3-3-1-6-02 · Riigikohus

Kohtuasja number

3-3-1-6-02

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Karina Kukemelgi kaebus Ida-Virumaa Pensioniameti peale

toitjakaotuspensioni määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas

nr 2-3-82/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Karina Kukemelgi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-82/2001 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tagastada kautsjon.

Asjaolud ja menetluse käik

Veera Podlesnaja esitas 22. veebruaril 1996 Ida-Virumaa Pensioniametile avalduse, milles taotles

toitjakaotuspensioni määramist oma tütrele Karina Kukemelgile seoses tütre isa Jaan Kukemelgi

surmaga 12. veebruaril 1996. Ida-Virumaa Pensioniamet määras K. Kukemelgile alates

12. veebruarist 1996 toitjakaotuspensioni Riiklike elatusrahade seaduse (RES) §-s 19 määratud

ulatuses. 26. jaanuaril 2000 esitas V. Podlesnaja Ida-Virumaa Pensioniametile avalduse, milles ta

palus määrata K. Kukemelgile toitjakaotuspension Kohtuniku staatuse seaduse (KSS) alusel. Ühtlasi

palus avaldaja teha pensioni ümberarvestus alates toitjakaotuspensioni määramisest, s.o

13. veebruarist 1996. Pensioniamet vastas 2. veebruari 2000. a kirjas nr 1-6/132, et pension on

määratud õigesti RES § 19 alusel, sest avaldaja ei ole varem esitanud andmeid selle kohta, kellena ja

kus surnud toitja töötas, ning et kohtuniku toitjakaotuspensioni on avaldajale võimalik maksta alates

26. jaanuarist 2000.

2. Karina Kukemelk palus oma kaebuses tunnistada õigusvastaseks Ida-Virumaa Pensioniameti poolt

talle ajavahemikus 1. oktoobrist 1996 kuni 26. jaanuarini 2000 toitjakaotuspensioni määramine ja

maksmine vastavalt RES-le ning kohustada Ida-Virumaa Pensioniametit hüvitama kahju, mis on

tekkinud KSS alusel maksmata jäänud toitjakaotuspensioni näol summas 97 627 krooni ja 50 senti.

3. Jõhvi Halduskohtu 1. märtsi 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

26. jaanuaril 2000 kehtinud RES § 38 redaktsiooni kohaselt muudeti pensioni liiki vastava taotluse ja

kõigi vajalike dokumentide esitamise päevast arvates. Ida-Virumaa Pensioniametil puudus teave selle

kohta, et kaebaja isa oli kohtuniku invaliidsuspensioni saaja, sest ta sai invaliidsuspensioni Kohtla-

Järve Pensioniameti kaudu.

4. K. Kukemelk palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja kaebus rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2001. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

muutes osaliselt Jõhvi Halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et käesoleva vaidluse

puhul on tegemist toitjakaotuspensioni määra suurendamisega, mitte pensioni liigi muutmisega.

Tulenevalt RES §-dest 43 ja 47 on pensioni ümberarvestamine pensioni suuruse muutmist tingivate

asjaolude tekkimisel võimalik üksnes pärast pensionisaaja poolt avalduse ja dokumentide esitamist

pensioniametile. Seega tekkis tal alus saada toitjakaotuspensioni KSS § 33 lg 5 alusel alates

1. veebruarist 2000. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneb igaühe õigus

mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust

realiseerima. Apellant ei olnud aga asunud oma õigust realiseerima. Apellandil oli õigus otsustada,

kas saada pensioni ka edaspidi RES-s sätestatud määras või esitada pensioniametile taotlus pensioni

suurendamiseks KSS §-s 33 sätestatud määrani.

Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus

6. K. Kukemelgi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus täielikult ja

saata asi uuele arutamisele samasse kohtusse. Kassaatori hinnangul andis kohus õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse printsiipidele ebaõige tõlgenduse leides, et ta pidi tegema aktiivseid tegusid

pensioni saamiseks suuremas määras. Kassaator oli asunud realiseerima oma õigust saada

toitjakaotuspensioni kui niisugust alates 1996. aasta veebruarist. Õiguse realiseerimise käigus isikule

täiendavate kohustuste seadmine on vastuolus ülalnimetatud printsiipide ja Põhiseaduse §-ga 14.

7. Virumaa Pensioniamet leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et Ida-Virumaa Pensioniameti

toimingud ei rikkunud seadust ega õiguskindluse põhimõtet.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

I. 8. Kassatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Põhjendamatu on kaebuse esitaja nõue pensioniameti

poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, sest kassaatorile kuni 26. jaanuarini 2000 RES § 19 alusel

toitjakaotuspensioni maksmisel ei rikkunud pensioniamet seadust. Pensioniamet ei pidanud olema

teadlik asjaolust, et kassaatoril oli õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, ega

seda pensioni kassaatorile omal algatusel maksma. Sellele vaatamata võib kassaatoril olla õigus saada

kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni tagasiulatuvalt vastavalt RES § 36 p-le 2.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama välja selle nõude eelduseks olevad asjaolud.

II. 9. Esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses palus kassaator tunnistada õigusvastaseks talle

ajavahemikul 1. oktoobrist 1996 kuni 26. jaanuarini 2000 vastavalt RES-le toitjakaotuspensioni

määramine ja maksmine ja kohustada Ida-Virumaa Pensioniametit hüvitama talle kahju, mis on

tekitatud talle KSS alusel toitjakaotuspensioni maksmata jäämise tõttu 97 627 krooni ja 50 sendi

ulatuses.

10. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse

ulatuses, kuid halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. See säte tähendab, et kohus

ei või väljuda kaebuse piiridest asudes omal algatusel lahendama nõudeid, mida kaebaja pole

esitanud. HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa aga osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada

kaebuses esitatud taotlust. Selle normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes

ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike

tagajärgede eest.

11. Käesolevas asjas sisaldub esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses lisaks pensioniameti

tegevuse õigusvastaseks tunnistamise ja kahju hüvitamise taotlusele ka kohustamistaotlus (HKMS § 6

lg 2 p 2) toitjakaotuspensioni määramiseks ja maksmiseks. Kassaator on nii kaebuse esitamisele

eelnenud haldusmenetluses, kaebuses kui ka kogu kohtumenetluse vältel olnud seisukohal, et tal on

õigus nõuda kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmist ka avalduse esitamisele

eelnenud perioodi eest. Seda õigust ei saa aga realiseerida kahju hüvitamise nõude abil. Otsesõnu

vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebust tõlgendas Riigikohtu halduskolleegium

kohustamiskaebusena ka 10. mai 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-24-01. Kui pensioni

maksmisest on käesolevas asjas keeldutud haldusaktiga, hõlmab kaebus ka keeldumisakti tühistamise

taotluse. Pensioniameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise taotlus tuleb lugeda hõlmatuks

kohustamis- ja kahju hüvitamise taotlusega.

III. 12. Nii pensioni tagantjärele määramiseks ja maksmiseks kohustamine kui ka kahju tekitamise eest

hüvitise väljamõistmine on võimalikud ainult siis, kui K. Kukemelgil oli vaidlusalusel ajavahemikul

õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, mille sätestab KSS § 33 lg 5. See säte

kehtestati 25. oktoobril 1996 jõustunud Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seaduse §-ga 2. Sama

seaduse §-ga 3 täiendati KSS-st §-ga 44, mis sätestab: "Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud

kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.". Sellest

rakendussättest tulenevalt laieneb kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension ka enne KSS § 33

lg 5 jõustumist surnud isiku perekonnaliikmetele tingimusel, et isik 1. jaanuaril 1992 või pärast seda

töötas kohtunikuna. KSS § 33 lg 5 kohaldamine eeldab, et pensionitaotleja toitjal olnuks surma hetkel

õigus kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensionile. Selline pension määratakse ka siis, kui toitja oli

surma hetkel kohtunik või kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni saaja. Kui KSS § 33 laieneks

vaid pärast 25. oktoobrit 1996 surnud isikute ülalpeetavatele, siis puuduks KSS §-s 44 sisalduval

rakendusnormil mõte, sest hiljem surnud isikute ülalpeetavatele laieneb KSS § 33 lg 5 ka ilma

rakendussätteta.

13. Kohtud ei ole tuvastanud, millal kassaatori isa J. Kukemelk kohtunikuna töötas või millal ta sai

kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema

kindlaks, kas KSS § 33 lg 5 kohaldamise eeldused on kaebuse esitaja puhul täidetud.

IV. 14. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni taotlemise ja määramise korda KSS ei reguleeri.

Vastavalt KSS § 33 lg-le 8 tuleb selle seadusega reguleerimata juhtudel kohaldada teisi

pensioniseadusi. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise hetkel, so 26. jaanuaril

2000 reguleeris pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise korda RES, mis kaotas kehtivuse

1. aprillil 2000 seoses Riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumisega. Esimese astme

halduskohus juhindus vaidluse lahendamisel RES §-st 38, mille kohaselt pensioniliik muudeti

taotluse ja kõigi vajalike dokumentide esitamise päevast arvates. Ringkonnakohus asus seisukohale,

et käesolevas asjas pole tegemist pensioniliigi muutmisega, vaid pensioni määra suurendamisega, sest

kaebuse esitaja sai juba toitjakaotuspensioni ja ta taotles üksnes pensioni määra suurendamist seoses

toitjakaotuspensioni suurema määra kehtestamisega KSS-s. Seetõttu lähtus ringkonnakohus RES §-st

43, mis nägi ette, et pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber

vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Nii RES §

38 kui ka § 43 kohaldamine välistaks pensioni määramise tagasiulatuvalt.

15. Riigikohus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, sest käesolevas asjas ei olnud tegemist

pensioni suurendamist tingivate uute asjaolude ilmnemisega. Õigus saada kohtuniku perekonnaliikme

toitjakaotuspensioni tekkis hiljem mitte uute asjaolude ilmnemise, vaid KSS § 33 muutmise tõttu.

16. KSS § 33 lg-s 5 sätestatud kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni näol ei ole tegemist

ka teist liiki pensioniga RES tähenduses, mis tooks kaasa RES § 38 kohaldamise. Riiklik elatusrahade

liigid RES tähenduses sätestab sama seaduse § 3. Nendeks on RES-ga sätestatud vanadus-,

invaliidsus-, toitjakaotus- ja rahvapension. Pensioniliigi muutmisena on RES tähenduses käsitatav

vaid isikule ühe RES §-s 3 nimetatud pensioni määramine teise samas loetletud pensioni asemel.

Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kui eriseadusega ettenähtud pensioni tuli taotleda

täiendavalt vastavalt RES § 20 p-le 2. Toitjakaotuspensioni tagasiulatuvalt määramise küsimust

reguleeris RES § 36 p 2, mille kohaselt toitjakaotuspension määratakse toitja surma või teadmata

äraolijaks tunnistamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. See säte kaitseb ühest

küljest isikut, kes ei saanud õigeaegselt teada või ei saanud aru toitjakaotuspensioni saamise

võimalusest, kuid arvestab teiselt poolt ka avalike huvidega. Avalikuks huviks on vältida ülemäära

kaugele minevikku ulatuvaid rahalisi nõudeid, mis võivad raskendada sotsiaalkindlustuse eelarvete

planeerimist.

V. 17. Vastavalt esimese ja teise astme kohtu otsustes tuvastatule esitati taotlus kassaatorile kohtuniku

perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramiseks 26. jaanuaril 2000. Riigikohus ei nõustu

kassaatori väitega, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tuleb KSS § 33 lg-s 5 sätestatud pensioni

taotluseks lugeda juba 12. veebruaril 1996, s.o enne KSS § 33 lg 5 jõustumist esitatud taotlus

toitjakaotuspensioni määramiseks. See pension ja RES §-des 12-20 ettenähtud pension on erinevad.

18. KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku

perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Kassaatoril ei saanud 1996. aastal pensioni

määramisel tekkida õigustatud ootust, et iga kord, kui riik näeb eriseadusega ette täiendavaid õigusi

toitjakaotuspensionile, suurendatakse automaatselt ka kassaatori toitjakaotuspensioni. Õiguskindluse

põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi,

mida isik on asunud realiseerima. Õiguskindluse põhimõttest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi

tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.

Väär on kassaatori seisukoht, et uue taotluse esitamise nõudega on talle pandud kohustusi juba

realiseeritava õiguse kasutamiseks. RES §-st 19 ja KSS § 33 lg-st 5 tulenevad õigused on erinevad

õigused. Viimast õigust ei olnud kassaator realiseerima asunud.

19. Väär on kassaatori seisukoht, et pensioniamet pidi olema teadlik asjaolust, et kassaatoril on õigus

saada KSS § 33 lg-s 5 sätestatud pensioni. Selleks ei piisa pelgalt asutuse (erinevate struktuuriüksuste

ja ametnike) käsutusse erineval ajal ja erinevaid kanaleid pidi jõudnud ning erinevates andmekogudes

talletatavatest andmetest selle kohta, et isiku toitja oli kohtunik, et isikul on õigus saada

toitjakaotuspensioni ja et taotlust ei ole veel esitatud. Penisoniametil ei olnud kohustust töödelda ja

seostada pidevalt andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Kuna Ida-

Virumaa pensioniamet ei ole kassaatori ees nimetatud perioodil oma kohustusi rikkunud, puudub

kahju hüvitamiseks õiguslik alus.

20. HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kassaator vastab KSS § 33 lg 5 tunnustele, peab

ringkonnakohus tegema pensioniametile ettekirjutuse määrata kassaatorile kohtuniku

perekonnaliikme toitjakaotuspension tagant järele vastavalt RES § 36 p-le 2, samuti ettekirjutuse selle

pensioni väljamaksmiseks, tehes tasaarvestuse RES § 19 ulatuses saadud pensioniga. Kui pensioni

maksmisest on keeldutud, peab ringkonnakohus tühistama ka vastava haldusakti.

Tõnu Anton

Jüri Põld

Harri Salmann