3-3-1-2-02 · Riigikohus

3-3-1-2-02

MÄÄRUS

Tartus 21. veebruaril 2002

V. "atohhini erikaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuse määratlemise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 28. novembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Viktor "atohhini erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. septembri 2001. a määruse peale haldusasjas nr II-3/489/01.

V. "atohhin esitas 22. augustil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

Riigiprokuratuuri tegevus ja uurija A. Mironovi 25. mai 1994. a kriminaalasja algatamisest

keeldumise määrus ja tegevus õigusvastaseks, teha riigiprokurörile ettepanek tühistada uurija määrus,

algatada kriminaalasi ja nõuda süüdlastelt kaebuse esitaja kasuks välja materiaalne ja moraalne kahju

(E. Sinjavski grupilt 2 575 000 krooni, A. Mironovilt kuriteo varjamise eest 20 000 krooni,

K. Nõmmojalt vigastuste tekitamise ja kuriteo varjamise eest 40 000 krooni) ning suunata

dokumendid Interpoli Eesti osakonda firmalt Kälte-Schich kahju (350 000 USD) sissenõudmiseks.

Kaebaja väitis, et uurija A. Mironov varjas E. Sinjavski vargust ja väljapressimist ning võttis

altkäemaksu.

Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2001. a määrusega haldusasjas nr 3-1439/2001 tagastati kaebus

läbivaatamatult põhjendusega, et selle läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohus leidis:

Kaebusest nähtuvalt on Viktor "atohhini tahe suunatud sellele, et riigi peaprokurör alustaks

kriminaalmenetlust. Seda vaidlust võib mööndustega lugeda avalik-õiguslikuks HKMS § 3 mõttes.

Kontrollimaks, kas vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, tuleb kindlaks teha, kas

seadus näeb ette vaidluse lahendamiseks teistsuguse menetluskorra.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lg 1 sätestab, et uurija ja prokurör on kohustatud kuriteo tunnuste

ilmnemisel alustama kriminaalmenetlust ning võtma tarvitusele seaduses ettenähtud abinõud

kuriteosündmuse tuvastamiseks ja kuriteo toime pannud isiku kindlakstegemiseks.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 22 lg l kohaselt teostavad järelevalvet kriminaalmenetluse alustamise

ja eeluurimise seaduslikkuse üle vastavalt prokuratuuriseadusele riigi peaprokurör ning temale

alluvad prokurörid. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt teostab prokurör oma volitusi

kriminaalmenetluses sõltumatult, alludes ainult seadusele. Prokuratuuri seaduse § 2 lg 2 kohaselt on

prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb ainult seaduse ja oma veendumuse kohaselt.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 90 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetlust alustada ainult siis, kui

esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. Kriminaalmenetluse koodeksi § 19 lg. l

kohaselt on kohus, prokurör ja uurija kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud

kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii

kahtlustatavat, süüdistatavat ja kohtualust süüstavad kui ka õigustavad, samuti tema vastutust

kergendavad ja raskendavad asjaolud. KrMK § 50 kohaselt hindavad kohus, prokurör või uurija

seadusest juhindudes kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb

asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel; ühelgi tõendil ei ole kohtu, prokuröri ja

uurija jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Kriminaalmenetluse koodeksi 19. peatükk sätestab uurija ja prokuröri tegevuse peale kaebamise

korra. Kaebused esitatakse uurija tegevuse peale prokurörile. Prokuröri otsuse peale sellise kaebuse

lahendamisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile. Kriminaalmenetluse koodeks ei

sätesta, kuidas lahendatakse kaebus riigi peaprokuröri tegevuse peale. Tulenevalt prokuröri

sõltumatuse ja kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõttest ning prokuratuuri

hierarhilisest struktuurist on riigi peaprokuröri otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta

lõplik ning ei kuulu edasikaebamisele. Kriminaalmenetluse koodeksi § 4 kohaselt ei või kedagi

süüdistatavana vastutusele võtta muidu kui seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kuna

kriminaalmenetluse alustamise üle otsustab lõppastmes riigi peaprokurör, tähendaks halduskohtu

pädevuse tunnustamine kontrollida sisulisest küljest riigi peaprokuröri otsustust seda, et halduskohus

otsustaks, keda võtta vastutusele ja keda mitte. Selline seisukoht on otseses vastuolus KrMK §-ga 93

lg l, mille kohaselt kriminaalmenetlust alustab uurija või prokurör esimese uurimis- või muu

menetlustoiminguga kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolu korral ning KrMK §-s 5 lg 1

sätestatud asjaolude puudumisel.

Halduskohtul ei ole pädevust sekkuda kriminaalmenetlusse ja teostada järelevalvet seaduste täitmise

üle kriminaalmenetluse subjektide poolt, kuna halduskohus ei ole ise kriminaalmenetluse subjekt.

Halduskohtul puudub õigus kontrollida, kas riigi peaprokurör tõlgendas seadust õigesti või tuvastas

õigesti asja lahendamiseks olulised asjaolud.

Põhiseaduses fikseeritud põhiõiguste kataloogis ei ole märgitud igaühe õigust nõuda, et teine isik

võetaks kriminaalvastutusele. Seda põhjusel, et sellist inimõigust ei eksisteeri. Vahetu õigus nõuda

kohtult teise isiku kriminaalvastutusele võtmist (s.o prokuröri eelotsustuseta) on isikul teatud

kuritegude osas seadusest tulenevalt üksnes erasüüdistusasjades (KrMK § 391).

Kriminaalmenetluse koodeksi § l1 lg l kohaselt sätestab see koodeks kriminaalasjade menetluskorra

kohtueelsel uurimisel ja esimese astme kohtus ning on ühtne ja kohustuslik kõigile Eesti kohtutele,

prokuratuurile ning kohtueelse uurimise asutustele. Kehtiv seadus ega muu kriminaalmenetluse

allikas ei näe ette, et halduskohtul on õigus kontrollida riigi peaprokuröri otsustuse õiguspärasust

kriminaalmenetluse alustamata jätmisel. Kriminaalmenetluse koodeksi § 1 lg 4 kohaselt on

kriminaalmenetlusõiguse üheks allikaks ka Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud

muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, Üksnes

Riigikohtul, mitte aga esimese või teise astme halduskohtul, on õigus tunnustada halduskohtu

pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise kui kriminaalmenetluse toimingu, mis ei

riku isiku põhiseadusest tulenevaid õigusi, sisulist õiguspärasust. Sellist Riigikohtu lahendit

käesoleva ajani ei ole.

Asja materjalidest ei nähtu, et väidetav kahju on tekitatud avalik-õiguslike toimingutega. Kahjunõue

Sinjavski grupi, firma Kälte-Schich, Mironovi ja Nõmmoja vastu esitatakse vastavale maa- või

linnakohtule Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (TsMS § 1).

V. "atohhin esitas halduskohtu selle määruse peale erikaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

määrus, tunnistada Riigiprokuratuuri tegevus, A. Mironovi määrus ja tegevus ebaseaduslikuks ning

teha riigiprokuratuurile ettekirjutus tühistada A. Mironovi määrus ja algatada kriminaalasi.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2001. a määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata ja

V. "atohhini erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

Halduskohtule esitatud kaebusele lisatud Riigiprokuratuuri 31 juuli 2001. a vastuses kaebuse esitaja

avaldustele 23. juulist 2001 teatatakse, et Riigiprokuratuuri seisukoht politseiametnike Mironovi ja

Starostini kriminaalasja algatamisest keeldumise määruste seaduslikkuse osas on endine, mistõttu

esitatud taotlus määruste tühistamiseks jääb järjekordselt rahuldamata. Samuti puudub alus

kriminaalmenetluse alustamiseks K. Nõmmoja suhtes. Prokuratuuri pädevusse ei kuulu väidetavalt

tekitatud materiaalse kahju sissenõudmine.

Halduskohtule esitatud kaebuse eesmärk on kohustada halduskohtu kaudu prokuratuuri ja kohtueelse

uurimise asutust menetlema kriminaalasju, mille menetlemisest on keeldutud, ning saavutada selle

kaudu väidetavate süüdlaste karistamine ning kaebuse esitajale väidetavalt kuritegudega tekitatud

kahju hüvitamine. Kaebuse lahendamiseks tuleks halduskohtul võtta prokuratuuri asemel seisukoht,

kas on olemas kriminaalmenetluse ajend ja alus ning puuduvad KrMK § 5 1. lõikes sätestatud

asjaolud. Sellise sisuga kohtulahendi tegemine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna tähendaks otsest

sekkumist kriminaalmenetlusse. Halduskohus ei saa otsustada selle üle, kelle suhtes kriminaalasja

menetletakse ja kelle suhtes mitte. Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määruses nr 3-3-1-38-00

on märgitud, et halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja

otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on käsutatavad kriminaalasja otsustamisel.

Halduskohtunik on õigesti järeldanud, et antud kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 94 alusel on kohtul õigus vabastada maksujõuetu füüsiline isik

täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda õigusabikulud riigi arvele seadusega

sätestatud alustel ja korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 3 näeb ette, et kui kohus leiab, et

asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksujõuetuse tõttu,

võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Halduskolleegium leiab, et halduskohtul on

alust kaaluda HKMS § 94 ja TsMS § 83 lg 3 kohaldamist, kui isik on esitanud halduskohtule kaebuse,

mille lahendamine on halduskohtu pädevuses. Kuna halduskohus ei ole antud asjas esitatud kaebust

pädev lahendama, puudus riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus.

V. "atohhin esitas ringkonnakohtu selle määruse peale erikaebuse, milles palub rahuldada kaebus,

mille ta esitas halduskohtule. Ühtlasi palub V. "atohhin osutada talle tasuta juriidilist abi - määrata

advokaat.

Riigi peaprokuröri kirjalikus vastuses erikaebusele leitakse, et erikaebus on põhjendamatu.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Halduskohus märgib õigesti, et Kriminaalmenetluse koodeksi 19. peatükk sätestab uurija ja

prokuröri tegevuse peale kaebamise korra, mille kohaselt kaebused uurija tegevuse peale esitatakse

prokurörile ja kaebused prokuröri tegevuse peale kõrgemalseisvale prokurörile. Samuti on

halduskohus õigesti leidnud, et Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta, kuidas lahendatakse kaebus

riigi peaprokuröri tegevuse peale.

Halduskohus on sellest teinud aga järelduse, millega Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu.

Kolleegium ei nõustu halduskohtu järeldusega, et tulenevalt prokuröri sõltumatuse ja kriminaalasja

igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõttest ning prokuratuuri hierarhilisest struktuurist on

riigi peaprokuröri otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta lõplik ning ei kuulu

edasikaebamisele.

Halduskolleegium ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et Kriminaalmenetluse koodeksi §-st 1

tulenevalt on olukorras, kus seadusandja pole küsimust lahendanud, õigus tunnustada halduskohtu

pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise sisulist õiguspärasust üksnes Riigikohtul,

mitte aga esimese või teise astme halduskohtul. Kriminaalmenetluse koodeksi § 1 järgi on

kriminaalmenetlusõiguse üheks allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud

muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel.

Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 1 sätestatu mõte seisneb selles, et kriminaalmenetlust reguleerivas

seaduses lahendamata küsimuses saab lünka täita Riigikohus. Kui Riigikohus on lünga täitnud, siis on

Riigikohtu vastav seisukoht õiguse allikaks - so täitmiseks üldkohustuslik. See säte ei välista aga

esimese ja teise astme kohtu kohustust lahendada nende menetluses olev asi ka siis, kui

kriminaalmenetluse seaduses vastav säte puudub. Vastupidine järeldus poleks kooskõlas efektiivse

õiguskaitse põhimõttega.

Halduskolleegium lähtub küsimuse lahendamisel sellest, et isikule kriminaalmenetluse koodeksiga

sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Väidetav

kannatanu püüab kaebusega saavutada kriminaalmenetluse alustamist selleks, et kaitsta oma teisi

õigusi. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed

õigused. Teatud olukorras võib kriminaalmenetlus olla kõige tõhusamaks, käepärasemaks ja

odavamaks subjektiivsete õiguste kaitsmise vahendiks. Vahel võib kriminaalmenetlus olla ainus tõhus

õiguskaitsevahend.

Põhiseaduse § 15 lg 1 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste või vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Põhiseadus ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille

kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile põhimõtteliselt olema

allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel.

Menetlusõiguse üldise loogika järgi peaks kriminaalmenetluse küsimusi saama lahendada

kriminaalmenetlusõiguse normide järgi üldkohtus. Olemuselt ei kuulu sellesisulised vaidlused

halduskohtu pädevusse. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole aga sätteid, mis annaksid

väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus.

Kuivõrd kriminaalmenetluses praegu vastav kohtuliku kontrolli võimalus puudub, siis jääbki ainsaks

õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00. Sellisele järeldusele orienteerivad

ka Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige, mis sätestavad, et igaühel on õigus riigi ja

seaduse kaitsele, et seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest, ja Põhiseaduse § 14, mille järgi on

õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste

kohustus. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse

korras pädev vastava normi looma.

Nimetatud määruses märkis üldkogu: "...halduskohtu ülesanne pole kontrollida

kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed

on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel. Halduskohtu ülesanne on kontrollida, kas

menetlustoiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ega vabadusi." Siin peetakse küll silmas

kriminaalmenetlustoiminguid ja isiku põhiõiguste rikkumist, kuid halduskolleegium on seisukohal, et

selle määruse tähendus on laiem. Üldkogu määrus omab tähendust ka käesoleva põhimõttelise

küsimuse lahendamisel. Kui üldkogu seisukoha järgi ei saa halduskohus hinnata uurimistoimingu

vajalikkust ja otstarbekust, siis ei saa ta hinnata ka kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja

otstarbekust. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt.

Ka ei tohiks halduskohus piirduda ainult selle kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi.

Kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena.

Selleks, et halduskohus saaks kontrollida kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise õiguspärasust,

tuleb kõigepealt välja selgitada õigus, mida soovitakse kriminaalmenetluse abil kaitsta. Kui isiku

väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb kaebus rahuldamata. Kaebus jääb

rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole

rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Neid küsimusi saab halduskohus aga arutada ainult

kohtuistungil, vormistades oma seisukoha kohtuotsusega. Kuid halduskohus ei saa teha ettekirjutust

alustada kriminaalmenetlust.

2. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohtul on õigus kaaluda HKMS

§ 94 ja TsMS § 83 lg 3 kohaldamist, kui isik on esitanud halduskohtule kaebuse, mille lahendamine

on halduskohtu pädevuses, ja et kuna halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust

lahendama, siis puudus riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus. Ringkonnakohtu see

seisukoht ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on

sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 94 sätestab, et kohtul on õigus vabastada maksujõuetu füüsiline

isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda õigusabikulud riigi arvele seadusega

ettenähtud alustel ja korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 3 sätestab: "Kui kohus leiab, et

asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu,

võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Sel juhul saadab kohus määruse täitmiseks

Eesti Advokatuuri juhatusele."

Tsiviilkohtmenetluse seadustiku § 83 lg 3 tõlgendamisel ei saa end lasta eksitada sõnadest "asjas

pooleks olev füüsiline isik". On täiesti võimalik, et kohtule esitatud kaebuse on maksejõuetu isik

sõnastanud nii arusaamatult, et kohus peab vajalikuks teha talle põhjendatud ettepaneku viia kaebus

seaduse nõuetega kooskõlla. Maksejõuetule isikule sellises olukorras tasuta õigusabi mitteosutamine

seab tema halduskohtu ees ebavõrdsesse olukorda võrreldes maksejõulise isikuga. Ka kaebuse

seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks võib vaja minna õigusabi. Õigusabi võib vaja minna ka

halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et

kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada võimalust, et

halduskohus määrab füüsilisele isikule tasuta õigusabi.

3. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kriminaalasja algatamisest keelduti uurija määrusega 1994.

aastal ja et V. "atohhin on pärast seda korduvalt pöördunud riigiprokuröri ja riigi peaprokuröri poole,

vaidlustades uurija selle määruse. Sisuliselt on V. "atohhin taotlenud, et riigi peaprokurör uuendaks

menetluse tema kaebuses uurija määruse peale. Tähtajaliselt piiramatu võimalus menetluse

uuendamisest keeldumise kaudu vaidlustada uurija määrust oleks vastuolus HKMS § 9 lg 1

eesmärgiga. Selle sättega kehtestatakse halduskohtusse pöördumiseks kolmekümnepäevane tähtaeg.

Taoline menetluse uuendamise taotlus võib olla põhjendatud näiteks siis, kui on ilmnenud asjaolud

(tõendid), mis ei võinud isikule varasemate pöördumiste ajal olla teada.

V. "atohhini erikaebus kuulub rahuldamisele.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 5, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Rahuldada Viktor "atohhini erikaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2001. a määrus haldusasjas nr 3-1439/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2001. a määrus haldusasjas nr II-3/489/01 ning saata

asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Määrus jõustub 21. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel