3-1-1-8-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2002

3-1-1-8-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 22. jaanuaril

2002.a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

D.D. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 99 lg 1 ja § 1061 lg 2 järgi

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa D.D. esindaja vandeadvokaat Ain Alvin.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseiinspektor Aleksandr Par"in koostas 30. oktoobril 2000. a haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et D.D. juhtis autot ilma

kehtiva liikluskindlustuspoliisita ja põhjustas liiklusõnnetusega varaline kahju. Sellega rikkus D.D. LE p-de 72, 100 ja 54 nõudeid ning pani

toime HÕS §-des 99 lg 1 ja 1061 lg 2 sätestatud haldusõiguserikkumised.

2. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna avariitalituse komissar Urmas Laidvee 5. veebruari 2001. a otsusega karistati

D.D. HÕS § 99 lg 1 järgi rahatrahviga 920 krooni ja HÕS § 1061 lg 2 järgi rahatrahviga 1380 krooni. HÕS § 27 lg 2 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti rahatrahv 1380 krooni.

3. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 2001. a otsusega jäeti D.D. kaebus komissar U. Laidvee 5. veebruari 2001. a otsuse peale rahuldamata.

Kohus luges tunnistaja A.T. ütlustega ja eksperdi arvamusega tõendatuks, et D.D. sõitis parempoolsest sõidureast välja ja põrkas auto

tagumise vasakpoolse uksega vastu veoauto esimese põrkeraua parempoolset nurka. Seega rikkus D.D. LE p-s 72 sätestatud nõuet " enne

manöövri alustamist tuleb veenduda selle ohutuses ja pani toime HÕS § 99 lg-s 1 nimetatud rikkumise.

Kohus leidis, et kuigi liiklusõnnetuse kohta ei koostatud akti, ei saa seda pidada menetlusnormi oluliseks rikkumiseks. Liiklusõnnetuse kohta

koostati haldusõiguserikkumise protokoll, millesse on kantud samad andmed, mis oleks tulnud kanda ka vastavasse akti.

4. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 2001. a otsuse peale esitas D.D. apellatsioonkaebuse, milles taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja

haldusõiguserikkumise asja saatmist linnakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus.

Apellant leidis, et linnakohtu otsus on motiveerimata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas kohus, et karistuse määramisel on rikutud seadusega ettenähtud korda, kuid leidis motiveerimatult, et

halduskaristuse määramine oli põhjendatud. Apellant ei nõustunud kohtu seisukohaga, et politseiprefektuur, menetledes

haldusõiguserikkumise asja ja jättes koostamata kohustusliku liiklusõnnetuse akti, ei ole oluliselt rikkunud seaduse alusel kehtestatud korda.

Tallinna Linnakohtu kohtuniku 25. septembri 2001. a määrusega jäeti apellatsioonkaebus käiguta. Sellele määrusele esitas D.D. erikaebuse ja

koos sellega ka apellatsioonkaebuse.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2001. a määrusega rahuldati erikaebus ja haldusõiguserikkumise asi võeti

ringkonnakohtu menetlusse. Haldusõiguserikkumise asi vaadati apellatsiooni korras läbi ja lahendati otsusega samal päeval. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium jättis Tallinna Linnakohtu 11. septembri 2001. a otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse motivatsiooniga ning ei pidanud vajalikuks seda korrata. Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et

linnakohtu poolt tuvastatud seaduserikkumine - liiklusõnnetuse kohta akti koostamata jätmine " ei ole menetlusseaduse oluline rikkumine,

kuna see ei ole takistanud kõigi haldusõiguserikkumise asjaolude väljaselgitamist ning objektiivse tõe tuvastamist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse D.D. esindaja vandeadvokaat

A. Alvin, kes palub tühistada Tallinna Linnakohtu 11. septembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2001. a kohtuotsused ja

saata asi uueks arutamiseks linnakohtule.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

Menetlusosaliste põhjendused

7.1. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnormi. Nimelt lahendas ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse ilma, et oleks apellandile ja teistele menetlusosalistele teatanud kaebuse läbivaatamise aega ja kohta. Kohus jättis

kohtuistungi alguses selgitamata, kas protsessiosalistele on asja läbivaatamise aeg ja koht teatavaks tehtud. Sellega rikkus ringkonnakohus

HÕS §-de 3078, 30710 ja 30714 nõudeid. HÕS § 30725 p 2 järgi on asjaolu, et haldusõiguserikkujale ei olnud teatavaks tehtud tema asja

arutamise aeg ja koht, kohtuotsuse tühistamise absoluutseks aluseks.

7.2. Õige ei ole linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et kohustusliku liiklusõnnetuse akti koostamata jätmine ei ole oluline

menetlusõiguse rikkumine. Kassaator leiab, et kohtute järeldus, et politseil on õigus eirata Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2000. a määrusega

nr 191 kehtestatud korda, on viinud valele järeldusele, et haldusõiguserikkumise menetlus on läbi viidud seaduslikult ja et politseikomissar

on teinud seadusliku otsuse haldusõiguserikkuja süü ja rikkumise tehiolude kohta.

Samuti leitakse, et kohtunik oleks pidanud rahuldama kaebuse esitaja taotluse ekspertiisi määramiseks.

7.3. Menetlusnorme rikuti kassatsioonkaebuse väitel ka haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel. Seletuse võtmisel tutvustati D.D-le

haldusõiguserikkumise protokolli ilma seda tõlkimata, õigusi tutvustamata ja koos esindajaga tutvumist võimaldamata. Õnnetuse skeemi,

mis on protokolli oluline osa, talle ei tutvustatudki. Nimetatud dokumendid anti talle tutvumiseks alles pärast halduskaristuse määramist.

Protokoll koostati enne kui oma arvamuse asjas andis ekspert.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele on Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on

sisuliselt õige ja selle tühistamiseks puudub alus.

8.1 Politseiprefektuur möönab, et Tallinna Ringkonnakohus vaatas Tallinna Linnakohtu kohtuniku apellatsioonkaebuse käiguta jätmise

määrusele esitatud erikaebuse läbi, ületades erikaebuse läbivaatamise piire, kui ta arutas samal päeval ka haldusõiguserikkumise asja

sisuliselt. Samas leiab politseiprefektuur, et kaebuse esitaja oleks pidanud arvestama võimalusega, et asja vaadatakse erikaebuse

rahuldamisel läbi ka sisuliselt.

8.2 Õige on Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et liiklusõnnetuse kohta akti koostamata jätmine ei ole vaadeldav menetlusseaduse olulise

rikkumisena. Vastava akti vormistamist ei nõua HÕS, vaid see on vajalik liiklusõnnetuse (mitte haldusõiguserikkumise asja)

registreerimiseks.

9. Kohtuistungil toetas D.D. esindaja vandeadvokaat A. Alvin kassatsioonkaebust. Lisaks kassatsioonkaebusele märkis ta, et protokolli

koostaja enda Tallinna Linnakohtus antud ütlustest tuleneb, et D.D-le tutvustati haldusõiguserikkumise protokolli, milles oli täitmata

rikkumise kirjelduse lahter ning ka sellega rikuti oluliselt menetlusnorme.

Riigikohtu põhjendused

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõigusrikkumise asja materjalidega ja ära kuulanud D.D. esindaja vandeadvokaat

A. Alvini seletuse, leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2001. a

kohtuotsus tuleb tühistada haldusõiguserikkumiste menetlusseaduse olulise rikkumise tõttu.

10.1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku Julia Kat"kovskaja 10. oktoobri 2001 määrusest nähtub, et kohtunik on ühe

määrusega ja samaks ajaks määranud kohtuistungil arutamisele nii erikaebuse kui ka apellatsioonkaebuse. Samas nähtub 15. oktoobril 2001

väljastatud kohtukutsest, et menetlusosalised, sh D.D. on kutsutud vaid erikaebuse läbivaatamisele.

Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et asja ringkonnakohtus läbivaatamisele kaebuse esitaja kui menetlusosalise

mittekutsumise puhul on tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega HÕS § 325 lg 1 mõttes. Kaebuse esitaja kutsumiseks kohtuistungile,

kus vaadatakse asja läbi apellatsiooni korras, ei saa lugeda seda, et ta oli kutsutud samal päeval toimunud kohtuistungile, kus vaadati läbi

tema erikaebus, milles taotleti apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Kuna erikaebuses taotleti linnakohtu kohtuniku määruse tühistamist

ja asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks saatmist, ei olnud erikaebuse esitajal alust eeldada, et ka apellatsioonkaebus vaadatakse

samal päeval sisuliselt läbi. Kaitseõiguse seisukohalt on kohtuistungile kutsumine oluline ka selleks, et oleks võimalik ennast asja

arutamiseks ette valmistada. Selleks peab istungile kutsutav isik teadma, milline asi tuleb läbivaatamisele.

Eeltoodust aga ei ole õige teha järeldust, et erikaebuse rahuldamise korral ei ole kohtul õigust kohe järgnevalt vaadata asja läbi ka

apellatsiooni korras. Menetlusökonoomika ja menetlusosaliste aja ja vahendite kokkuhoiu seisukohalt oleks põhjendatud asja sisuline

arutamine kohe pärast erikaebuse rahuldamist. Sellisel juhul tuleks aga kohtukutsel märkida, et juhul kui erikaebus rahuldatakse, tuleb pärast

erikaebuse rahuldamist läbivaatamisele ka apellatsioonkaebus.

10.2. Haldusõiguserikkumiste menetlusseaduse oluliseks rikkumiseks ei ole õige lugeda liiklusõnnetuse akti koostamata jätmist. Käesolevas

asjas arutusel oleva liiklusõnnetuse toimumise ajal, so 30. oktoobril 2000 kehtis Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2000 määrusega nr 191

kehtestatud Liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestamise kord (RT I 2000, 48, 297), mille § 9

kohaselt selgitavad politseiprefektuurid välja registreeritud liiklusõnnetuse asjaolud, vormistavad liiklusõnnetuse akti ja menetlevad asja

vastavalt kas KrMK või HÕS normidele. Haldusõiguserikkumiste seadustik liiklusõnnetuse akti koostamist ei nõua. Kuigi vastavalt HÕS §-

le 217 võivad haldusõiguserikkumise asja menetlust reguleerida lisaks HÕS-le ka muud seadused ning nendes otseselt ettenähtud juhtudel ka

muud õigusaktid, ei tulene Liiklusseadusest ega ka vastavast määrusest, et liiklusõnnetuse akt tuleb koostada seoses haldusõiguserikkumise

asja menetlemisega.

Tõendid, mille alusel tehakse kindlaks haldusõiguserikkumise asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud, sätestab HÕS § 222. Sellest sättest

lähtuvalt saab liiklusõnnetuse akt olla haldusõiguserikkumise menetluses vaid üheks dokumentaalseks tõendiks, mida tuleb hinnata koos

kõigi teiste olemasolevate ja uuritud tõenditega HÕS § 225 kohaselt.

10.3. Kassaatoril on HÕS § 312 lg 1 kohaselt õigus esitada Riigikohtu istungil ka põhjendusi, mida ei ole kassatsioonkaebuses märgitud.

Seda õigust kasutas ka vandeadvokaat A. Alvin, kes leidis, et käesoleva asja menetlemisel on esinenud veel teisigi menetlusnormide olulisi

rikkumisi. Nii väitis ta, et vastutusele võetavale isikule tutvustati haldusõiguserikkumise protokolli, millel oli täitmata rikkumise kirjelduse

lahter. Ekspertiisimäärus tehti 13. novembril 2000. a, D.D-le tutvustati aga haldusõiguserikkumise protokolli 03. novembril 2001. a, seega

enne ekspertiisimääruse koostamist. Kas need väited on põhjendatud või mitte ning kas on tegemist haldusõiguserikkumise menetlusnormide

olulise rikkumisega tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel apellatsioonikohtus, pidades seejuures silmas HÕS §-s 229 sätestatud nõudeid

haldusõiguserikkumise protokolli sisu kohta.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3 ja § 325 lg-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2001. a kohtuotsus D.D. haldusõiguserikkumise asjas HÕS §-de 99

lg 1 ja § 1061 lg 2 järgi ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises koosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtumäärus jõustub 8. veebruaril 2002. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher