3-3-1-9-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-02

Otsuse kuupäev

7. märts 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Virve Karise kaebus Meremäe Vallavalitsuse peale hoone

tagastamise korralduse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas nr

2-3-62/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Virve Karise kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. veebruar 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Virve Karis

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Sirje Must

Vastustaja, Meremäe Vallavalitsuse esindaja Lembit

Kaarna

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2001. a otsus

haldusasjas nr 2-3-62/2001 muutmata.

Kanda kautsjon riigituludesse.

Asjaolud ja menetluse käik

Meremäe Vallavalitsuse 25. juuli 1995. a korraldusega nr 270 otsustati Adolf Kelderile tagastada

õigusvastaselt võõrandatud ja hiljem Obinitsa sovhoosi omandis olnud veskihoone asukohaga

Meremäe vallas Härma külas. Enne õigusvastast võõrandamist kuulus veskihoone endise "Veski

nr 11" talu hoonete koosseisu.

Meremäe Vallavalitsus otsustas 11. detsembri 1997. a korralduse nr 339 p-ga 1 erastada

ostueesõigusega Virve Karisele maad talle kuuluvate hoonete juurde. Korralduse p 2 kohaselt asus

erastatav Keldriveski maaüksus Meremäe vallas, Härma külas endisel "Veski nr 11" kinnistul

nr 1292. Võru maavanema 20. aprilli 1998. a korralduse nr 6-634 p-ga 1 otsustati Keldriveski

maaüksus müüa V. Karisele. Maaüksuse ostu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti 24. aprillil 1998

ja Võru Maakohtu kinnistusameti 22. juuni 1998 otsusega avati kinnistusregistriosa nr 4238

nimetusega Keldriveski, mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse V. Karis.

Virve Karis esitas Meremäe Vallavalitsuse 25. juuli 1995. a korralduse nr 270 peale halduskohtule

kaebuse, paludes see tühistada. Kaebuse esitaja väitel omandas ta 14. märtsil 1978 kõik endise

"Veski nr 11" talu säilinud hooned tookordselt omanikult. Omandamise hetkel ei olnud endise talu

hoonete koosseisus veskit, sest seda ei olnud ehitusliku ja tehnilise seisukorra tõttu enam hoonena

arvel. Vastasel juhul oleks kaebuse esitaja soovinud ka veski omandada. Kuna veski pole endisel

kujul säilinud, ei kuulu ta tagastamisele. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigusi, sest kaebaja

huve rikkumata ei ole võimalik veski juurde pääseda. Kaebaja hoone ja veski vahe on ca 3 meetrit ja

veski külgneb kaebaja omandis oleva maaga. Seoses veski tagastamisega tekib A. Kelderil maa

tagastamise õigus ja ta võib hakata tulevikus maad taotlema.

Tartu Halduskohtu 12. veebruari 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidlusalune korraldus ei rikkunud andmise ajal kaebaja õigusi. Veskihoone ei asu Keldriveski

maaüksusel, seega ka kuni 1998. aastani V. Karise seaduslikus kasutuses olnud maal. Asjaolu, et

veskihoone juurde puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, et tõenda õiguste rikkumist.

Korraldus ei saa rikkuda V. Karise maa erastamise õigust, sest korralduse andmise ajal ei olnud

lahendatud maa erastamise taotlus. Erastamisele saab kuuluda ainult selline maa, mida ei tagastata.

Eksperthinnanguga on tõendatud, et veskihoonel uuendatud osa puudub, mistõttu vaidlusalune

korraldus ei ole õigusvastane põhjusel, et vara ei ole säilinud endisel kujul.

Apellatsioonkaebuses palus V. Karis halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2001. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna veski tagastamise korralduse vaidlustamiseks kaebajale õigust

asjaolu, et kaebaja oli pärast tagastamise korraldust esitanud avalduse vallavalitsusele oma hoonete

juurde maa erastamiseks ega ka see, et veskihoone kuulumine A. Kelderile võib piirata kaebaja õigust

maa erastamisele ja erastatava maa kasutamist servituudi seadmise vajaduse tõttu. Seetõttu ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse neile põhjendustele, milles käsitletakse

vaidlustatud korralduse sisulist ebaõigsust.

asjaosaliste põhjendused riigikohtus

Kassatsioonkaebuses palub Virve Karis ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et korraldus rikub tema õigusi, sest ta oli seni

heauskselt pidanud ennast kõigi maatükil asuvate hoonete omanikuks. Tagastatud hooneni

jõudmiseks tuleb läbida kassaatorile kuuluv maa. See toob kaasa servituudi seadmise veski omaniku

kasuks. Veski tagastamine rikub kassaatori õigusi ka sellega, et hoone tagastamisega kaasneb maa

tagastamine, mille erastamisest oleks kassaator ise olnud huvitatud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Meremäe Vallavalitsus, et kassatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Veskihoone on olemas ja vallavalitsus on kohustatud selle tagastama.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata, sest vaidlustatud korraldus ei riku

kaebaja õigusi.

HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle

õigusi haldusakt rikub. Samasisuline oli ka kaebuse esitamise ajal kehtinud HKS § 5 lg 1 redaktsioon.

Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu leidis 20. detsembri 2001. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-15-01 (RT III 2002, 4, 34), et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse

läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi:

põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja

halduslepingutest tulenevaid õigusi.

Haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt

või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse

kasutamist.

Veski tagastamise korraldus ei saanud andmise hetkel rikkuda kassaatoril mitu aastat hiljem maa

erastamise tulemusena tekkinud omandiõigust maale. Veski tagastamine võiks rikkuda kassaatori

omandiõigust, kui ta oleks veski omandanud koos elamuga 1978. aastal või muul viisil enne

tagastamiskorralduse andmist. Halduskohus on tuvastanud, et kassaator ei ole veskit omandanud.

Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et tulenevalt MRS § 20 lg-st 1 ja § 22 lg-st 2 oli

kassaatoril vaidlustatud korralduse andmise hetkel õigus erastada tema kasutuses olnud maad talle

kuuluva elamu juurde. See seadusest tulenev õigus oli kassaatoril vaatamata sellele, et avaldus õiguse

kasutamiseks (maa erastamiseks) esitati 25. aprillil 1997, seega pärast veski tagastamist.

Asjas on tuvastatud, et veski ei asu kaebaja kasutuses olnud ja nüüdseks talle erastatud maal.

Kassaator on kohtumenetluses juhtinud tähelepanu ajaolule, et tagastatud veski ja kassaatori elamu

asuvad väga lähestikku. Samuti luges halduskohus tõendatuks, et veskihoonele puudub juurdepääs

avalikult kasututavalt teelt.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et veski kuulumine kolmandale isikule ja ka kassaatori maale

servituudi seadmise vajalikkus ei saa kujutada endast kassaatori õiguste rikkumist. Servituudi

seadmise võimalik vajadus ei tuleneks mitte vaidlustatud vara tagastamise korraldusest, vaid

kohapeal valitsevast ja aastakümneid valitsenud faktilisest olukorrast. Kassaator on oma elamu juurde

maa erastamisel leppinud erastatava maa piiridega. Seega aktsepteeris ta olukorda, et tema kinnistu ja

Piusa jõe vahele jääb maatükk, mis ei kuulu tema omandisse. Kassaatoril ei olnud alust eeldada, et

seda maatükki ja sellel asuvat hoonet ei hakka kunagi keegi kasutama. AÕS § 156 lg-st 1 kui

tsiviilõiguse sättest tulenev naabri juurdepääsuõigus ei sõltu sellest, kes on naaberkinnisasja omanik.

Ilma veskihoone tagastamiseta ei oleks kassaator õiguslikult soodsamal positsioonil kui praegu.

Seetõttu jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 1 rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Tõnu Anton

Jüri Põld

Harri Salmann