3-2-1-1-02 · Riigikohus

3-2-1-1-02

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. veebruaril 2002. a

OÜ Marbo hagi AS Eesti Talleks ja Elvi Viiki vastu kahju 546 670 krooni hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 7. jaanuaril 2002. a OÜ Marbo kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/673/01. Istungist võtsid

osa OÜ Marbo esindaja vandeadvokaat P. Varul, AS Eesti Talleks esindaja vandeadvokaat J. Lepik ja

A. Viiki esindaja vandeadvokaat I. Kullerkann.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt avas OÜ Marbo (enne ümberkujundamist AS Marbo) 1991. a Tallinnas

Mustamäe tee 12 endiselt Tootmiskoondiselt Talleks renditud ruumides kohviku. Rendileping sõlmiti

7. märtsil 1991. a. 16. aprillil 1993. a toimunud üldkoosolekul otsustasid AS Marbo aktsionäri TK

Talleks vara erastanud AS Eesti Talleks ja AS Marbo aktsionär E. Viik aktsiaseltsi Marbo

likvideerida ja vara, mis selleks ajaks oli TK-lt Talleks välja ostetud, anda AS-le Eesti Talleks tasuta

kasutamiseks. Tallinna Linnakohtu jõustunud otsusega on 16. aprilli 1993. a koosoleku otsus

tunnistatud õigustühiseks. Kostjad ei ole taastanud likvideerimismenetluse eelset olukorda, hagejale

ei ole temalt ära võetud inventari tagastatud. Hageja hindab temalt seadusvastase likvideerimise

käigus äravõetud asjade väärtuseks 1 921 371 krooni. Hageja palus TsK §-de 448 lg 1 ja 459 alusel

kostjatelt solidaarselt välja mõista 546 670 krooni.

Kostjad hagi ei tunnistanud ja leidsid, et kuna hagejal on teada asjade asukoht, siis hagejal kahju ei

ole tekkinud.

Tallinna Linnakohus rahuldas 1. veebruari 2001. a otsusega hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

on tõendatud hagejal kahju tekkimine ja selle suurus, põhjuslik seos kostjate korraldatud õigusvastase

likvideerimismenetluse ja hagejale kahju tekkimise vahel ning kostjate süü kahju tekkimises. Kostjad

ei tõendanud, et hagejale kuuluv vara oleks säilinud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2001. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. Uue

otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti AS Eesti Talleks kasuks välja kohtukulu 28 000

krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt seisnes hageja kahju tema omandiõiguse rikkumises.

Omandit saab kaitsta asjaõigusseaduse sätete alusel. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus

igaühe vastu, kes õigusliku aluseta asja valdab; lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud

omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.

AÕS § 84 mõtte kohaselt saab asja väljanõudmise kõrval nõuda asja väärtuse vähenemisega tekitatud

kahju hüvitamist, kui aga asi on hävinud, saab nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures

võõrast asja valdava kostja vastutus asja hävimise või väärtuse vähenemise eest oleneb sellest, kas ta

on hea- või pahauskne valdaja. Seega vaid asja väärtuse vähenemisega või asja hävimisega tekitatud

kahju kuulub AÕS §-s 84 sätestatud eelduste olemasolul hüvitamisele TsK §-s 448 sätestatu kohaselt.

TsK § 477 lg 1 ja 3 kohaselt võib isik, kelle vara seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta

omandati, vara omandajalt välja nõuda ning juhul, kui vara ei ole võimalik tagastada, on tal õigus

nõuda hüvitist rahas. Hageja ei ole väitnud, et tema asjad on hävinud, vaid leidis, et asjade väärtus

võib olla vähenenud. Hageja ei taotlenud asja väärtuse vähenemisega tekitatud kahju hüvitamist.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist TsK § 448 alusel ja et

esitada tuleb vindikatsioonihagi. TsK § 448 ettenähtud õigus nõuda kahju hüvitamist ning

asjaõiguslikud nõuded valduse ja omandi kaitseks on tsiviilõiguste kaitse erinevad ja teineteisest

sõltumatud viisid. Seadus ei keela õiguste kaitset TsK § 448 ettenähtud alustel juhul, kui ei ole

kasutatud võimalust esitada asjaõiguslik nõue omandi kaitseks. AÕS § 84 näeb ette võimaluse esitada

lisaks vindikatsiooninõudele ka kahju hüvitamise nõue.

Vaidlus puudub selles, et hageja on vara omanik. Vara ebaseadusliku äravõtmisega tekitati hagejale

kahju. Hagejale ei ole teada, kelle valduses temalt ära võetud vara on, mistõttu ei saanud ta esitada

vindikatsioonihagi. Tuvastamata on, et vaidlusalune vara on kostja valduses.

Nõustudes asjaoluga, et asja väljanõudmisele lisaks on võimalik nõuda ka hüvitist vara väärtuse

vähenemise eest, on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta esimese astme kohtu poolt tuvastatud

asjaolud, millest järelduvalt hageja vara väärtuse vähenemine ületas kohtuotsuse tegemise hetkeks

igal juhul esimese astme kohtu poolt hagejale väljamõistetud hüvitise summat. See on kahju, mille

kostja peaks hüvitama ka siis, kui hageja oleks nõudnud vindikatsioonihagi alusel vara tagasi.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõuetele. Kohus pole seotud poole

seisukohaga kohaldatava seaduse suhtes ja käesolevas asjas on tuvastatud asjaolud, mis oleks

võimaldanud hagi rahuldada.

TsMS § 60 lg 1 ja 8 rikkudes, mõistis ringkonnakohus ebaõigesti hagejalt AS Eesti Talleks kasuks

välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu. Apellant ei nõudnud kohtukulude väljamõistmist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid kostjad ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Valduse kaotuse korral sõltub tsiviilõiguste kaitse viis sellest, kas asi on säilinud või mitte ja kas

valduse taastamine asjale on seaduse kohaselt võimalik või mitte. Kahju tekkimisega on tegemist siis,

kui endine olukord ei ole taastatav muul viisil kui rahalise hüvitise määramisega. Kohus tuvastas, et

asjad on kostja valduses. Hagejal on AÕS § 80 lg 2 alusel õigus esitada üksnes nõue vara

väljanõudmiseks väidetavast ebaseaduslikust valdusest. Vara väärtuse vähenemisest tulenev kahju on

AÕS § 84 lg 2 tähenduses kõrvalnõue.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Hageja nõudis temalt õigusevastaselt äravõetud kohviku inventari äravõtmisega tekitatud kahju

hüvitamist TsK § 448 alusel. Linnakohus leidis hagi rahuldades, et hagejal tekkis kostjate

õigusvastase tegevuse tulemusel kahju ja kostja ei esitanud tõendeid, et hagejale kuuluv vara oleks

säilinud.

Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu järeldusega, et hageja saab esiletoodud asjaoludel oma õigusi

kaitsta vaid asjaõigusseaduse omandi kaitse sätete alusel. Hageja väitis, et ta kaotas vara valduse

õigustühiseks tunnistatud likvideerimismenetlusega, mille korraldasid kostjad. Hageja väitel ta ei tea,

kelle valduses tema vara on ja pole kindel, kas see on üldse säilinud. Seepärast esitas hageja kostjate

vastu kahju hüvitamise hagi kahju tekitamisest tuleneva kohustise alusel, kuna talle tekitati kahju

kostjate õigusvastase käitumisega. Kohus on tunnistanud likvideerimismenetluse õigustühiseks. Kui

hageja nimetab kahju hüvitamise nõude alusena asjade õigusvastast äravõtmist, vastutavad kostjad

nõude aluseks olevate asjaolude tõendatuse korral kohustisõiguse sätete alusel. TsK § 222 järgi

mõistetakse muuhulgas kahjuna vara kaotsiminekut, mis kohustisõiguse üldnormina on rakendatav ka

lepinguvälise kahju põhjustamise juhul. Kostjate poolt tagastamata vara on asjaolude kohaselt

käsitletav hageja kaotsiläinud varana. Kahju hüvitamise nõude iseloom on määratud TsK § 461.

Isikul, kellelt asi õigusvastaselt ära võeti, on õigus esitada ka vindikatsioonihagi. Üheks

vindikatsioonihagi rahuldamise eelduseks on asjaolu, et nõutav individuaalselt määratletav asi on

alles. Vindikatsioonihagi esitamisel lasub hagejal ka AÕS §-des 81 ja 82 sätestatud asjaolude

tõendamise kohustus.

Hageja nõue ei rajane sellel, et asi on hävinud või selle väärtus on vähenenud ajal, mil see oli kostjate

ebaseaduslikus valduses. Sellisel juhul oleks kostjate vastutuse alus määratud AÕS §-s 84 lg 2 või 3,

olenevalt sellest, kas kostjad on hea- või pahausksed valdajad. Ka ei saa nõustuda järeldusega, et

väärtuse vähenemisest tekkinud kahju ei saa nõuda, kui ei nõuta asja enda väljaandmist. Omaniku

nõuet asja väärtuse vähenemise hüvitamiseks ei välista see, et ta ei nõua asja väljaandmist.

Ringkonnakohus ei rikkunud hagejalt kostja AS Eesti Talleks kasuks kohtukulu väljamõistmisel

TsMS § 60 lg 1 ja 8. Kostja palus apellatsioonkaebuses jätta kohtukulud hageja kanda.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2001. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul OÜ Marbo kassatsioonkaebuselt 6. juulil 2001. a

tasutud kautsjon 5 466 (viis tuhat nelisada kuuskümmend kuus) krooni 70 senti.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull