3-4-1-1-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-1-02

Otsuse kuupäev

6. märts 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull,

Jüri Põld

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada Käibemaksuseaduse

§ 18 lg 8 teine lause kehtetuks

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2002

Istungil osalenud isikud

Riigikogu esindaja Riigikogu kantselei juriidilise osakonna

juhataja Marek Sepp, õiguskantsler Allar Jõks ja justiitsministri

esindaja Justiitsministeeriumi Tartu osakonna juhataja kt Jaanus

Ots

RESOLUTSIOON

Tunnistada Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 2. lause 12. juunil

1996 vastu võetud Käibemaksuseaduse muutmise seadusega

kehtestatud redaktsioonis põhiseadusevastaseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Maksuamet tegi 4. detsembril 2000 osaühingule SIVI ettekirjutuse tasumisele kuuluva

maksusumma määramiseks. Ettekirjutuse järgi tuli osaühingul tasuda 1998. a eest täiendavalt

käibemaksu 97 292 krooni ja intressi 54 542 krooni. Maksusumma määramise aluseks oli asjaolu, et

OÜ SIVI tasus kauba eest sularahas sellele vaatamata, et kauba maksustatav väärtus ühe tehingu

kohta ületas 50 000 krooni. Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 1. jaanuarini 2000 kehtinud redaktsiooni

(edaspidi KMS § 18 lg 8) järgi ei olnud käibemaksu mahaarvamine lubatud juhul, kui kauba

maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab 50 000 krooni ja selle eest tasutakse sularahas. Lääne

Maksuameti 13. veebruari 2001. a otsusega muudeti 4. detsembri 2000. a ettekirjutust tasumisele

kuuluva maksusumma ja intressi osas. Muudetud ettekirjutuse järgi tuli käibemaksu tasuda 89 333

krooni ja intressi 50 666 krooni.

2. 27. detsembril 2000 esitas OÜ SIVI halduskohtule kaebuse Lääne Maksuameti ettekirjutuse

tühistamiseks. Kaebuse esitaja väitis, et KMS § 18 lg 8 teine lause on vastuolus Põhiseaduse §-dega

11 ja 12 ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Käibemaksu mahaarvamise keelamiseks suuremate

tehingute puhul sularahas tasumise korral puudub mõistlik põhjendus. See piirang takistab tavapärast

äritegevust, tekitab topeltmaksustamist ja on vastuolus ühetaolise maksustamise põhimõttega, on

ebaproportsionaalne ja demokraatlikus ühiskonnas ebavajalik. Käibemaksuseaduse § 18 lg 7 kohaselt

arvatakse käibemaks maha maksustamisperioodil, mil kaup on kätte saadud ning kauba müüjalt arve

laekunud. Seega ei ole Käibemaksuseaduse järgi oluline, kas ja millal on kauba eest tasutud.

Järelikult ei ole ka tasumise viis käibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamisel määrav.

3. Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2001. a otsusega jäeti OÜ SIVI kaebus rahuldamata. Kohus leidis,

et KMS § 18 lg 8 teise lause eesmärk on takistada maksupettusi sularahas tasumisel. Kuna

käibemaksupettuste tagajärjel jäävad riigieelarvesse laekumata suured summad, siis pidas kohus

KMS §-s 18 lg 8 sätestatud piirangut mõistlikuks ja proportsionaalseks.

4. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitas OÜ SIVI apellatsioonkaebuse, milles taotles muuhulgas,

et ringkonnakohus tunnistaks KMS § 18 lg 8 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-dega 11 ja 12 ning

jätaks nimetatud sätte kohaldamata. Seda taotlust põhjendas apellant samade argumentidega, mis olid

esitatud Tallinna Halduskohtule. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 2001. a

otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus, rahuldati OÜ SIVI kaebus, tühistati Lääne Maksuameti

ettekirjutus ning jäeti KMS § 18 lg 8 teine lause kohaldamata ja algatati põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus. Nimetatud kohtuotsuse alusel esitas Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtule

taotluse tunnistada KMS § 18 lg 8 teine lause kehtetuks, kuna see on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11

ja § 12 lg-ga 1 ning §-ga 31.

KOHTU JA ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Taotluse esitaja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu taotluse järgi jäeti KMS § 18 lg 8 teine lause kohaldamata järgmistel

motiividel:

1. KMS § 18 lg 8 teine lause on asjas kohaldamisele kuuluv seadus, sest selle sätte kehtetuse korral

peaks tunnistama maksumaksja õigust käibemaksu mahaarvamiseks, sätte kehtivuse korral poleks aga

mahaarvamine lubatav.

2. Põhiseaduse § 31 sätestab: "Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra."

KMS § 18 lg 8 teise lausega on sätestatud ettevõtlusvabaduse piirang, sest riik kehtestab suuremate

tehingute puhul sularahas tasumisel ettevõtjale negatiivsed tagajärjed.

3. Põhiseaduse § 31 teine lause näeb ette seaduse lihtsa reservatsiooni. Antud juhul ongi

ettevõtlusvabadust piiratud Käibemaksuseadusega. Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse

kontrollimiseks andis kohus hinnangu, kas piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja kas selle

kehtestamisel on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet, seega vastavust Põhiseaduse §-le 11.

Vaidlusaluse sätte eesmärgiks on takistada maksupettusi ning tagada nende võimalikult efektiivne

avastamine. Kuid on küsitav, kas vaidlusalune norm maksupettuse toimepanekut takistab ja nende

avastamisele kaasa aitab. Ka sularahas tehtud tehingud tuleb dokumenteerida nii ostja kui müüja

poolt maksuarvestuse ja raamatupidamise nõuete kohaselt. Seega on ka sularahas toimunud tehingute

puhul võimalik kontrollida tasumise fakti. Pealegi ei ole tasumise fakt käibemaksu mahaarvamise

seisukohalt oluline, sest mahaarvamine võib toimuda ka enne tasumist. Ehkki kehtestatud piirang ei

ole eriti intensiivne, sest ettevõtja jaoks ei ole pangaülekandega tasumine oluliselt keerulisem,

kulukam või aeganõudvam kui sularahas arveldamine, pole selline piirang soovitud eesmärgi

saavutamiseks tarvilik. Maksuametil on võimalik kontrollida tehingute tegelikku toimumist ja

käibemaksu mahaarvamise põhjendatust maksumaksja raamatupidamises ja maksuarvestuses

näidatud andmete järgi ning avastada seeläbi maksupettused. Samuti on võimalik kontrollida tehingu

teist poolt, kellel on kohustus tasuda käibemaks riigieelarvesse. Eeltoodust tulenevalt ei ole KMS

§ 18 lg 8 teise lausega sätestatud piirang proportsionaalne ega kooskõlas Põhiseaduse §-s 11

sätestatud põhimõttega.

4. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab igaühe võrdsuse seaduse ees. Ka seaduse alusel ei tohi isikuid

kohase põhjuseta ebavõrdselt kohelda. Antud juhul eristatakse ja koheldakse seaduse alusel

ebavõrdselt käibemaksu mahaarvamist taotlevat maksumaksjat, kes on tasunud üle 50 000 kroonise

tehingu puhul sularahas, ning maksumaksjat, kes on tasunud pangaülekandega. Ebavõrdne

kohtlemine on Põhiseadusega vastuolus siis, kui selliseks kohtlemiseks puudub kohane põhjus.

Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 teise lause rakendamiseks tuleb eelnevalt kontrollida kaupade

soetamist ja kättesaamist, nende seotust ettevõtlusega ning originaalarve esitamist. Kui kõik need

tingimused on täidetud, puudub igasugune mõistlik põhjus käibemaksu mahaarvamise keelamiseks

tasumise viisist sõltuvalt. Pealegi tekib arvel käibemaksu näidanud isikul kohustus näidatud

käibemaks riigieelarvesse kanda ka siis, kui tasumine toimus sularahas. Seega maksustatakse ühte ja

sama maksuobjekti kaks korda. Sellise topeltmaksustamise vältimiseks ongi sätestatud sisendmaksu

väljundmaksust mahaarvamise õigus. Kuna käibemaksu mahaarvamise keelamiseks sularahas

tasumise korral puudub mõistlik põhjus, on KMS § 18 lg 8 teine lause vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega ja seega ka Põhiseaduse §-ga 12 lg

Asjaosaliste põhjendused

6. Riigikogu on seisukohal, et Käibemaksuseaduse vaidlustatud sätte eesmärgiks oli aidata kaasa

maksupettuste ärahoidmisele ja avastamisele. Kuna KMS § 18 lg 8 enne 1. jaanuari 2000 kehtinud

redaktsioon oli ebaproportsionaalne, siis muutis Riigikogu seda sätet.

7. Õiguskantsleri arvates on Tallinna Ringkonnakohtu taotlus põhjendatud, sest vaidlustatud säte on

vastuolus Põhiseaduse §-ga 11 ja § 12 lg-ga 1 ning §-ga 31.

Õiguskantsler leidis, et vaidlustatud sätte eesmärk on tõhustada võitlust maksupettustega. Kuna

KMS § 18 lg 8 kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui on täidetud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

tingimused (kaup või teenus peab olema soetatud ja maksukohustuslase ettevõtluses kasutatav), siis ei

ole vaidlustatud sättega kehtestatud piirang mõistlik ega demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega on

nimetatud piirang ebaproportsionaalne ja vastuolus Põhiseaduse §-ga11. Kuna

käibemaksukohustuslaste ebavõrdseks kohtlemiseks sõltuvalt tasumise viisist puudub igasugune

mõistlik põhjus, siis on vaidlustatud säte vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 12 lg 1.

Õiguskantsler nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et KMS § 18 lg 8 teise lausega

kehtestatud regulatsioon ei ole käsitletav otsese sekkumisena ettevõtlusvabadusse, sest ettevõtjal ei

ole keelatud tasuda sularahas. Kuid selle sätte kõrvalmõju on käsitletav ettevõtlusvabaduse

piiranguna, sest sularahas tasumine toob kaasa negatiivsed tagajärjed - käibemaksu mahaarvamise

õiguse kaotamise, topeltmaksustamise ja konkurentsivõime langemise.

8. Justiitsministeeriumi arvates on KMS § 18 lg 8 teine lause vastuolus Põhiseaduse §-ga 11 ning §12

lg-ga 1 ning §-ga 31.

Justiitsministeerium leidis, et vaidlustatud sättega kehtestatud piirang ei ole sobiv vahend

maksupettuste vältimiseks ning ei taga selle eesmärgi saavutamist. Samuti puudub piisav põhjus, et

kohelda käibemaksukohustuslasi erinevalt, sõltuvalt tasumise viisist. Käibemaksu kui lisandväärtuse

maksu põhimõtetest kinnipidamist ja erandite tegemise põhjendatust tuleb rõhutada ka seoses

käibemaksu harmoniseerimise protsessiga Euroopa Liidus.

Justiitsministeerium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et juriidilise isiku

valikuvabaduse piiramine tasumise viisi osas, kui teatud valikutega kaasnevad negatiivsed tagajärjed,

on ettevõtluspiirang. Sellise piirangu kehtestamisel tuleb lähtuda Põhiseaduse §-st 31 ja järgida

Põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid.

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kohaldamata jäetud vaidlustatud seadus

9. Kohaldamata jäeti Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 teine lause 12. juunil 1996 vastu võetud

Käibemaksuseaduse muutmise seadusega kehtestatud redaktsioonis (RT I 1996, 44, 845), mille

vaidlustamisel on esitatud väidete mõistmiseks olulised ka sama paragrahvi lõiked 1, 7 ja 10.

Viidatud sätete tekst on järgmine :

"Paragrahv 18. Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamine

(1) Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on käesoleva seaduse §-s

13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks,

millest on maha arvatud maksustamisperioodil:

1) teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja

teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks;

2) oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt tasutud käibemaks.

............

(7) Käibemaks arvatakse maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus on kätte saadud ning

kauba või teenuse müüjalt arve laekunud või käibemaks importimisel tasutud, seejuures ei loeta

käibemaksu tasumiseks tollile tehtud ettemaksu. Kui kaup saadetakse kätte ning käibemaks

importimisel tasutakse erinevatel maksustamisperioodidel, arvatakse käibemaks maha perioodil, mil

mõlemad tingimused on täidetud. Kui kauba või teenuse ostmisel Eestis saadakse kaup või teenus

ning arve kauba või teenuse eest kätte erinevatel maksustamisperioodidel, arvatakse käibemaks maha

maksustamisperioodil, mil kaup või teenus kätte saadakse, tingimusel, et arve kauba või teenuse eest

esitatakse käesoleva seaduse § 24 7. lõikes sätestatud tähtaja jooksul. Kui viimatinimetatud juhul

esitatakse arve hilinenult, arvatakse käibemaks maha maksustamisperioodil, mil saadakse kätte kauba

või teenuse kohta esitatud arve.

(8) Käibemaksu mahaarvamine ei ole lubatud arve koopia või faksi teel saadud arve alusel. Samuti ei

ole mahaarvamine lubatud juhul, kui kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab

50 000 krooni ja selle eest tasutakse sularahas.

............

(10) Kui müüjale on ostjalt raha laekunud, kuid kauba või teenuse võõrandamist tegelikult ei toimu,

on müüjal lubatud tühistada käibemaksu arvestamine sellelt kaubalt või teenuselt juhul, kui ta on

laekunud summa ostjale tagastanud. Kui müüja on esitanud ostjale arve, kuid kauba või teenuse

võõrandamist tegelikult ei toimu, on müüjal lubatud teha käibemaksu tagasiarvestus sellelt arvelt

juhul, kui arve väljakirjutamisest on möödunud kolm kuud, samuti juhul, kui ostja on teatanud

kirjalikult kauba või teenuse ostmisest loobumisest."

10. Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 alusel on käibemaksukohustuslasel õigus tasumisele kuuluvast

käibemaksust maha arvata samal maksustamisperioodil teistelt registreeritud maksukohustuslastelt

soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks.

Kui kas või üks selles sättes nimetatud tingimustest on täitmata, siis puudub käibemaksukohustuslasel

mahaarvamisõigus. Sama paragrahvi lõike 8 teise lausega sätestatakse erand lõikega 1 kehtestatud

regulatsioonist. Sõltuvalt tehingu maksustatavast väärtusest ja tasumise viisist puudub

maksukohustuslasel erandi järgi mahaarvamisõigus.

Erandit sätestava Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 teise lause tõlgendamisel tuleb valida kahe

võimaluse vahel. Esiteks on võimalik asuda seisukohale, et mahaarvamisõigus puudub sõltumata

sellest, kui suur oli sularahas tasutud summa. Sellise tõlgenduse korral puuduks mahaarvamisõigus ka

siis, kui sularahas tasuti ükskõik kui väike osa summast. Niisugune tõlgendus on ilmselgelt

ebamõistlik. Teine võimalus on siduda mahaarvamisõigus sularahas tasutud summa suurusega.

Sellisele seisukohale on varem asunud Riigikohtu halduskolleegium 2. mai 2001. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-18-01 (RT III 2001, 15, 155). Riigikohtu halduskolleegium leidis, et

"mahaarvamine ei ole lubatud juhul, kui ühe tehingu eest on tasutud sularahas rohkem kui 50 000

krooni". Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõlgendab vaidlustatud sätet

samamoodi kui halduskolleegium.

11. 1. jaanuaril 2000 jõustus Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 uus redaktsioon (RT I 1999, 92, 823),

mille tekst on järgmine: "(8) Käibemaksu mahaarvamine on lubatud ainult arve originaaleksemplari

alusel. Kui Eestis raha eest soetatud kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab

50 000 krooni, on mahaarvamine lubatud juhul, kui selle eest tasutakse täies ulatuses krediidiasutuse

kaudu kas rahaülekandega või sularaha sissemaksega müüja pangakontole. Kaupade importimisel

tasutud käibemaks on lubatud maha arvata sellest sõltumata, kas vastava kauba soetamisel tasuti selle

eest rahaülekandega või sularahas".

Uus redaktsioon sätestab sõnaselgelt, et mahaarvamisõigus puudub sõltumata sellest, kui suur oli

sularahas tasutud summa. Seega puudub uue redaktsiooni järgi käibemaksukohustuslasel

mahaarvamisõigus ka siis, kui sularahas tasuti ükskõik kui väike osa summast. Uus redaktsioon

reguleerib täpsemini, millal loetakse tasumine toimunuks sularahas.

Põhiõigused, millesse on sekkutud

12. Põhiseaduse § 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega ..."

sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.

Ettevõtlusvabadus laieneb Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seega kaitseb

ettevõtlusvabadus ka äriühinguid.

Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku

võimu poolt ebasoodsalt. Suuremate tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu

mahaarvamise õiguse äravõtmine on ettevõtlusvabadusse sekkumine, sest ilmselgelt toimub

ebasoodne mõjutus.

13. Põhiseaduse § 12 lg 1 1. lause "Kõik on seaduse ees võrdsed" sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse,

mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sh ettevõtluse. Võrdsuspõhiõigus laieneb nagu

ettevõtlusvabaduski Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Selle põhiõiguse riivega on

tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 kohtleb ebavõrdselt

maksumaksjaid, kes tasusid suurte tehingute puhul sularahas, ja maksumaksjaid, kes tasusid

sularahata arvelduse teel. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et esimesed ei või käibemaksu maha

arvata, teised võivad. Seega riivab Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 ka võrdsuspõhiõiguse kaitseala.

Ettevõtlusvabaduse rikkumine

14. Põhiseaduse § 31 2. lause "Seadus võib sätestada selle õiguse [ettevõtlusvabaduse] kasutamise

tingimused ja korra" näeb ette seaduse lihtsa reservatsiooni. Ettevõtlusvabadusse sekkumist

Käibemaksuseaduse §-ga 18 lg 8 peab kolleegium formaalselt õiguspäraseks, sest ettevõtlusvabadust

on piiratud Riigikogu poolt vastu võetud, Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud ja avaldatud

seadusega.

Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis, kui see on kooskõlas

Põhiseaduse §-s 11 sätestatud nõuetega ja proportsionaalne ka kitsamas tähenduses. Kolleegium

leiab, et selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ei ole vajalik kontrollida, kas ettevõtlusvabaduse

riive on kooskõlas Põhiseaduse §-ga 11 tervikuna, vaid üksnes selle riive proportsionaalsust -

sobivust, vajalikkust ja mõõdukust.

15. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja

vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse

põhimõttele vastavust kontrollib kolleegium järjestikuliselt kolmel astmel - kõigepealt abinõu

sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e. mõõdukust.

Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel astmetel tarbetu.

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on

sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on

kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik

saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui

esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti

erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

16. Selleks, et hinnata, kas Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 on sobiv vahend käibemaksupettuste

vältimiseks, on vaja uurida, millised käibemaksupettused saavad aset leida ja milline on selle sätte

mõju käibemaksupettustele.

Käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab

arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Selles olukorras tekib riigil nõudeõigus müüja vastu.

Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka

võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust. Müüja kavatsus jätta arvel näidatud käibemaks riigile tasumata on realiseeritav

ühtemoodi nii arve tasumisel pangaülekandega kui sularahas või ka tasumata jätmisel. Järelikult

KMS § 18 lg 8 sellise pettuse läbiviimist ei takista.

Kui ostja arvab käibemaksu maha tehingult, mida pole toimunud, siis on sisendkäibemaksu

mahaarvamine välistatud KMS § 18 lg 1 p 1 või § 18 lg 6 kohaselt, sest kaupa või teenust ei ole

soetatud või puudub nõuetekohane arve. Ka selline pettus ei sõltu arve tasumise ajast ja viisist.

Õige ei ole ka väide, et sularahas tasumine ei võimalda kontrollida käibe toimumist. Käibe

toimumisel ei ole arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne

üleandmine, mitte tasumine. Arve tasumata jätmine võib olla vaid üheks tõendiks tehingu

mittetoimumise kohta. Samuti võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta,

et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada

tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine.

KMS § 18 lg 8 on vastuolus tekkepõhise käibemaksuarvestuse põhimõtetega. Kuna

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei sõltu arve tasumise faktist, siis juhtumil, kui arvet üldse ei

tasuta, võib sisendkäibemaksu maha arvata, kui aga arve tasutakse sularahas, siis ei või. Selline

regulatsioon on ebamõistlik ja ilmselgelt ebasobiv.

17. Ettevõtlusvabadusse sekkumine Käibemaksuseaduse §-ga 18 lg 8 ei ole materiaalselt õiguspärane

seepärast, et suurte tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu mahaarvamise õiguse

äravõtmine ei ole proportsionaalne abinõu maksupettuste tõkestamiseks ja avastamiseks. Just seda

eesmärki pidas aga silmas seadusandja.

Lõppjäreldused

18. Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 teine lause 12. juunil 1996 vastu võetud Käibemaksuseaduse

muutmise seadusega kehtestatud redaktsioonis rikub Põhiseaduse §-s 31 sätestatud

ettevõtlusvabadust, sest sellesse vabadusse sekkumine on ebaproportsionaalne. Kolleegium ei pea

vajalikuks käsitleda võrdsuspõhiõiguse väidetavat rikkumist, sest selles asjas on määrav

ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse rikkumine.

Vaidlustatud säte tuleb tunnistada põhiseadusevastaseks, sest seadusandja on selle sätte redaktsiooni

juba muutnud Käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega (RT I 1999, 92,

823). Selle seadusega kehtestatud Käibemaksuseaduse § 18 lg 8 redaktsioon kehtis 1.jaanuarist 2000

1.jaanuarini 2002.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees Uno Lõhmus