3-2-1-17-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

AS Hansa Liising Eesti avaldus OÜ SwedTrade pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. oktoobri 2001. a

otsus tsiviilasjas nr II-2/1328/01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ SwedTrade kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. veebruar 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

15. oktoobri 2001. a otsus.

2. Jätta AS Hansa Liising avaldus OÜ SwedTrade pankroti

väljakuulutamiseks rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Vahur Saarele 12. novembril 2001. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hansa Liising Eesti esitas 14. novembril 2000. a Tallinna Linnakohtule avalduse OÜ

SwedTrade pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse aluseks oli võlgniku ja AS Hansa Liising

Eesti vahel sõlmitud kapitalirendilepingutest tulenev võlgnevus 4 561 958 krooni 30 senti avalduse

esitamise seisuga. Pankrotihoiatus oli võlgnikule esitatud 13. oktoobril 2000. a.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, leides, et võlausaldaja nõue ei ole selge ning puuduvad

PankrS § 9 lg 1 nimetatud asjaolud. Võlausaldaja pole esitanud arveid ja lepingu lõpetamise teade ei

vastanud kapitalirendilepingu üldtingimustele. Samuti rikkus võlausaldaja lepingut, võttes

5. oktoobril 2000. a Belgias ebaseaduslikult ära võlgniku valduses olnud rendilepingu objekti

(veoautod). Sellega tekitas ta võlgnikule kahju saamata jäänud tulu näol 14 600 000 krooni. Selle

summa ulatuses tegi võlgnik 23. oktoobril 2000. a tasaarvestuse ja teatas võlausaldajale viimase

võlgnevusest 10 933 929 krooni 81 senti.

3. Tallinna Linnakohtu 4. juuni 2001. a otsusega kuulutati välja OÜ SwedTrade pankrot. Otsuse

põhjenduste kohaselt on tõendatud, et nõude aluseks on pooltevaheline kapitalirendilepingutest ja

võla ülekandmise lepingutest tulenevate rendimaksete tasumata jätmine kostja poolt. Võlgniku

vastuväide, et võlausaldaja poolt esitatud arved ja otsus leping lõpetada ei vastanud

kapitalirendilepingu üldtingimustele, on väär. Liisinglepingute üldtingimuste p-de 13.1 ja 13.1.2

kohaselt on liisingfirmal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui rentnik jätab makse tähtpäeval

tasumata või ei tasu makset täielikult ning pole võlgnevust kustutanud 30 päeva jooksul pärast

tähtaega. Teatis lepingu lõpetamise kohta esitati võlgnikule juba 25. septembril 2000. a ning vara

tulnuks võlausaldajale üle anda 7 päeva jooksul teatises näidatud võlausaldaja asukohas. Võlgnik ei

ole oma teisi vastuväiteid tõendanud. Kuna vastupidist ei ole tõendatud, on pankrotiavalduse aluseks

olev nõue selge. Tõendatud on võlgniku püsiv maksejõuetus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse

põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti hinnanud tõendeid ja asunud seisukohale, et võlgnik on

maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 kohaselt. Vastavalt PankrS § 16 lg 1 kuulutab kohus võlausaldaja

avalduse alusel pankroti välja, kui võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja esineb vähemalt üks sama

seaduse § 9 1. lõikes nimetatud asjaolu ning pankrotiavalduse aluseks on selge nõue. Võlausaldaja

nõude aluseks on kapitalirendilepingutest ja võla ülekande lepingutest tulenevate rendimaksete

tasumata jätmine. Rendilepingute ennetähtaegne lõpetamine oli põhjendatud ning tulenes lepingute

tingimustest. Kuigi võlgnik sai lepingu lõpetamise teate kätte hilinemisega ning lepingute objekt

võeti temalt üle enne vastavat teadet, ei ole see käsitletav kahju tekitamisena, kuna poolte vahel ei ole

vaidlust, et võlgnikul esines lepingu lõpetamise ajal rendimaksete võlgnevus. Seega puudus alus

võlgniku poolt kahju hüvitamise nõudeks ja väidetava kahju tasaarvestamiseks võlgnevusega. Nõuet

ei muuda ebaselgeks igasugune nõudele vastuvaidlemine. Rendimaksete mitmekuulise võlgnevusega

asetas võlgnik ennast olukorda, kus võis eeldada kahju tekkimist. Saamata jäänud tulu kahjuna

hüvitamise kohustus lasub TsK § 222 lg 2 järgi lepingupartneril vaid siis, kui ta on lepinguga võetud

kohustusi rikkunud. Võlausaldaja seda ei teinud, vaid kasutas võlgniku suhtes omaabi, kuna antud

olukorras võis eeldada võlgnevuse suurenemist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus OÜ SwedTrade ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega

jätta avaldus pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning jätnud tähelepanuta võlgniku väite, et AS Hansa

Liising Eesti rikkus rentnikult enne rendilepingu lõpetamist rendieseme omavolilise äravõtmisega

kapitalirendilepinguid ning tekitas sellega kostjale kahju. Sellest tulenevalt oli kostjal õigus

tasaarvestuseks TsK § 234 alusel. TsK § 234 lg 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole

avaldus. Tasaarvestuse vaidlustamiseks saab teine pool esitada hagi tasaarvestuse tegija vastu oma

nõude sissenõudmiseks. Järelikult ei olnud esitatud nõue selge PankrS § 11 lg 3 mõttes, kuna võlgnik

vaidles nõudele põhjendatult vastu ning nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Väär on

apellatsioonikohtu seisukoht, et maksete võlgnevuse tõttu võis kostja oodata rendilepingute

lõpetamist. TsK §-st 173 ja lepingute üldtingimustest tulenevalt võis võlgnikul eeldada, et tal on

õigus sõidukeid vallata kuni lepingute lõpetamiseni ning oleks seega saanud täita ka oma kohustused,

milliste täitmata jätmise tõttu tekkis tal võlausaldaja süül kahju. Ringkonnakohus jättis

protsessinorme rikkudes tähelepanuta tõendi, mille kohaselt oli käesolev nõue vaidlustatud

kriminaalmenetluses.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS Hansa Liising, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Tulenevalt liisinglepingute üldtingimustest puudus kostjal õigus viia vaidlusaluseid

veokeid hageja kirjaliku loata üle riigipiiri. Selle lepingutingimuse rikkumise tõttu oli kostja valdus

veokitele seadusevastane ning hageja kasutas 5. oktoobril 2000. a Belgias sõidukite ülevõtmisel

omaabi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele pankrotiseaduse väära

kohaldamise tõttu.

8. PankrS § 141 p 1 ja § 11 lg 2 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotiavalduse rahuldamata, kui see

põhineb nõudel, mis pole selge. PankrS § 11 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta nõuet selgeks, kui võlgnik

vaidleb sellele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet tuleb tõendada hagimenetluses.

Pankrotivõlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, leides muuhulgas järgmist: võlausaldaja esitatud

lepingu lõpetamise teate sai ta 11. oktoobril 2000. a; teade ei vastanud rendilepingu üldtingimustes

sätestatule, kuna selles puudus märge vara üleandmise aja ja koha kohta. Seega ei olnud võlgniku

arvates pooltevahelised lepingud 5. oktoobril 2000. a lõpetatud ning võlausaldaja poolt autode

äravõtmine samal päeval Belgias oli nende lepingute rikkumine. Selle lepingurikkumisega tekitas

võlausaldaja talle kahju saamata jäänud tulu näol. Kahju seisnes selles, et võlgnikul polnud võimalik

täita tema poolt sõlmitud ekspedeerimis- ja rahvusvaheliste autovedude lepingut ning tal jäi selle

lepingu järgi ettemaksuna saamata 1 825 000 DEM. 23. oktoobril 2000. a tegi ta avalduse, milles

tasaarvestas oma kahjutasu nõude võlausaldaja vastu viimase nõudega tema vastu. Seega puudub tal

võlg võlausaldaja ees. Oma väidete kinnitamiseks esitas võlgnik ka tõendid.

9. Kolleegium leiab, et nendest vastuväidetest tulenevalt on vaja AS Hansa Liising Eesti nõude

olemasolu selgitamiseks kindlaks teha, kas tema ja OÜ SwedTrade vahelised lepingud olid

5. oktoobriks 2000. a lõpetatud, kas AS Hansa Liising Eesti võttis autod võlgniku valdusest ära ning

kui võttis, kas siis seaduslikult. Kui autod võeti ära seadusvastaselt, siis tuleb kindlaks teha, kas

sellega tekitati OÜ SwedTred kahju ning kui suur see on. Eelnevast oleneb, kas võlgnikul oli nõue

võlausaldaja vastu, mida tasaarvestada viimase nõudega. Kui tasaarvestusavalduse saanud isik leiab,

et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestatav nõue või et tasaarvestus oli seadusega keelatud, saab ta

oma õigusi kaitsta, esitades hagi tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks. Selle hagi

lahendamisel kontrollib kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu ja vastavust TsK §-s 234 lg 1

kehtestatud tingimustele, samuti seda, kas tasaarvestamine pole TsK §-s 235 sätestatud alustel

lubamatu. Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus

tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata

10. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude

olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus,

mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja

seda tuleb tõendada hagimenetluses.

Eeltoodud põhjusel ei asu Riigikohus vaagima apellatsioonikohtu arutlusi selle kohta, kas

võlausaldaja tekitas võlgnikule 5. oktoobril 2000. a autode äravõtmisega kahju ja kas ta kannab selle

eest vastutust.

10. Tühistades apellatsioonikohtu otsuse, peab kolleegium võimalikuks teha TsMS § 362 p 5 alusel

uue otsuse, millega jätab AS Hansa Liising Eesti pankrotiavalduse rahuldamata.

Eriarvamusele jäi kolleegiumi liige J. Luik

H. Jõks, A. Kull, J. Luik

Kohtunik J. Luige eriarvamus

Ma ei nõustu kolleegiumi seisukohaga, et OÜ SwedTrade kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kuna

AS Hansa Liisingu pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge. Leian, et ringkonnakohus ei ole

võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamisel pankrotiseadust vääralt kohaldanud. Samuti ei ole kohus

rikkunud protsessiõiguse norme. PankrS § 141 p-st 1 ja § 11 lg 2 p-st 1 tulenevalt peab kohus

pankrotiavalduse jätma rahuldamata, kui see põhineb nõudel, mis pole selge. PankrS § 11 lg 3 p 2

kohaselt ei loeta nõuet selgeks, kui võlgnik vaidleb sellele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet

tuleb tõendada hagimenetluses.

Pankrotiavaldusele esitatud vastuväidest väärib kõigepealt kontrollimist võlgniku väide, et temalt

veoautode seadusvastase äravõtmisega tekitas võlausaldaja talle kahju saamata jäänud tuluna. Selle

väite põhjendatuse hindamisel on kohtud minu veendumuse kohaselt õigesti kasutanud

lähenemisviisi, mis väljendub küsimuses: "Kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue esitatuna

hagimenetluses kuuluks rahuldamisele või võiks see võlgniku vastuväited arvestades jääda ka

rahuldamata?"

Linnakohus tuvastas, et OÜ-l SwedTrade ei ole rahvusvahelise autoveo tegevusluba, veolubasid ega

ka rahvusvahelise autoveo litsentsikaarti. Seda asjaolu ei ole võlgnik oma apellatsioonkaebuses

vaidlustanud. Kuna võlgnikul puudus õigus rahvusvahelisi autokaubavedusid teostada, polnud tal

ekspedeerimis- ja rahvusvaheliste autovedude lepingut võimalik täita õiguslikke eeltingimuste

puudumise tõttu ning tal jäi tulu saamata tema enda süül. Sel põhjusel ja kooskõlas õiguse üldise

eesmärgiga ei pidanud linnakohus ja ringkonnakohus minu arvates õigesti võlgniku kahjuks saamata

jäänud tulu, mida ta lootis teenida seadusevastasel viisil. Võlgnikult autovedude lepingu täitmiseks

tehniliste eelduste äravõtmine ei muuda võlausaldaja nõuet ebaselgeks. Võlgnikul võlausaldajaga

tasaarvestuse tegemiseks nõue puudumisel, ei olene võlausaldaja nõude selgus ka sellest, kas 5.

oktoobriks 2000. a olid autode rendilepingud lõpetatud ning kas autode äravõtmine vastas lepingu

tingimustele.

J. Luik