3-3-1-3-02 · Riigikohus

3-3-1-3-02

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. veebruaril 2002

Elvi Almre kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 17. jaanuaril 2002 kirjalikus menetluses läbi Elvi Almre kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-137/2001.

Vastavalt Viljandi maavanema poolt 11. detsembril 2000 kinnitatud enampakkumiste protokollidele

28. novembrist 2000 tunnistati enampakkumiste võitjaks Tootsi IV, Pärli ja Soesaare katastriüksuste

erastamisel A. Sild. Samadest protokollidest nähtub, et neil enampakkumistel võisid osaleda MRS §-s

22 lg 4 p 1, 2, 5 ja 6 (kuni 21. märtsini 1999 kehtinud redaktsioonis) märgitud isikud, ja et E. Almrel

ei lubatud neil enampakkumistel osaleda, sest tema esitatud tuludeklaratsiooni vormi E koopia ei ole

käsitletav "ametliku dokumendina" ja E. Almre ei ole saanud tulu põllumajanduslikust tootmisest.

Enampakkumise komisjoni esimees teatas E. Almrele kirjaga 30. novembrist 2000 nr 1-14/733, et

E. Almrel ei lubatud osaleda piiratud kirjalikul enampakkumisel "sest Teie poolt esitatud

tuludeklaratsiooni dokument ei vasta nõuetele ning puudub põllumajanduslikust ettevõtlusest saadud

tulu". E. Almre esitas 7. detsembril 2000 Viljandi maavanemale protesti enampakkumiste läbiviimise

kohta, millele maavanem vastas kirjaga 11. detsembrist 2000 nr 1-14/1413. Vastuses selgitati, et teda

ei lubatud enampakkumistel osaleda seetõttu, et esitatud tuludeklaratsiooni koopia kohaselt ei ole ta

1999. a ettevõtlusest tulu saanud, ja et tuludeklaratsiooni nõue tuleneb Maa enampakkumisega

erastamise korra punktist 28. Maavanem leidis, et Maareformi seaduse tähenduses tegeleb

põllumajandusliku tootmisega isik, "kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest

valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa

kasutamise õigust (MRS § 231 lg 2)". Neil põhjustel jäeti E. Almre protest rahuldamata.

E. Almre esitas 11. jaanuaril 2001 Tartu Halduskohtule kaebused iga katastriüksuse osas eraldi,

milles palus tühistada enampakkumise läbiviimise komisjoni 28. novembri 2000. a vastav otsus ja

Viljandi maavanema 11. detsembri 2000. a otsus protesti rahuldamata jätmise ja enampakkumise

tulemuste kinnitamise kohta. Kaebuse esitaja leidis, et Maareformi seaduse § 231 ei kuulu selles asjas

kohaldamisele, sest see säte jõustus alles 22. märtsil 1999. Pealegi reguleerib viidatud säte vaba

põllumaa erastamist, antud juhul oli aga tegemist metsamaaga. Kohaldamisele kuulus MRS § 22 lg 4

p 5 kuni 21. märtsini 1999 kehtinud redaktsioonis, sest 11. veebruaril 1999 vastu võetud Maareformi

seaduse muutmise seaduse § 2 lg 1 alusel viiakse enne seadusemuudatust algatatud maa

enampakkumine lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Seega ei omanud tähtsust asjaolu, kas kaebuse

esitaja sai 1999. a põllumajanduslikust ettevõtlusest tulu. Kaebuse esitaja enampakkumisel osalemise

keelamine motiivil, et ta ei saanud 1999. aastal põllumajanduslikust tootmisest tulu, on järelikult

ebaseaduslik. Pealegi ei tulene tuludeklaratsiooni esitamise nõue seadusest. Maa enampakkumisega

erastamise korra punktiga 27 keelati kehtestada täiendavaid nõudeid Korras sätestatuga võrreldes.

Vastavalt Korra punktile 47 ei võinud maavanem kinnitada enampakkumise tulemusi, kui Korda

rikuti.

Tartu Halduskohtu 22. jaanuari 2001. a määrustega peatati enampakkumise läbiviimise komisjoni

28. novembri 2000. a otsuste ja Viljandi maavanema 11. detsembri 2000. a otsuste täitmine kuni

vaidluse lahendamiseni halduskohtus.

Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2001. a määrusega liideti ühte menetlusse E. Almre kaebused

enampakkumise läbiviimise komisjoni otsuste peale ja Viljandi maavanema otsuste peale protesti

rahuldamata jätmise ja enampakkumiste tulemuste kinnitamise kohta.

Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-54/2001 rahuldati E. Almre

kaebused, tühistati enampakkumise läbiviimise komisjoni otsused ning Viljandi maavanema otsused

protesti rahuldamata jätmise ja enampakkumiste tulemuste kinnitamise kohta. Enampakkumise

läbiviimise komisjonile ja Viljandi maavanemale tehti ettekirjutus asja uuesti läbivaatamiseks ja uute

otsuste tegemiseks. Kohus leidis, et enampakkumise läbiviimise komisjon ja maavanem on

kohaldanud MRS § 231 vastuolus Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 2 lg 1.

Tuludeklaratsiooni kui põllumajandusliku tootmise ühe võimaliku tõendi esitamise nõue ei riku

iseenesest kaebuse esitaja õigusi. Kuid ainuüksi tulu saamise tingimus ei saa olla aluseks

enampakkumisel osalemise keelamisel, sest tulu osundab vaid tootmise majanduslikule

otstarbekusele ja efektiivsusele. Maareformi seaduse kohaldamisele kuuluva § 22 lg 4 p 5 järgi on

oluline põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga tulu. Enampakkumisel osalemise

tingimused ei näinud ette, et tuludeklaratsiooni esitamata jätmine toob kaasa enampakkumisel

osalemise keelamise. Õigusvastane ja ebaloogiline on enampakkumise läbiviimise komisjoni ja

maavanema seisukoht E. Almre poolt esitatud tuludeklaratsiooni tõestamata koopia suhtes. Ühelt

poolt on leitud, et tegemist on "mitteametliku dokumendiga", teiselt poolt on kasutatud seda

dokumenti tõendina põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Kahtluse korral oleks komisjon ja

maavanem pidanud nõudma nõuetele vastavat dokumenti, mitte aga tegema järeldusi

"mitteametlikust dokumendist".

28. mail 2001 esitas A. Sild apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja

teha uus otsus, millega jätta E. Almre kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et kohtu ettekirjutus on

vastuolus HKMS §-ga 19 lg 7, sest sellise ettekirjutuse tegemist ei ole E. Almre taotlenud. Kohtu

ettekirjutus ei ole kooskõlas ka Maa enampakkumisega erastamise korra punktiga 47, sest

enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmisel korraldatakse uus enampakkumine, mitte ei vaadata

asja uuesti läbi. Põllumajandustootja mõiste määratlemisel tuleb arvestada vastavat definitsiooni

Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse §-s 2 p 3.

Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Tartu

Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti E. Almre kaebus rahuldamata. Asi lahendati

kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna Maareformi seadus

ega Maa enampakkumisega erastamise kord ei defineeri põllumajandusliku tootmisega tegeleja

mõistet, siis on põhjendatud lähtuda kuni 1. novembrini 2000 kehtinud Põllumajandussaaduste ja -

toodete turu korraldamise seaduse §-s 2 p 3 defineeritud põllumajandustootja mõistest. Kaebuse

esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei ole tõendamist leidnud. Tuludeklaratsiooni

esitamise nõue ei riku kaebuse esitaja õigusi. E. Almre poolt esitatud tuludeklaratsioonist nähtub, et

ta ei ole saanud põllumajanduslikust tootmisest tulu ega teinud ka kulutusi sellises mahus, mis

võimaldaks tema tegevust lugeda põllumajanduslikuks tootmiseks. Seepärast oli enampakkumise

läbiviimise komisjoni otsus mitte lubada E. Almrel enampakkumisel osaleda õige ja põhjendatud.

Eksitavaks pidas ringkonnakohus Tartu Halduskohtu väidet, et vaidlustatud aktides viidatud MRS

§ 231 ei kuulunud kohaldamisele. Vaidlustatud aktide sisust nähtub, et tegelikult kohaldati seaduse

õiget sätet ja redaktsiooni.

E. Almre esitas 25. oktoobril 2001 kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebust

põhjendatakse järgmiselt:

Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest apellant ja teised protsessiosalised ei ole

kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Enampakkumise ajal kehtinud Maareformi seaduse redaktsioon ei defineerinud põllumajandusliku

tootmisega tegeleja mõistet. Ringkonnakohus on selle mõiste määratlemisel alusetult juhindunud siis

kehtinud Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse §-st 2 p 3. Vastavalt Maa

enampakkumisega erastamise korra punktile 25 tuli erastamisel osalemiseks esitada õiend füüsilisest

isikust ettevõtja registreerimise kohta ja punktiga 27 keelati täiendavate nõuete kehtestamine.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei

ole tõendamist leidnud.

Asjakohane ei ole ringkonnakohtu väide, et kaebuse esitaja deklareeritud ettevõtluse kulud on liiga

väikesed. Ringkonnakohus tegi sellest asjaolust alusetult järelduse, et tegemist ei ole

põllumajandusliku tootmisega.

Viljandi maavanema kirjalikus vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega ning leitakse, et

ringkonnakohus ei ole menetlusõigust rikkunud ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. HKMS § 37 lg 1 alusel võib ringkonnakohus lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses

kohtuistungit korraldamata, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja protsessiosalistele ja

selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning protsessiosalised on teatanud, et nad ei

soovi kohtuistungist osa võtta.

Põhjendatud on E. Almre väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest tema

ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. E. Almre kirjalikus vastuses

apellatsioonkaebusele ei ole märgitud, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta, kuigi HKMS § 33 lg 5

järgi tuleb märkida vastuses ka see, kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta. Seega on

tegemist juhtumiga, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei

kutsutud, sest asi lahendati ja tehti uus otsus kirjalikus menetluses. Järelikult on toimunud HKMS

§ 45 lg 1 p 2 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumine, ja HKMS § 64 lg 3 alusel kuulub

ringkonnakohtu otsus igal juhul tühistamisele.

2. Kohaldamisele kuuluva Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kuni 22. märtsini 1999 kehtinud

redaktsiooni järgi sai piiratud enampakkumisel osta põllumajandus-, metsa- ja sihtotstarbeta maad

äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb erastatava maa asukohajärgse kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega. Mõiste "põllumajandusliku

tootmisega tegelemine" oli määratlemata.

22. märtsil 1999 jõustus Maareformiseaduse muutmise seadus, mille §-ga 1 lg 2 muudeti Maareformi

seaduse § 22 - muuhulgas tunnistati § 22 lg 4 p 5 kehtivuse kaotanuks ja täiendati Maareformi

seadust uute paragrahvidega: "§ 231 Vaba põllumajandusmaa erastamine või kasutusvaldusesse

andmine" ja "§ 232 Vaba metsamaa erastamine". Maareformiseaduse muutmise seaduse §-ga 2 lg 1

sätestati, et kui maa enampakkumisega erastamine on algatatud enne selle seaduse jõustumist, viiakse

erastamine lõpule seni kehtinud alustel ja korras.

Seega tuli antud asjas Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamisel juhinduda selle sätte kehtivuse

aegsetest alustest ja korrast, tõlgendades vastavalt ka määratlemata õigusmõistet "põllumajandusliku

tootmisega tegelemine".

3. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega

erastamise kord nägi ette, et maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, erastatakse

Maareformi seaduse §-s 22 lg 4 nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. Sellel

viisil korraldatud erastamisel said Korra punkti 7 alusel osaleda ka äriregistrisse kantud füüsilisest

isikust ettevõtjad, kes olid erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil alaliselt

elanud vähemalt viimased kolm aastat ning tegelesid põllumajandusliku tootmisega. Füüsilisest

isikust ettevõtjad pidid Korra punkti 25 järgi lisama erastamise avaldusele ka õiendi enda

registreerimise kohta. Korra punkti 41 alusel ei võinud kirjalikus enampakkumises osaleda

pakkumised, mis ei saabunud tähtajaks või ei vastanud kehtestatud nõuetele või enampakkumise

teates esitatud tingimustele.

Selles haldusasjas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et E. Almre pakkumised ei vastanud

enampakkumise teates esitatud tingimustele. Ringkonnakohus leidis, et E. Almre ei võinud

enampakkumises osaleda, kuna ei ole leidnud tõendamist tema tegelemine põllumajandusliku

tootmisega.

4. Ringkonnakohus on asunud ekslikule seisukohale, et Maareformi seaduse ja Maa

enampakkumisega erastamise korra mõiste "isik, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega" on

samasisuline, kui kuni 1. novembrini 2000 kehtinud Põllumajandussaaduste ja -toodete turu

korraldamise seaduses defineeritud mõiste "põllumajandustootja". Põllumajandustootja on nimetatud

seaduse § 2 p 3 järgi isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud

toodete müügist. Tulu saamise tingimus tähendaks, et põllumajanduslik tootmine on kestnud

vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldaks vastavat kaupa müüa. Arvestada tuleb sedagi, et

põllumajandusliku tootmise eripära tõttu mõnel perioodil tulu puudub. Neil põhjustel ei ole

põllumajandustootja mõiste maa erastamisel kasutatav, sest Maareformi seaduse ja Maa

enampakkumisega erastamise korra kohaldamisele kuuluv redaktsioon ei näinud ette, et õigustatud

subjektiks on üksnes selline põllumajandusliku tootmisega tegelev isik, kes on saanud

põllumajanduslikust tootmisest tulu. Alusetu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tuludeklaratsioonis

deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks

tootmiseks. Selline seisukoht ei tulene ei Maareformi seaduse ega Korra kohaldamisele kuuluvast

redaktsioonist.

5. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2000. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-18-00 peab

maavanem protesti läbivaatamisel tegema kindlaks, kas piiratud enampakkumisel osaleja vastab MRS

§-s 22 lg 4 p 5 sätestatud tingimustele, s.h ka, kas ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega.

Põllumajandusliku tootmisega tegelemine on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid

saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle

tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ainuüksi tulu, kulu või

põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei olnud õige teha järeldust, et isik ei tegele

põllumajandusliku tootmisega Maareformi seaduse ja Korra kohaldamisele kuuluva redaktsiooni

mõttes.

Menetlusnormi olulise rikkumise ja MRS § 22 lg 4 p 5 ebaõige kohaldamise tõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Elvi Almre kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-137/2001 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 1. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann