3-1-1-7-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. veebruaril 2002

3-1-1-7-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 22. jaanuaril 2002. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

K. J. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 96 lg 1; § 103 lg 1 ja § 1061 lg 3 järgi

Menetlusosalisi kohtuistungile ei ilmunud.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt juhtis K. J. 19. augustil 2001. a mootorsõidukit alkoholijoobes ja eiras politsei

peatumismärguannet 12 km jooksul. Auto kohta oli sõlmimata ka kohustusliku liikluskindlustuse poliis.

2. Tartu Maakohtu 5. septembri 2001. a otsusega karistati K. J. HÕS § 96 lg 1 järgi rahatrahviga 50 päevamäära, s.o 2650 kr, HÕS § 103 lg 1

järgi samuti rahatrahviga 50 päevamäära ja HÕS § 1061 lg 3 järgi rahatrahviga 10 päevamäära, s.o 530 krooni. Karistused liideti osaliselt ning

lõplikuks karistuseks määrati rahatrahv 100 päevamäära, s.o 5300 krooni.

Kohus luges politseivaneminspektor V. P., politseiinspektorite J. K. ja K. K. ning politseinooreminspektor T. T. ütlustega tõendatuks, et

K. J.sõitis pärast liiklusõnnetust, milles osales tema juhitud sõiduk, sündmuskohalt ära ja politseiametnikud asusid teda jälitama. K. J. peatus

pärast eravärvides sõiduauto tulede ja helisignaaliga antud märguannet, kuid lahkus kohalt enne kontrolltoimingute lõpuleviimist. Talle järgnes

vilkurite ja helisignaaliga politseivärvides auto. K. J. ütlusi selle kohta, et ta ei näinud vilkuri tulesid ega kuulnud helisignaali ei lugenud kohus

põhjendatuteks. Kohus asus seisukohale, et kui K. J. märkas tuledega antud märguannet ja ka helisignaali, ei ole tõenäoline, et ta ei märganud

võimendatud märguannet. Samuti leidis kohus, et joobeseisundi tuvastamise protokolli koostamine päev pärast väidetavat rikkumist on

kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kinnitatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning

joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edasiselt - Korra) § 5 lg 3 nõuetega. Joobeseisund tuvastati ametiisiku poolt kahe tunnistaja

juuresolekul, kes kõik olid isiklikult näinud joobeseisundile viitavat juhi sõidumaneeri. Teisel viisil ei olnud juhi joobeseisundit tagantjärele

võimalik tuvastada, sest ta lahkus enne kui tema joobeseisundit jõuti kontrollida.

3. Apellatsioonkaebuses taotles K. J. esindaja advokaat Marko Paabumets maakohtu otsuse tühistamist, haldusõiguserikkumise asjas

menetluse lõpetamist ja kohtukulude jätmist "kaebuse põhjustaja kanda". Apellant leidis, et kuna K. J. joobe tuvastamine leidis aset alles

väidetavale rikkumisele järgnenud päeval, siis ei saa lugeda joovet tuvastatuks Korra kohaselt. Samuti leidis apellant, et K. J. ei ole toime

pannud HÕS § 103 lg-s 1 sätestatud rikkumist seetõttu, et ta ei märganud peatamismärguannet. HÕS § 1061 lg 1 alusel puudus aga apellandi

arvates kohtul seaduslik alus K. J. karistamiseks, kuna selle rikkumise suhtes on jõustunud teine otsus.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2001. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 5. septembri 2001. a otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on konkreetseid asjaolusid arvestades K. J. joove tuvastatud igati seaduslikult. Kuna

K. J. lahkus sündmuskohalt enne tema joobeseisundi kontrollimist, siis oldi sunnitud tema joovet tuvastama Korra § 5 lg-s 3 sätestatud korras:

tuginevalt kahe tunnistaja ütlustele. Ringkonnakohus leidis samuti, et maakohus on õigustatult lugenud põhjendamatuks K. J. väited, et ta ei

näinud politseiauto vilkuri tulesid ega kuulnud helisignaali. K. J. väited, et tolm takistas tal nägemast vilkurituld on ringkonnakohtu arvates

ümber lükatud politseitöötajate ütlustega, mille kohaselt oli vaid kolmandikul teest kruusakate. K. J. soovimatust peatumismärguannet järgida

näitas ringkonnakohtu arvates ka sündmuskohalt põgenemiseks valitud tee (metsasiht, kasevõsa, põld).

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kuna K. J. suhtes on tehtud otsus HÕS § 1061 lg 1 järgi, siis ei või teda

karistada HÕS sama paragrahvi kolmanda lõike järgi. Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on erinevate õigusrikkumistega, võis Tartu

Maakohus teda karistada HÕS § 1061 lg 3 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonkaebuses taotleb K. J. esindaja advokaat M. Paabumets ringkonnakohtu ülalnimetatud otsuse tühistamist, K. J. suhtes

haldusõiguserikkumise asja lõpetamist ning kohtukulude jätmist vastustaja kanda.

5.1 Esiteks on kassaator seisukohal, et Korra § 5 lg 3 eesmärk on võimaldada joobeseisundi tuvastamist ja protokolli koostamist ka selgete

väliste joobetunnuste põhjal juhtudel, mil puudub mõõtevahend ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse. Kassaator rõhutab, et

Korra § 5 lg 1 kohaselt peab ametiisik joobe tuvastamise kohta obligatoorselt koostama protokolli, kus sama korra § 7 kohaselt peab olema ära

näidatud ka joobe kontrollimise kuupäev, kellaaeg ja koht. Kassaatori arvates tuleneb nimetatud sätetest üheselt, et joobe tuvastamine väliste

joobetunnuste põhjal saab toimuda eranditult vaid kolme isiku üheaegsel juuresolekul, kelleks on vastav ametiisik protokolli koostajana ja

kaks tunnistajat, kusjuures joobe tuvastamise protokoll tuleb koostada vahetult pärast joobe kontrollimist. Käsitletaval juhul rikuti kassaatori

arvates Korda jämedalt sellega, et joobeakt koostati päev pärast väidetavat rikkumist ametiisiku poolt, kes ise ei viibinud sündmuskohal ja

seega ei saanud ka isiklikult veenduda joobe olemasolus.

5.2 Kassaator ei loe põhjendatuks kohtuotsuses väidetut, et K. J. enda ebaseaduslik tegevus ei võimaldanud joobe tuvastamise protokolli

koostamist 19. augustil 2001. a. Sellisel juhul, leiab kassaator, oleks tulnud K. J. tegevus kvalifitseerida HÕS § 98 järgi, mis sätestab isiku

vastutuse keeldumise eest joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest.

5.3 Ringkonnakohus on kassaatori arvates oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et luges põhjendatuks K. J. karistamise HÕS

§ 1061 lg 3 järgi, kuigi kassaatori arvates samas rikkumises on Tartu Politseiprefektuuri Patrulli- ja liiklusjärelevalve talituse

politseijuhtivinspektor Oleg Barinski-Gesjuk teinud 28. augustil 2001. a otsuse, millega K. J. vabastati karistusest HÕS § 17 alusel.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused on õiged.

6.1 Põhjendamatuks loetakse kaebuses toodud seisukoht, et K. J. joobeseisundi tuvastamisel on ametiisikute poolt rikutud kehtivat Korda.

Liiklusseaduse (LS) § 20 lg-s 5 on sätestatud, et kui juht põgeneb sündmuskohalt või keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema

väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest või pärast nimetatud kontrollimise või tuvastamise ettepanekut tarvitab aineid,

mis võivad esile kutsuda joovet, loetakse kirjeldatud tegevus Liiklusseaduse § 20 lg-tes 3 ja 4 nimetatud nõuete rikkumiseks. Kuna K. J.

põgenes joobe tuvastamise kohalt, siis tulebki vastavalt LS § 20 lg-le 5 lugeda tuvastatuks, et ta oli joobeseisundis ning alkoholisisaldus ühes

liitris tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,1 mg ja alkoholisisaldus veres vähemalt 0,2 promilli.

6.2 Teiseks leidis vastustaja, et Tartu Maakohus oli õigustatud karistama K. J. HÕS § 1061 lg 3 järgi, kuna sama sätte alusel karistusest

vabastamise otsus oli tehtud teises rikkumises, mis pandi toime küll samal kuupäeval, kuid teisel kellaajal ja teises kohas.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõiguserikkumise materjalidega, leiab, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

7.1 Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et lahendamaks küsimust sellest, kas sõiduki juht oli joobes või mitte tuleb vältimatult lähtuda

normatiivaktide hierarhias kõrgemal seisvas aktis - seega LS §-s 20 sätestatust ega saa piirduda üksnes LS § 20 lg 6 alusel Vabariigi Valitsuse

poolt vastuvõetud Korras märgituga. Vastustaja on põhjendatult osundanud ka sellele, et vastavalt LS § 20 lg-s 5 sätestatule loetakse

mootorsõiduki juht, kes põgeneb sündmuskohalt, keeldub joobeseisundi kontrollimisest või tarvitab joovet esilekutsuvaid aineid pärast joobe

kontrollimise või selle tuvastamise ettepaneku tegemist, joobeseisundis olevaks. Kuna käesoleva haldusõiguserikkumise asjas on tuvastatud, et

K. J. põgenes 19. augustil 2001. a sündmuskohalt, siis kooskõlas - LS § 20 lg-s 5 sätestatuga tuleks teda juba ainuüksi sellise käitumise alusel

lugeda alkoholijoobes mootorsõidukit juhtinud isikuks.

7.2 Kuid ei LS §-s 20, ega ka LS teistes paragrahvides ei ole sätestatud, kuidas peaks LS § 20 lg-s 5 sätestatud viisil alkoholijoobe tuvastamine

olema vormistatud (dokumenteeritud). Sellises olukorras tuginesid politseitöötajad põhjendatult õiguse analoogiale ning fikseerisid K. J. joobe

joobeseisundi tuvastamise protokollis vastavalt Korra § 5 lg-s 3 sätestatule väliste joobetunnuste põhjal ja kahe tunnistaja juuresolekul.

Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kassaatori seisukohaga, et üldjuhul peab joobe tuvastamine Korra § 5 lg-s 3 sätestatud viisil toimuma vahetult

pärast joobe kontrollimist. K. J. puhul aga oli selline vahetu kontrollimine välistatud tema enda käitumisest tingitult ja seetõttu ei

saa 19. augustil 2001. a K. J. poolt sündmuskohalt põgenemise pinnalt tuvastatud joobe vormistamist järgmisel päeval lugeda menetlusseaduse

rikkumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada sellele, et haldusõiguserikkumise protokolli kantud

seletuses on K. J. märkinud, et "peale avariid sõitsin minema, kuna puudus poliis ja sõitsin politsei auto eest minema ja olin pruukinud

alkoholi".

7.3 Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et sündmuskohalt põgenenud mootorsõidukijuhi tegevus ei ole kvalifitseeritav

mitte HÕS § 96 vaid § 98 järgi. Korrakem veelkord, et vastupidine seisukoht tuleneb otseselt LS § 20 lg-st 5. Samas Riigikohtu

kriminaalkolleegium möönab HÕS §-des 96 ja § 98 ettenähtud õiguserikkumiste konkurentsi võimalikkust.

7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga puutuvalt ka K. J. karistamist HÕS § 1061 lg 3

alusel ega pea vajalikuks vastavaid motiive korrata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2001. a otsus K. J. haldusõiguserikkumise asjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

Kohtumäärus jõustub 12. veebruaril 2002 ega ole edasikaevatav.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher