3-1-1-10-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. veebruaril 2002

3-1-1-10-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas 22. jaanuaril

2002. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

U. M. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 96 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Maano Saareväli.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt andis U. M. 28. märtsil 2001. a mootorsõiduki juhtimise üle juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes

O. Š.-le. Sellega rikkus U. M. Liikluseeskirja §-des 77 ja 78 sätestatut ning pani toime HÕS § 96 lg 1 järgi kvalifitseeritava

haldusõiguserikkumise.

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna komissar Tõnis Sulu 26. aprilli 2001. a otsusega määrati U. M.-le selle

haldusõiguserikkumise eest HÕS § 96 lg-e 1 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine kaheteistkümneks kuuks.

Selle otsuse peale esitas U. M. Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus nimetatud otsus tühistada ja haldusõiguserikkumise asja menetlus

lõpetada haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

2. Tallinna Linnakohtu 28. juuni 2001. a otsusega jäeti U. M. kaebus rahuldamata.

Kohus pidas põhjendamatuks kaebuses toodud väidet, nagu puudunuks 26. aprilli 2001. a otsuses viide rikutud õigusakti sättele. Nimetatud

otsuses on märgitud, et U. M. rikkus LE §-de 77 ja 78 nõudeid, pannes sellega toime HÕS § 96 lg-s 1 kirjeldatud haldusõiguserikkumise.

Kohus nõustus, et käesoleva haldusõiguserikkumise asja arutamisel ei ole järgitud menetlustähtaegu, kuid leidis samas, et tegemist ei ole

sellise olulise menetlusnormide rikkumisega, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.

Kohus ei lugenud 26. aprilli 2001. a otsuse tühistamise aluseks ka väidet, et otsuses ei ole märgitud, milliseid kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid arvestati karistuse määramisel. Kohus märkis, et haldusõiguserikkuja isikut ja vastutust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid

arvestatakse karistuse määramisel, kuid HÕS-i § 266 lg 2 ei nõua, et otsuses oleksid need asjaolud eraldi ära märgitud.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas U. M. apellatsioonkaebuse, milles paluti linnakohtu otsuse tühistamist ja haldusõiguserikkumise asja

menetluse lõpetamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu seisukohad on piisava põhjalikkusega motiveeritud ja ei pidanud vajalikuks neid korrata.

Küll aga rõhutas kohtukolleegium, et 26. aprilli 2001. a otsuses haldusõiguserikkumise asjas on täielikult täidetud HÕS § 266 lg 2 nõuded

ning otsuses on selgesõnaliselt kirjas, milliseid õigusnorme U. M. rikkus. Tehes viite Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-3-4-96,

nõustus ringkonnakohus ka linnakohtu seisukohaga, et menetlustähtaegade rikkumine ei ole oluline menetlusnormide rikkumine, mis tooks

endaga kaasa otsuse tühistamise.

Kohtukolleegium tõdes samas, et õigusselguse printsiibist lähtudes võiks haldusõiguserikkumise otsuses olla fikseeritud, mida konkreetselt on

karistuse mõistmisel arvestatud vastutust kergendavaks või raskendavaks asjaoluks, kuid leidis ühtlasi, et ka see ei anna alust otsuse

tühistamiseks, kuna HÕS § 266 lg 2 nende asjaolude äramärkimist ei nõua.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas U. M. esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol kassatsioonkaebuse, milles palutakse linna-ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassaator taotleb uue otsuse tegemist, millega tühistataks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

26. aprilli 2001. a otsus haldusõiguserikkumise asjas ning lõpetataks menetlus U. M. haldusõiguserikkumise asjas.

5.1 Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu 26. aprilli 2001. a otsuses ei ole märgitud õigusaktide sätteid, mida U. M. rikkus. Kassaatori

hinnangul pidanuks need sätted sisalduma mitte ainult tuvastatud asjaolude kokkuvõttes, vaid ka otsuse resolutiivosas. Praegusel juhul on

otsuse resolutiivosas ära toodud üksnes karistamise alus viitega HÕS § 96 lg-le 1.

5.2 Kassaator viitab ka sellele, et seadusandja on sätestanud haldusõiguserikkumise asjade menetlemise tähtajad. Seaduse täitmine on aga

kohustuslik ja eriti tuleb seda nõuda avalikku võimu teostavatelt isikutelt. Praegusel juhul on kohus aga seadnud ametiisiku sisuliselt seadusest

kõrgemale. Selle alusel leiab kassaator, et Riigikohus peaks muutma halduskolleegiumi otsuses haldusõiguserikkumise asjas nr 3-3-3-4-96

väljendatud seisukohta.

5.3 Kaebuses leitakse, et HÕS § 266 lg 2 küll ei nõua, et otsuses oleksid eraldi märgitud haldusõiguserikkuja isikut iseloomustavad ja

vastutust raskendavad ning kergendavad asjaolud, kuid nende asjaoludega arvestamise nõue tuleneb HÕS § 24 lg-st 2. Kassaator on

seisukohal, et arvestada tuleb HÕS-i üldosa sätteid, vastasel korral jäävad üldosas sätestatud põhimõtted kohaldamata. Samuti nähtub

ringkonnakohtu otsusest, et karistuse määranud isik on karistuse määramisel arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

ning süüdlase isikut, kuid ei ole neid eraldi välja toonud. Kassaator väidab, et kui karistuse määranud isik märkis erinevalt HÕS § 266 lg-s 2

sätestatust otsuses, et ta arvestas vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid, siis tuleb need asjaolud õigusselguse printsiibist lähtuvalt

otsuses ka välja tuua.

6. Kassatsioonkaebusele on esitanud vastulause Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond. Vastulauses väidetakse, et

haldusõiguserikkumise asja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme, mis tooks endaga kaasa otsuse tühistamise ning seega puudub alus

otsuse tühistamiseks ning menetluse lõpetamiseks.

7. Riigikohtu istungil taotles Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõiguserikkumise asja materjalidega, leiab, et kassatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusselguse printsiibist lähtudes peaks haldusõiguserikkumise

otsuses olema fikseeritud, mida konkreetselt on karistuse mõistmisel arvestatud vastutust kergendavaks või raskendavaks asjaoluks. Kuigi

vastutust kergendavate või raskendavate asjaolude väljatoomata jätmine ei ole iseenesest alus otsuse tühistamiseks, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et käesolevas asjas on see aluseks karistuse kergendamiseks. Nagu nähtub haldusõiguserikkumise asja materjalidest, O.

Š., kellele U. M. oli üle andnud sõiduauto juhtimise, ei juhtinud autot mitte tänaval, vaid majadevahelisel tühermaal (platsil), kus praktiliselt

liiklus puudus. Seega ei ohustanud ta teisi liiklejaid. U. M. töötab Tallinna Autobussikoondise AS-s linnaliinide bussijuhina ja juhtimisõiguse

äravõtmine jätab ta ilma elukutsest ning töökohast. Samas iseloomustatakse teda töökohast täpse ja kohusetundliku töötajana, kes tunneb hästi

tehnikat ja hoiab seda. Tal puuduvad kehtivad halduskaristused. Neid vastutust kergendavaid asjaolusid arvesse võttes leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et U. M.-le mõistetud karistust tuleb kergendada.

Muus osas ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes eelnevates kohtuotsustes toodud

põhjendustega, ei pea vajalikuks neid korrata.

Juhindudes HÕS § 24 lg-st 2, § 311 lg-st 2, § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2001. a otsus, Tallinna Linnakohtu 28. juuni 2001. a otsus ja

Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna komissari Tõnis Sulu 26. aprilli 2001. a otsus U. M.-le HÕS § 96 lg 1 järgi

karistuse määramise osas.

2. Karistada U. M.-i HÕS § 96 lg 1 järgi rahatrahviga kaheksakümmend trahviühikut (4800 krooni).

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja kassatsioonkautsjon 800 krooni tagastada.

Kohtumäärus jõustub 7. veebruaril 2002. a ega ole edasikaevatav.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher