3-1-1-14-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. veebruaril 2002. a

3-1-1-14-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 29. jaanuaril 2002. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. P. ja R. T. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. P. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikov, R. T. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ning

riigiprokurör Tatjana Tamm.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati A. P. ja R. T. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi ning neile mõisteti karistuseks

vastavalt neli ja kolm aastat vabadusekaotust. Lisakaristusena võeti mõlemalt süüdimõistetult viieks aastaks ära õigus töötada politseiametniku

ametikohal. Solidaarselt mõisteti süüdimõistetutelt välja tsiviilhagi P. S.-i kasuks summas 6390.- krooni.

Kohtualused tunnistati süüdi selles, et nemad, töötades X Politseiprefektuuri Y Politseiosakonna korrakaitsetalituse nooreminspektoritena,

pidasid 21. veebruaril 2000. a kella 01.45 ajal Tallinna kesklinnas kinni ja paigutasid politseiautosse Hollandi Kuningriigi kodaniku P. S.-i.

Võttes viimaselt isiku kontrollimise eesmärgil ära rahakoti koos isikut tõendavate dokumentidega, ei taganud A. P. ja R. T. neile kui

politseiametnikele usaldatud vara säilimist, vaid kuritarvitades oma ametiseisundit ja rikkudes Politseiseaduse § 12 lg 1 p 18 nõudeid " tagada

politseile üle antud asjade säilimine nende tagastamiseks omanikule " riisusid ja omastasid nende kätte usaldatud võõrast vara 2000.- hollandi

kuldnat (14 200.- krooni) ja ukse magnetkaardi, tekitades kannatanule varalist kahju.

Kohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et kohtualuste süü neile inkrimineeritud teos on leidnud täielikult tõendamist ning ka õigesti

kvalifitseeritud.

Karistuse mõistmise motiveerimisel märkis kohus, et puuduvad vastutust kergendavad asjaolud, raskendavaks asjaoluks luges kohus kuriteo

toimepanekut ametliku politsei vormiriietuse kasutamisega. Karistuse mõistmisel arvestas kohus veel seda, et mõlemad kohtualused olid

varasemalt kriminaalkorras karistamata, A. P.-l töökoha ja iseseisva sissetulekuallika puudumist, R. T.-l töökoha ja sissetulekuallika

olemasolu, mõlema kohtualuse poolt tekitatud kahju osalist hüvitamist ning kahetsust. A. P. osas märkis kohus karistust mõjutava asjaoluna

veel käeraudade ebaseaduslikku kasutamist kannatanu kui abivajaja suhtes.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad süüdimõistetud apellatsioonkaebuse, milles taotleti otsuse osalist tühistamist ja mõistetud

vabadusekaotusliku karistuse osas KrK § 47 sätete kohaldamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. KrK § 47 alusel kohaldati

mõlemale kohtualusele mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas katseaega kolm aastat. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata,

apellatsioonkaebused rahuldati.

Kriminaalkolleegium märkis esmalt, et linnakohtu motiivid karistuse mõistmisel arvestatavate asjaolude suhtes ei ole selgelt väljendatud.

Nimelt arvestati vääralt vastutust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist ametliku vormiriietuse kasutamisega. Kohus viitas asjaolule, et

kuriteo subjektideks olid antud juhul enda töökohustusi täitvad politseiametnikud ning sellest tulenevalt olid nad ka politseivormis, mida ei saa

seega arvestada raskendava asjaoluna KrK § 38 p 12 mõttes.

Kriminaalkolleegium leidis kuriteo raskust ja laadi arvestades, et kohtualuste suhtes oli õigustatud raskema, st vabadusekaotusliku karistuse

kohaldamine, kuid asus samas seisukohale, et mõlema kohtualuse suhtes ei ole välistatud KrK § 47 sätete kohaldamine.

Nii märkis kohus, et mõlemad kohtualused on varem karistamata isikud, samuti ei tuvastanud kriminaalkolleegium kohtualuste käitumises

vastutust raskendavaid asjaolusid. Küll aga märkis kohus ära R. T.-le uuest töökohast antud positiivse iseloomustuse, samuti asjaolu, et A. P.

ülalpidamisel on kolm alaealist last ning et ta töötas katseajaga ehitusfirmas. Vastutust kergendatavate asjaoludena võttis kriminaalkolleegium

mõlema kohtualuse puhul arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ning tekitatud kahju osalist vabatahtlikku hüvitamist.

Eeltoodu alusel jõudis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium veendumusele, et kohtualused on aru saanud enda teo ohtlikkusest ning

tagajärgedest ning seetõttu pidas kohus otstarbekaks kohaldada nende suhtes KrK § 47 sätteid.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör A. Kirs, paludes otsuse tühistada KrK § 47 sätete põhjendamatu

kohaldamise tõttu ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

4.1 Kassaator leiab, et kohaldades KrK § 47 sätteid, on kohus liialt lähtunud kohtualuste isikuandmetest ning on täiesti jätnud analüüsimata

toimepandud kuriteo raskusastme ja laadi, mis on aga vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi vastavate seisukohtadega. Kassaator märgib,

et kohtualuste poolt tegelikkuses toimepandu annab tunnistust nende künismist ja jõhkrusest abivajava kodaniku suhtes.

4.2 Protestis leitakse veel, et ringkonnakohus on vääralt käsitlenud vastutust kergendava asjaoluna kahju osalist vabatahtlikku hüvitamist.

Tegelikkuses andsid kohtualused osa kannatanu P. S.-lt omastatud raha välja võetuse käigus ning raha tagastati kannatanule uurija poolt.

Kassaator viitab asjaolule, et kuni apellatsioonikohtu istungini oli kannatanule hüvitamata ligi pool tekitatud kahjust.

4.3 Kassaator rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu üldisest õiglustunde ja ühiskonna

õigusteadvuse seisukohalt ning kuivõrd kahjustati seadusega kaitstud õigushüve. Protestis leitakse, et oma kuritegeliku käitumisega

kahjustasid A. P. ja R. T. politsei kui ühe riigivõimu teostaja autoriteeti ja usaldatavust ning selle kaudu kahjustati ka riigivõimu mainet.

5. Riigikohtu istungil jäi riigiprokurör kassatsioonprotesti juurde ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad leidsid, et protest on põhjendamatu ja

taotlesid selle rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

6.1 Kriminaalkoodeksi § 36 sätestab, et karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kriminaalkoodeksi § 47 lg 1 kohaselt võib mõistetud tähtajalise vabaduskaotuse jätta

tingimuslikult kohaldamata teo toimepanemise tehiolusid ja süüdlase isikut arvestades. Sellega kaasneb obligatoorne kohustus toimunu ja

süüdlase isiku terviklikuks hindamiseks nii karistuse mõistmisel KrK § 36 järgi kui ka KrK § 47 sätete kohaldamisel. Siinjuures ei tohi

unustada, et tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike.

Karistamist ja karistusest tingimusliku vabastamise küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma

korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine on üldjuhul põhjendatud väikese

raskusastmega kuriteo toimepanemise korral, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isikuandmed on märkimisväärsete erisustega.

6.2 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a otsus ei vasta aga ülaltoodud nõuetele. Nii on karistuse mõistmisel

KrK § 36 järgi arvestatud vaid kuriteo raskust ja laadi, st nende alusel on põhistatud vaid sanktsiooniliigi ja selle suuruse valikut. KrK § 47

sätete kohaldamisel on aga omakorda analüüsitud ainult kohtualuste isikuandmeid ning on jäetud täielikult selgitamata, millised kohtualuste

poolt toimepandud teo tehiolud põhistavad KrK § 47 sätete kohaldamise. Samuti ei tulene kohtuotsusest, millised olid tegu ja isikut

iseloomustavad märkimisväärsed erisused, mis on KrK § 47 sätete kohaldamise eelduseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2001. a kohtuotsus A. P. ja R. T. süüdistusasjas KrK § 1411

lg 2 p 1 järgi neile karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista R. T.-lt 743 krooni ja 40 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 20. veebruaril 2002. a ega ole edasikaevatav.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher