3-1-1-6-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. veebruaril 2002

3-1-1-6-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas tõlgi Lüüli Lombi osavõtul

15. jaanuaril 2002. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. B., A. B., R. Z. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa riigiprokurör Aivar Lembit, süüdimõistetud V. B. ja A. B. ning nende kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve Linnakohus tunnistas 18. mai 2001. a otsusega R. Z., V. B. ja A. B. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi. Kohus mõistis

R. Z. karistuseks kolm aastat vabadusekaotust, mille hulka arvestati KrK § 45 alusel eelvangistuses viibitud aeg. Vastavalt KrK §-dele 47 ja

471 mõisteti antud karistus tingimisi kaheaastase katseajaga. V. B. ja A. B. karistas kohus üheaastase vabaduskaotusega tingimisi katseajaga

üks aasta.

R. Z. mõisteti süüdi selles, et ta koostas aastatel 1993-1994 52 juhul olematu kauba ostu-müügi lepingud ja ekspordi kohta valeandmeid

sisaldavad dokumendid, et Maksuamet kannaks temaga seotud firmadele üle ostetud kaupade ekspordi korral tagastamisele kuuluva

käibemaksu. Sellega tekitas R. Z. riigile suure varalise kahju.

V. B. osales fiktiivsete tehingute teostamises kolmes episoodis aastatel 1993-1994, mille alusel Maksuamet kandis temale kuuluvale AS-le X

üle ekspordi korral tagastamisele kuuluva käibemaksu. Sellega põhjustas V. B. riigile suure varalise kahju.

A. B. osales kaheksal juhul fiktiivsete ostu-müügitehingute teostamises ja koostas nendega seoses ekspordi kohta valeandmeid sisaldavad

dokumendid aastatel 1993-1994 selleks, et Maksuamet kannaks tema ja ta kaasosalistega seotud firmadele üle kaupade ekspordi korral

tagastamisele kuuluva käibemaksu, tekitades riigile suure varalise kahju.

Ühtlasi mõistis kohus tsiviilhageja kasuks R. Z. välja 3 649 004 kr, R. Z. ja V. B. solidaarselt 461 385 kr ning R. Z. ja A. B. solidaarselt 809

234 krooni.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune R. Z. ning kohtualuste V. B. ja A. B. kaitsjad Leonid Jakerson ja Marko

Paabumets.

2.1 R. Z. palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega R. Z. mõisteti välja 3 649 004 kr, solidaarselt A. B. 809 243 kr ning solidaarselt V. B.

461 385 krooni tsiviilhagi rahuldamiseks, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.

R. Z. leidis, et tsiviilhagi ei leidnud kriminaalkohtumenetluse käigus tõendamist, kuna lepinguid, mille alusel käibemaks tagastati, ei sõlminud

ja raha ei saanud R. Z. kui füüsiline isik, vaid juriidilised isikud.

2.2 Kaitsja L. Jakerson palus tühistada linnakohtu otsus ning V. B. ja A. B. õigeks mõista.

Ta leidis, et Kohtla-Järve Linnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Nimelt jäeti kaitsja L. Jakerson kutsumata 15. jaanuariks 2001. a

määratud istungile. Hoolimata taotlusest istung seetõttu edasi lükata, kohus seda ei teinud, millega rikkus kaitseõigust. Ka jättis kohus

tähelepanuta tõendite kogumist puudutavad kaitsja taotlused. Pole tõendatud, et kohtualused oleks taotlenud ja põhjendamatult saanud tagasi

käibemaksu olematu kauba müügist, mistõttu ei saanud neil tekkida maksuvõlga käibemaksu osas ning alus tsiviilhagi rahuldamiseks puudub.

Käibemaks tagastati juriidilistele isikutele.

2.3 Kaitsja M. Paabumets palus tühistada linnakohtu 18. mai 2001. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista V. B. ja A. B. õigeks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rajanud oma järeldused asjaolule, et kaupu ei eksisteerinud ja et eksportija poolt teostatud tehingud

olid fiktiivsed, kuid nimetatud asjaolud ei ole tõendatud. Lisaks ei ole leidnud tõendamist, et kohtualused oleks omandanud väidetavalt riisutud

raha, kuna maksuamet kandis raha üle juriidilistele isikutele.

Kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust sellega, et ei rahuldanud kaitsja taotlust kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmiseks

koos A. N. kriminaalasjaga, millega antud kriminaalasi on tihedalt seotud. Samuti rikkus kohus KrMK § 19 ja § 205 sätteid sellega, et ei

rahuldanud kaitsja taotlust kaasata kriminaalasja tsiviilkostjaid vastavalt tsiviilhageja poolt esitatud nimekirjale ega rahuldanud taotlust

tollitöötajate suhtes seisukoha võtmiseks ning nende tunnistajatena ülekuulamiseks. Kokkuvõttes leidis apellant, et kohtu seisukohad rajanevad

oletustel ja kohtualuste süüdimõistmine on motiveerimata.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis 12. oktoobri 2001. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja Kohtla-Järve

Linnakohtu 18. mai 2001. a otsuse muutmata.

Kriminaalkolleegium märkis, et kõik apellatsioonkaebustes tõstatatud küsimused on leidnud kajastamist linnakohtu otsuses ja vastavalt AKKS

§ 29 lg 5 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Ka tsiviilhagi rahuldamine on põhjendatud, sest kohtualustel on regressiõigus isikute

suhtes, keda ei ole süüdi mõistetud, kuid kes omavad puutumust riigile kahju tekitamises.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. B. ja A. B. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes palub tühistada Kohtla-Järve

Linnakohtu 18. mai 2001. a ja Viru Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsused V. B. ja A. B. osas ja mõista V. B. ning A. B. õigeks. R. Z.

kassatsioonkaebust ei esitanud.

4.1 Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt on Viru Ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, kuna kohtuotsus on

motiveerimata. Ringkonnakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta apellatsioonkaebuste argumentide suhtes, vaid on märkinud, et neile on

antud vastus apelleeritud kohtuotsuses. Linnakohus ei saanud aga lahendada apellatsioonkaebustes tõstatatud küsimusi. Samuti on

ringkonnakohtu otsuse kohaselt tsiviilhagi rahuldamine põhjendatud, kuna kohtualustel on regressiõigus isikute suhtes, keda antud

kriminaalasja raames süüdi mõistetud ei ole. Otsuses puudub viide õiguslikule alusele, millele toodud väide põhineb. Tegemist on AKKS § 39

lg 3 p 7 rikkumisega, mis on kriminaalmenetlusseaduse oluline rikkumine.

4.2 Kohtla-Järve Linnakohus ei ole otsuses ära näidanud motiive, miks mõisteti kohtualustele just vabadusekaotus, kui sanktsioon näeb ette ka

mittevabaduskaotuslikke karistusi.

4.3 Kassaator leiab, et ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust. V. B. ja A. B. mõisteti süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi

(17. aprillist 1996. a kehtinud redaktsioonis), seega peale väidetavate kuritegude toimepanemist. KrK §-st 6 tulenevalt oleks kohus pidanud

analüüsima, kas süüdistuses toodud tegu vastab toimepanemisaegsele kvalifikatsioonile. Samuti oleks kohus pidanud võtma arvesse, et

tegemist võis olla hoopis KrK § 1481 lg 2 rikkumisega, mis näeb aga ette kergema karistuse ja oleks seega kuulunud kohaldamisele.

4.4 Kohtuotsustes ei ole ära näidatud teo toimepanemise aega ning seetõttu on isikud vastutusele võetud ebaseaduslikult tegude suhtes, mis on

aegunud. Süüdistuse kohaselt on nii V. B. kui ka A. B. puhul tuvastatud, et kõik teod on toime pandud 1994. aastal ajavahemikus 10. märtsist

kuni 4. oktoobrini. Korraldav istung, millega kriminaalasi võeti Kohtla-Järve Linnakohtu menetlusse, toimus 30. aprillil 1999. a. Selleks ajaks

oli kahest episoodist möödas rohkem kui viis aastat ning seega olid need asjad aegunud. Kuna süüdistuse kohaselt pandi kõik teod toime

väidetavalt 1994. aastal, mida on täpsustatud määratlusega "mitte hiljem kui", tuleb tõlgendada seda asjaolu süüdistatavate kasuks ja seetõttu

kriminaalmenetlus aegumise tõttu lõpetada. Kuna süüdistuses käsitleti iga konkreetset ekspordi fakti erineva teona, ei olnud kohus kohtu alla

andmisel õigustatud käsitlema neid jätkuva teona.

4.5 Tsiviilhagi rahuldamisel ei ole Kohtla-Järve Linnakohus ega Viru Ringkonnakohus määratlenud, millisel õiguslikul alusel V. B. ja A. B.

vastutavad väidetavalt juriidiliste isikute poolt alusetult tagasi saadud maksusummade eest. Kohus ei ole tuvastanud nende summade

omastamist kohtualuste poolt, seega oleks võimalik ainult juriidilise isiku organi vastutus. Seadusest tuleneva juriidilise isiku organi vastutuse

kehtestas Tsiviilseadustiku üldosa, mis jõustus alles 1. septembril 1994. a. Samuti oleks kohus pidanud tsiviilhagi lahendamisel kriminaalasja

raames lahendama lõplikult kõigi asjaga seotud isikute tsiviilõigused- ja kohustused.

5. Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja süüdimõistetud esitatud kassatsioonkaebust, prokuröri arvates ei kuulu kaebus rahuldamisele.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse V. B.,

A. B. ja R. Z. süüdistusasjas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

6.1 Vastavalt AKKS §-le 20 peab ringkonnakohus kontrollima esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust. Kooskõlas AKKS

§ 29 lg-s 4 sätestatuga on ringkonnakohus kohustatud otsuse motiveerivas osas märkima järeldused apellatsioonkaebuse põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta, samuti tõendid, millele kohtu selline järeldus on rajatud. Apellatsioonimenetluses toimub asja sisuline arutamine,

kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega

puudub ringkonnakohtul õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile omapoolne hinnang andmata. Üksnes

siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29

lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et

ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud

argumente. Seda enam, kui apellatsioonkaebuses väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid

kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes pole esimese astme kohus saanudki

seisukohta võtta.

6.2 Käsitletavas kriminaalasjas on V. B. ja A. B. kaitsja L. Jakerson esitanud apellatsioonkaebuse, milles ta leidis, et asja menetlemisel esimese

astme kohtus on eiratud kaitsealuste kaitseõigust. Seda asjaolu on peetud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis tingib

linnakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et seda väidet oleks üldse kontrollitud, puudub ringkonnakohtu vastus ja

õiguslik hinnang.

6.3 Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses väidetuga, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja põhjendused. Paljasõnaline ja

motiveerimata on kohtu järeldus, et: "tsiviilhagi väljamõistmine kohtualustelt on põhjendatud, sest neil on regressi õigus isikute suhtes, kes

antud kriminaalasja raames süüdi mõistetud ei ole ja kes omavad puutumust riigile kahju tekitamises" (tl 226, 16. kd).

Kaitsja M. Paabumetsa apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule on väidetud, et nii tema kui ka kaitsja O. Preem on korduvalt taotlenud

kriminaalasja tagastamist täiendavaks eeluurimiseks, kuid kohus on need taotlused jätnud rahuldamata. Apellandi arvates rikkus linnakohus

sellega oluliselt KrMK §-des 19 ja 205 sätestatud menetlusnorme. Ka selle väidetava rikkumise kohta on ringkonnakohus jätnud seisukoha

võtmata. Ei saa pidada arusaadavalt motiveerituks linnakohtu 15. jaanuari 2001. a istungi protokollis sisalduvat alust, mille kohaselt jäeti

kaitsja taotlus rahuldamata "taotluses toodud asjaolude arutamise võimatuse tõttu" (tl 84, 15. kd).

6.4 Põhjendatud on kassaatori etteheide, et vastuolus KrMK § 274 p-s 5 sätestatuga pole linnakohus karistuse mõistmisel ära näidanud

motiive, miks on kohtualustele mõistetud vabadusekaotus, kui kriminaalseaduse sanktsioon näeb ette ka teisi vabadusekaotusega mitteseotud

karistusi. Riigikohus juhib aga tähelepanu, et seda asjaolu ei vaidlustatud üheski apellatsioonkaebuses.

6.5 Kuna Riigikohus tagastab kriminaalasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu,

milleks on kohtuotsuse sisu mittevastavus AKKS § 29 lg 5 sätestatud nõuetele ja motiivide puudumine, siis puudub võimalus anda õiguslik

hinnang kõigi väidetavate kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise juhtude suhtes.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida üksnes seda, et linnakohus on tuvastanud V. B. ja A. B. süü jätkuvas kuriteos (tl 75 ja tl 77, 16. kd).

Jätkuvate kuritegude suhtes arvutatakse aegumistähtaega arvates jätkuvat kuritegu moodustava viimase teo toimepanemisest. Seega on ainetu

kassatsioonkaebuses väidetu, et kohtualuste poolt toimepandud teod on aegunud.

Kohtualuste vastutusele võtmine kriminaalseaduse (§ 143) hilisema redaktsiooni järgi on seaduslik. Selle normi kohaldamine on põhjendatud,

kuna võrreldes varem kehtinud redaktsiooniga on tegemist karistust kergendava sättega ja seetõttu laieneb see ka teole (tegudele), mis on

toime pandud enne seaduse selle redaktsiooni vastu võtmist. Õige on aga kaitsja märkus, et sellisel juhul tuleb uue redaktsiooni kohaldamist

kohtuotsuses ka põhjendada.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2001. a otsus V. B., A. B., R. Z. süüdistusasjas KrK § 143 lg 2 p-

de 1 ja 11 järgi.

2. Tagastada kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 13. veebruaril 2002 ja edasikaebamisele ei kuulu.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher