3-2-1-14-02 · Riigikohus

3-2-1-14-02

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. veebruaril 2002. a

Koit Karkise hagi AS Wermo vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa ja

J. Luik, vaatas läbi kirjalikus menetluses 21. jaanuaril 2002. a K. Karkise kassatsioonkaebuse alusel

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-111/2001.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Koit Karkis töötas alates 1979. aastast AS-s Wermo (endine RAS Wermo ja Võru Mööblivabrik)

lukksepp-remonditöölisena. Tartumaa VEK 8. juuni 1998. a otsusega tuvastati tal kutsehaigus

töövõime kaotusega 60% ning talle määrati III invaliidsusgrupp. Hagis palus K. Karkis AS-lt Wermo

välja mõista terviserikkega tekitatud kahju ühekordse hüvitise 58 890 krooni 47 senti ja alates

1. oktoobrist 2000 igakuiselt 2114 krooni 53 senti. Hagiavalduse kohaselt ei kindlustanud kostja

hagejale ohutut töökeskkonda ning on hagejal kutsehaiguse tekkimises süüdi.

Võru Maakohtu 20. oktoobri 2000. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et kutsehaiguse tõttu on

hagejal kahju tekkinud, tööandja on rikkunud töökaitseseaduse ja töökoodeksi sätteid ning tööandja

õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hageja kutsehaigusega. Kostja ei tõendanud, et ta pole

hagejale kahju tekitamises süüdi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal pole kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud. TsK § 222 lg 2 kohaselt

mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist,

samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud.

Vastavalt TsK § 463 lg-le 1 on vigastuse või muu tervisekahjustuse korral kahju eest vastutav

organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise

tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. See säte on kahju mõiste

sisustamisel TsK § 464 suhtes üldsätteks. Nimetatud sätetest tuleneb, et töötaja tervisekahjustuse

korral on tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o

töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas seoses kutsealase töövõime täieliku või osalise

kaotamisega, ning kannatanu kulutustes, mida ta peab seoses tervisekahjustusega tegema. Hagejal

diagnoositi kutsehaigus 1998. aasta juunis ning tema kutsealase töövõime kaotus on 60%. Tema 12

kuu keskmine töötasu oli enne kutsehaigusesse haigestumist 3 606 krooni 60 senti kuus. Jätkates

sama tööandja juures töötamist ka pärast kutsehaiguse diagnoosimist, oli hageja keskmine kuutöötasu

1998. aasta juulist kuni 1999. aasta detsembrini 3820 krooni 60 senti, s.o rohkem kui enne

kutsehaiguse kindlakstegemist. Samuti oli 2000. aastal hageja keskmine kuutöötasu suurem kui enne

kutsehaigusse haigestumist. Seega ei ole hagejal seoses tervisekahjustusega TsK § 436 lg 1 mõttes

kahju tekkinud. Ka Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (edaspidi Ajutine kord) p-st 20 ei tulene,

et kahju kindlaksmääramisel ei arvestata pärast kutsehaigusse jäämist saadavat kannatanu töötasu.

Selle sätte kohaselt makstakse hüvitise summa, mis on kindlaks määratud kooskõlas Ajutise korra p-

ga 7, välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist, stipendiumist ja muust sissetulekust.

Muude sissetulekute all peetakse silmas selliseid kannatanu sissetulekuid, mis ei ole seotud tema

kutsehaigusega (äriühingu osaniku dividendid, ühekordsed sotsiaaltoetused jms). Samas on Ajutise

korra p-des 2 ja 7 sätestatud, et hüvitamisele kuulub kahju, mis seisneb kannatanu sissetuleku (või

selle osa) kaotuses töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada seaduse väära kohaldamise tõttu

ning teha uue otsuse. Kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes, kuulub

kohaldamisele TsK § 464. Selles paragrahvis ei räägita kaotatud töötasust, vaid hüvitamisele

kuuluvast kahjust osas, mis ületab kannatanu poolt saadava toetuse või tema poolt saadava pensioni

summa. TsK § 464 lg 1 kohaselt on organisatsioon, kelle süü läbi on töötajal seoses töökohustuste

täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, kohustatud hüvitama kannatanule kahju osas,

mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt

tegelikult saadava pensioni summa. Ajutise korra p 20 järgi makstakse hüvitise summa kannatanule

välja olenemata tema poolt saadavast pensionist ja muust sissetulekust. Hüvitamisele kuuluva kahju

ulatus sõltub töövõime kaotuse astmest, endise sissetuleku ja invaliidsuspensioni suurusest. Samuti

on sellisele seisukohale jõudnud Riigikohus 10. oktoobri 1996. a otsuses asjas nr 3-2-3-24-96.

Ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö kaotamise korral nõuda kahju töövigastuse

tekkimises süüdi olnud kostjalt.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud. TsK §-dest 463

ja 464 tuleneb, et kahju olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemisel arvestatakse kannatanule pärast

kutsehaigusse jäämist makstavat töötasu. Hageja ei ole tervisekahjustusega seoses töötasu kaotanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Nõustudes ringkonnakohtu otsusega, muudab kolleegium Riigikohtu tsiviil-kolleegiumi 10. oktoobri

1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-24-96 (RT III 1996, 29, 378) väljendatud seisukohta, mille

kohaselt kahju hüvitamise ulatus ei olene pärast tervisekahjustust kannatanu saadavast töötasust, kui

kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhtes ja kui tervisekahjustus tekitati

töökohustuste täitmisel.

Kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üldised tingimused on sätestatud TsK §-s 448. Selle

sätte kohaselt on kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks

kannatanul kahju tekkimine. Kui kannatanul pole kahju tekkinud, siis ei kuulu tema kahju hüvitamise

nõue rahuldamisele. Apellatsioonikohus hagejal tervisekahjustusest tingitud kahju ei tuvastanud.

Seega on ringkonnakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud,

et kuna tervisekahjustuse tagajärjel hageja keskmine kuutöötasu pole vähenenud, pole hagejal varalist

kahju kaotatud töötasuna tekkinud.

Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et TsK § 464 järgi ei pidanud ringkonnakohus varalise kahju

kindlakstegemisel arvestama kannatanu töötasu. Selle sätte kohaldamise eelduseks on ka TsK §-s 448

sätestatud tingimused, s.h kahju olemasolu kannatanul. Tervisekahjustuse tekitamise korral määratleb

TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti

tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on

kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale

seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus,

hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema

tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Sellest sättest tulenevalt

ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab

tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Järelikult on TsK § 464 järgi vastutuse eelduseks

kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja

pensioni summa.

Seega soostub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et ka TsK § 464 kohaldamisel oleneb

kannatanu kasuks mõistetava hüvitise suurus kannatanu töötasu suurusest, mis ta saab pärast

tervisekahjustuse tekitamist. Kannatanule tuleb hüvitada kahju. Varaline kahju võib seisneda

tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud tulus. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa

suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas.

TsK §-dega 448 ja 464 on kooskõlas ka Ajutine kord. Selle p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine

kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma

töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses

töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension.

Ajutise korra p 7 järgi määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust

ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest

sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Hageja on ekslikult leidnud, et

tulenevalt Ajutise korra p-st 20 ei oma kannatanu pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu

suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust. See punkt reguleerib hüvitise väljamaksmise korda ning

sätestab samuti, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise

korra p-ga 7.

Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohtu otsus võtab hagejalt võimaluse töö

kaotamise korral nõuda kahju töövigastuses süüdi olnud kostjalt. Kui hagejal tekib kahju, siis ta saab

kahju hüvitamise kohustise tekkimise teiste tingimuste olemasolul nõuda ka tekitatud kahju

hüvitamist. Ajutise korra p 18 alapunkti 1 kohaselt tuleb kannatada saanud töötajale maksta hüvitist

alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel jäi senisest sissetulekust ilma. Ringkonnakohtu otsusega

pole tuvastatud asjaolusid, mis välistaks hagejal kahju tekkimisel teises tsiviilasjas TsK §-de 448 ja

464 järgi kostja vastutuse aluste tõendamise.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2001. a otsus

muutmata.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik