3-3-1-4-02 · Riigikohus

3-3-1-4-02

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. veebruaril 2002

Vladimir Pota"enkovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaja asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

10. jaanuaril 2002 kirjalikus menetluses läbi Vladimir Pota"enkovi kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-121/2001.

Tartu Politseiprefektuuri vaneminspektor V. Pota"enkovile määrati Tartu Politseiprefektuuri

15. novembri 2000. a käskkirjaga nr 282-p ATS §-de 84 p 1 ja 3 ning 118 ja Politseiteenistuse

seaduse §-de 42 p 3 ja 44 lg 1 alusel distsiplinaarkaristusena politseiteenistusest vabastamine.

Käskkirja kohaselt viibis V. Pota"enkov 7. septembril 2000 joobnuna teenistuses, jättis täitmata

vahetu ülemuse korralduse kirjutada seletus ja lahkus omavoliliselt ülemat eelnevalt teavitamata

teenistuskohalt, rikkudes ATS § 59 lg 2 ja Tartu Politseiprefektuuri sisekorra eeskirja punktide 3.5,

1.5 ja 4.2 nõudeid ning pani seega toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 1 mõttes. Puududes

põhjuseta teenistusest 7. ja 8. septembril 2000, ei täitnud V. Pota"enkov sisekorraeeskirja punktides

2.2., 2.3 ja 2.6 sisalduvaid nõudeid, millega pani käskkirja kohaselt toime ATS § 84 p 1 järgi

kvalifitseeritava jämeda teenistusdistsipliini rikkumise. Rikkudes avaliku teenistuse eetikakoodeksi

punkte 16, 17 ja 18 ning üldtunnustatud suhtlusnorme, pani V. Pota"enkov toime vääritu teo, mis on

kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona ATS § 84 p 3 järgi.

12. septembrist kuni 31. oktoobrini 2000 oli V. Pota"enkov haiguslehel. 14. novembril 2000 märkis

politseiprefekt distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele, et määratavaks karistuseks on Politseiteenistuse

seaduse § 42 p 3 järgi politseiteenistusest vabastamine. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri anti

15. novembril 2000.

V. Pota"enkov esitas 11. detsembril 2000 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu

Politseiprefektuuri 15. novembri 2000. a käskkiri nr 282-p, ennistada kaebuse esitaja teenistusse ja

mõista välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, saamatajäänud töötasu 7. ja 8. septembri

2000 eest ning kohtukulud. Kaebuse kohaselt ei ole V. Pota"enkov käskkirjas nimetatud

distsiplinaarsüütegusid toime pannud, mida saavad tõendada ka kaebaja poolt nimetatud tunnistajad.

Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-137/2000 rahuldati kaebus, tühistati

vaidlustatud käskkirja punktid 1 ja 3, ennistati kaebuse esitaja teenistusse ning mõisteti välja töötasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja kohtukulud. Halduskohus, leides, et käskkirja kohaselt

seisnes ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritav tegu otsesele ülemusele, ülemkomissarile ja

politseiprefektile valetamises ning oma vigade mittetunnistamises, asus seisukohale, et sellise teo eest

karistamine on vastuolus TDS §-ga 7 lg 1, mis välistab distsiplinaarsüüteo kohta antavas seletuses

valeandmete esitamise eest iseseisva distsiplinaarkaristuse määramise. Karistuse määramisel on

rikutud menetlusnorme, kuna ei ole määratud karistusi iga distsiplinaarüleastumise eest eraldi.

Kohtule pole esitatud tõendeid varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu kohta, mistõttu ei ole

võimalik määrata ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest karistusena teenistusest

vabastamist. Seega oli karistamine vastuolus ATS §-dega 85 lg 1 p 5 ja 118 lg 2. Halduskohtu arvates

oli V. Pota"enkovile distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane ka seetõttu, et karistus

määramisel rikuti tähtaega, mis määrati 18. septembri 2000. a käskkirjaga nr 215-p

distsiplinaarjuurdluse läbiviimise tähtaja pikendamiseks. Distsiplinaarjuurdluse lõpetamise tähtajaks

määrati töövõimetuslehe lõppemisele järgnev kümnes tööpäev. Kuna töövõimetusleht lõppes

31. oktoobril 2000, oli kümnes tööpäev 14. november 2000, kuid karistusena teenistusest

vabastamine määrati 15. novembril 2000. Politseiprefekti 14. novembri 2000. a resolutsiooni

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttel ei saa pidada iseseisvaks õigusaktiks ATS § 132 lg 1 tähenduses.

Distsiplinaarjuurdlus tuleb lugeda lõppenuks vastava käskkirja andmisega, mitte

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamisega.

Tartu Politseiprefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja

kaebuse rahuldamata jätmist.

Vastuses apellatsioonkaebusele esitas V. Pota"enkov ka oma väited karistuse määramise tähtaja

rikkumise kohta.

Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt.

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks ja tühistas

osas, mis puudutab teenistusest vabastamist ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo

toimepanemise eest ning omavolilise teenistusest lahkumise ja põhjuseta teenistusest puudumise eest

karistuse mõistmise osas. Muus osas jäeti V. Pota"enkovi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

leidis:

Põhjendatud on halduskohtu poolt vaidlustatud käskkirja tühistamine ATS § 84 p 3 järgi

kvalifitseeritava teo osas.

Teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral on ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ATS

§ 118 lg 2 alusel teenistusest vabastamine võimalik ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuse

olemasoluta. Alkoholijoobes teenistuses viibimise ja teenistusest põhjuseta puudumise puhul on

tegemist teenistuskohustuste jämeda rikkumisega.

Tõendatud on V. Pota"enkovi alkoholijoobes teenistuses viibimine 7. septembril 2000.

Piisavat tõendamist pole leidnud tema omavoliline teenistusest lahkumine 7. septembril ja põhjuseta

teenistusest puudumine 8. septembril 2000, mistõttu on teenistusest vabastamine sel põhjusel

õigusvastane.

Järgitud on TDS §-s 6 lg 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuust tähtaega, kuna

tulenevalt ATS §-st 108 lg 3 oli V. Pota"enkovi teenistussuhe ajutise töövõimetuse tõttu peatunud

12. septembrist 2000 kuni 31. oktoobrini 2000.

V. Pota"enkov esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsus distsiplinaarkaristuse määramise osas ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava

distsiplinaarsüüteo eest ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator väidab:

Distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud TDS §-s 6 lg 1 sätestatud ühekuust tähtaega. TDS §-st 6

lg 3 tulenevalt ei arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja hulka aega, mil

teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade

aeg. Seega ei oleks tohtinud ühekuusest tähtajast välja arvata mitte kogu ajutise töövõimetuse aega

(50 päeva), vaid ainult tööpäevi (36 päeva). Käskkirja kohaselt avastas komissar väidetava süüteo

7. septembril 2000, distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg möödus seega 12. novembril 2000. Kuna

12. november oli pühapäev, tulnuks karistus määrata hiljemalt reedel, s.o 10. novembril, kuid

käesoleval juhul määrati karistus alles 15. novembril, seega peale distsiplinaarkaristuse määramise

ühekuuse tähtaja lõppemist.

Ringkonnakohtu otsuse motivatsioonis leitakse, et alkoholijoobes teenistuses viibimine ja teenistusest

põhjuseta puudumine on teenistuskohustuste jämedad rikkumised, mille puhul on karistusena

teenistusest vabastamine võimalik ka juhul, kui rikkujal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud käskkirjas on teenistuskohustuste jämeda

rikkumisena käsitletud ainult teenistusest põhjuseta puudumist, mitte aga teenistuses viibimist

alkoholijoobes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud küll kaebaja teenistuses viibimine

alkoholijoobes, kuid mitte põhjuseta teenistusest puudumine. Seega on teenistusest vabastamine ATS

§ 118 lg 1 alusel ebaõige.

Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 14 lg 3, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus on andnud hinnangu tunnistajate ütlustele ilma tõendeid

vahetult uurimata ning on hinnanud tõendeid valikuliselt.

Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et alkoholijoobes

teenistuses viibimine ja mõjuva põhjuseta teenistusest puudumine on teenistuskohustuste jäme

rikkumine, mille eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

ATS § 118 lg 2 sätestab ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava teo puhul teenistusest vabastamise

võimaluse isegi juhul kui teenistujal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Karistuse määramisel on

järgitud TDS §-s 6 lg 1 sätestatud tähtaega ning karistuse määramisel võeti arvesse aeg, mil

teenistussuhe oli peatunud. Kui kaebuse esitaja oli töövõimetu 50 päeva ja neist 14 olid puhkepäevad,

võis karistust määrata veel vähemalt kuni 25 päeva jooksul pärast ajutise töövõimetuse lõppemist

kuni 25. novembrini 2000. Kassaator on sisuliselt taotlenud, et Riigikohus tuvastaks faktilisi

asjaolusid ja hindaks tõendeid ringkonnakohtust erinevalt, mida Riigikohus pole HKMS §-st 64 lg 2

tulenevalt õigustatud tegema. Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud tõendeid ja

motiveerinud, miks ta peab osasid tõendeid teistest usaldusväärsemaks.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tõendatud süütegu - alkoholijoobes teenistuses viibimine -avastati

7. septembril 2000. Vaidlustatud käskkiri, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena

teenistusest vabastamine, anti 15. novembril 2000.

2. Distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude

igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo

toimepanija õigusi silmas pidades. Seadusandja on kehtestanud karistuse määramiseks tähtajad, mida

karistuse määraja on kohustatud järgima. Karistuse määrajal on kohustus süüteoga seonduvad

asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Selle lõppemisel on isikul alust arvata, et hiljem talle karistust määrata pole enam võimalik.

TDS § 6 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo

toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai

teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.

Käesolevas asjas puudub vaidlus süüteost teadasaamise aja üle.

3. TDS § 6 lg 3 kohaselt ei arvata sama paragrahvi 1. ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka

aega, mil tööleping oli Töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja

arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Vastavalt ATS §-le 87 kohaldatakse TDS §-s 6 lg 3

osundatud töölepingu peatumise aluste asemel ATS § 108 punktides 1-9 sätestatud teenistussuhte

peatumise aluseid. ATS § 108 p 3 sätestab teenistussuhte peatumise ajutise töövõimetuse ajaks.

TDS §-st 6 lg 3 ja ATS §-st 87 tulenevalt ei saa ametnikule distsiplinaarkaristuse määramiseks

kehtestatud ühekuuse tähtaja sisse arvata aega, mil tema teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu

peatunud. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et V. Pota"enkovi teenistussuhe oli peatunud tema

ajutise töövõimetuse tõttu 12. septembrist kuni 31. oktoobrini 2000. Nimetatud sätetest tulenevalt ei

saanud seda aega arvata karistuse määramise tähtaja hulka.

4. Seadusandja, sätestades TDS §-s 6 lg 3, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja sisse

ei arvata ajutise töövõimetuse tõttu teenistussuhte peatumise aega, on pidanud oluliseks lisada klausli

"välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". See säte on kohaldatav ainult süüteo

teadasaamisest arvutatava karistuse määramise ühekuuse tähtaja puhul, mitte aga süüteo

toimepanemisest arvutatava kuuekuuse või aastase tähtaja puhul.

TDS § 6 lg 3 kohaselt peatub karistuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, s.h

töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra,

ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel.

5. Halduskohus pidas käesoleva vaidluse lahendamisel karistust määratuks tähtaega rikkudes, kuid ei

tuginenud oma järelduse tegemisele TDS §-le 6 lg 1 ja 3, vaid sidus karistuse määramise tähtaja

politseiprefektuuri 18. septembri 2000. a käskkirjas nr 215-p sisalduva tähtajaga

distsiplinaarjuurdluse läbiviimise pikendamiseks. Vastuses apellatsioonkaebusele on V. Pota"enkov

osundanud TDS § 6 lg 3 rikkumisele ja esitanud samasugused põhjendused nagu ka läbivaadatavas

kassatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei analüüsinud vastuses apellatsioonkaebusele esitatud

karistuse määramise tähtaega puudutavaid väiteid, vaid tegi järelduse, et TDS §-s 6 lg 1 sätestatud

karistuse määramise tähtaega on järgitud, kuna kaebaja teenistussuhe oli tema ajutise töövõimetuse

tõttu peatunud. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise järeldusega.

6. TsÜS §-st 105 lg 1 tulenevalt hakatakse distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvutama

süüteost teadasaamise päevale järgnevast päevast, käesoleval juhul 8. septembrist 2000.

TsÜS § 106 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga,

saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.

Kaebaja ajutise töövõimetuse perioodile eelnes 4 päeva, mil tähtaeg kulges. Sellele järgnes 50 päeva

pikkune periood, mille jooksul kaebaja teenistussuhe oli peatunud tema ajutise töövõimetuse tõttu.

Selles perioodis oli 14 puhkepäeva, mida TDS §-st 6 lg 3 tulenevalt pole võimalik välja arvata

karistuse määramise ühekuusest tähtajast ja mil jätkus tähtaja kulgemine. Ajutise töövõimetuse

lõppedes oli jäänud karistuse määramiseks veel 14 päeva. Seega võinuks karistuse 7. septembril

toime pandud süüteo eest määrata hiljemalt 14. novembril 2000.

TDS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja

karistuse määramise dokumendile. Käesoleval juhul on distsiplinaarkaristus määratud 15. novembril

2000 ja puudub vaidlus selle üle, millal isik vastavast käskkirjast teada sai. Karistus määrati 33.

päeval arvestades süüteo toimepanemisest. Seega on karistus määratud TDS §-s 6 lg 1 sätestatud

ühekuust tähtaega rikkudes.

7. Õige on küll vastuses kassatsioonkaebusele esitatud seisukoht, et TDS § 6 lg 3 grammatilisel

tõlgendusel põhinev rakendamine loob kaebaja pikemaajalise haiguse korral olukorra, kus ajutise

töövõimetuse lõppemisel on möödunud distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuune

tähtaeg. Antud sättest ilmneb aga üheselt seadusandja tahe välistada distsiplinaarmenetluse tähtaja

kulgemise peatumine töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Kohtul ei ole

võimalik nii selge sõnastusega sätet teisiti kohaldada.

Karistuse määramise ühekuulise tähtaja arvestamine ülalnimetatud viisil ei takistanud karistuse

õigeaegset määramist, kuna teenistussuhte peatumise järel kulges tähtaeg veel 14 päeva.

8. Ülaltoodud põhjustel tuleb nõustuda kassaatori väitega, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei

oleks tohtinud ühekuusest tähtajast välja arvata mitte kogu perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise

töövõimetuse tõttu peatunud (50 päeva), vaid ainult sellesse ajavahemikku jäänud tööpäevi (36

päeva).

Kuna käesoleval juhul on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine piisavaks aluseks

vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamisel ja tühistamisel, ei pea halduskolleegium

vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

Ülaltoodu tõttu kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Halduskohtu otsust tuleb pidada

lõppjärelduste osas õigeks ja jätta jõusse.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 6 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Vladimir Pota"enkovi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-121/2001 ja

jätta jõusse Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-137 2000.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 8. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann