3-1-1-122-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 31. jaanuaril 2002

3-1-1-122-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar vaatas 18. detsembril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. M. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, kannatanu-tsiviilhageja esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsusega tunnistati V. M. süüdi KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat

vabadusekaotust. Kohus vabastas ta KrK § 47 lg 1 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest kolme aastase katseajaga. Kohtuotsusega mõisteti

V. M.-lt tsiviilhageja ALG Liisingu aktsiaseltsi kasuks välja 3 792 173. 45 krooni.

V. M. tunnistati süüdi selles, et ta oli teadlik Tallinnas X tn 15 asuva hoone kuulumisest 25. novembrist 1997. a EVEA Liisingu aktsiaseltsile

(alates 22. oktoobrist 1998. a. ALG Liisingu AS). Soovides saada varalist kasu pettuse teel kasutas ta ära hooneregistri 21. aprilli 1999. a

õiendis nr 20855/9212 sisalduvaid ebaõigeid andmeid hoone omaniku kohta ja volitas AS WAM & SON juhatuse liiget T. K.-t sõlmima

3. mail 1999. a M. K. poolt esindatava äriühinguga Basik Europa S.A. ostu-müügi lepingu. Selle lepingu alusel hoone võõrandati 3 500 000 kr

eest. Aktsiaseltsile EVEA Liising põhjustati hoone võõrandamisega suur varaline kahju 3 900 000 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas V. M. kaitsja Eero Viigimäe apellatsioonkaebuse, milles ta taotles V. M. KrK § 143 lg 2 p 11 järgi

õigeks mõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus. V. M. mõisteti KrK § 143 lg 2

p 11 järgi õigeks ja ALG Liisingu aktsiaseltsi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

Viidates Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00 märkis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kelmuse üheks

obligatoorseks tunnuseks on see, et süüdlane oma süülise käitumisega (pettusliku käitumisega) viib kannatanu olukorda, kus kannatanu teostab

varakäsutust, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele. Ringkonnakohus leidis, et kuna antud asjas puuduvad tõendid, et

Tallinnas Asunduse 15 asuva hoone oleks äriühingule BASIK EUROPA S.A. müünud nimetatud hoone süüdistuses väidetud omanik ja

väidetav kahju saaja EVEA Liisingu AS (ALG Liisingu AS), kes sai tehingust teada alles tagantjärele, puudusid müüja käitumises kelmusele

iseloomulikud tunnused.

Võttes aluseks Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 väljendatud seisukoha, leidis ringkonnakohus, et

käesolevas asjas hoone müügi aluseks olnud Tallinna Hooneregistri õiendi näol ei ole tegemist intellektuaalselt ega materiaalselt võltsitud

dokumendiga, millest tulenevalt on välistatud ka võltsitud dokumendi kriminaalõiguslik kasutamine. Viimasest omakorda tuleneb Tallinna

Ringkonnakohtu arvates, et kõnealune ost-müük ei toimunud ebaseaduslikus korras KrK § 188 mõttes.

Kolleegium pidas vajalikuks veel lisada, et süüdistuses nimetatud teo toimepanemise päeva (so 3. mai 1999. a) seisuga pole üheselt kindlaks

tehtud Asunduse tn 15 asuva hoone kuuluvus. Ringkonnakohtu arvates puudub enne tsiviilkohtu poolt X tn 15 hoone omandiküsimuse

lahendamist võimalus anda kriminaalõiguslikku hinnangut omanikuks mitteolevate isikute käitumise õiguspärasusele.

Menetlus Riigikohtus

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse tsiviilhageja esindaja Natalia

Lausmaa ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist Tallinna Ringkonnakohtule teises koosseisus.

5. Kassatsioonkaebuses leitakse, et linnakohtu otsuses sisalduvate järelduste põhjapaneval ümberhindamisel ringkonnakohtu poolt peavad

otsuses olema kajastatud kõik esimese astme kohtu otsuse motiivid ja teise astme kohtu põhjendused, mis need ümber lükkavad. Kassaatori

arvates ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses seda nõuet järgitud ei ole ja seega on rikutud AKKS § 29 lg 4 nõudeid.

5.1. Ringkonnakohus, väites, et kelmuse obligatoorseks tunnuseks peab olema kannatanu enda eksitusse viimine, on valesti tõlgendanud

Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00, kuna selles otsuses on rõhutatud, et KrK § 143 loob karistusõigusliku

sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. V. M. käitumist ei saa kuidagi käsitleda heas usus

toimimisena. Ringkonnakohtu tõlgendus nagu poleks juhtumil, kui kannatanu on tema varaga tehtava tehingu osas teadmatuses, tegemist enam

tema petmisega, on vastuolus kriminaalasjas kindlakstehtud asjaoludega ning ka senise kohtupraktikaga.

5.2. Asjakohatuks on peetud ringkonnakohtu viidet Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 ja

põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, et käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud hooneregistri tõend ei sisalda intellektuaalse võltsimise

tunnuseid. Kassaator leiab, et kuna käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatav ise sõlminud 25. novembril 1997. a lepingu, millega ta oma

omandiõiguse hoonele üle andis, ei saa tema käitumise hindamisel omada mingit õiguslikku tähendust asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping

jäi kellegi vea tõttu Tallinna Hooneregistris registreerimata. Eeltoodust järeldab kassaator, et V. M. poolt tehingu tegemiseks kasutatud õiend

sisaldas intellektuaalse võltsimise tunnuseid.

5.3. V. M.-le teadaolevate faktidega vastuolus oleva hooneregistri õiendi kasutamine moodustab tema käitumises pettuse koosseisu nii

objektiivselt kui ka subjektiivselt. Kassaatori arvates ei kao V. Mukasei käitumisest pettuse element seetõttu, et ta subjektiivsest küljest kasutas

ära mitte kannatanu enda, vaid hooneregistri eksitust, st kolmanda isiku eksitust, et tekitada kahju konkreetselt kannatanule.

5.4. Kassaator on ka seisukohal, et 3. mai 1999. a lepingu sõlmimisega sai V. M. varalist kasu, kuna aktsiaseltsil, kelle ainuaktsionär ja juht ta

oli, langes ära vajadus tasuda hoone omanikule hoone eest saadud raha vastavalt 24. novembri 1997. a liisinglepingule nr 71750 ning hoone

rahalist väärtust oli võimalik pöörata enda kasuks.

5.5. Kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et läbinisti ekslik on ringkonnakohtu järeldus nagu poleks 3. mai 1999. a seisuga olnud selge, kelle oma

on Tallinnas X tn 15 asuv hoone, kuna tsiviilõiguslik vaidlus nimetatud hoone omandiõiguse üle algas alles pärast 3. mai 1999. a lepingu

sõlmimist ning selle algatas kannatanu eesmärgiga mainitud leping tühistada ja oma omandiõigus taastada. Alles selle hagi vastuhagina esitas

AS WAM & SON nõude 25. novembri 1997. a lepingu tühisuse tuvastamiseks. Kassaatori arvates võib ülalmainitud tsiviilvaidluse tulemus

olla kriminaalkohtule siduv ainult tsiviilhagi menetlemisel.

6. Kassatsioonprotesti põhjendused on analoogilised kassatsioonkaebuses sisalduvaga. Lisaks on viidatud Tallinna Linnakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele V. I., I. B. ja V. S. süüdistusasjades KrK § 143 lg 2 p 1, 11, 2 jt järgi, milles on kelmusena kvalifitseeritud mitmed

võltsitud dokumentide alusel pettuslikul teel tehtud korteritehingud, mille puhul jäeti kannatanu pettust enda kasuks pööranud isikute poolt

tehingust teadmatusse. Protestis on asutud seisukohale, et kohtu menetluses olev tsiviilvaidlus Tallinnas Asunduse tn 15 hoone

omandiküsimuse üle ei ole kriminaalkohtule siduv.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonprotestile ja -kaebusele palub kohtualuse kaitsja A. Glikman jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri

2001. a otsuse V. Mukasei õigeksmõistmises muutmata ja kassatsioonprotest ning -kaebus rahuldamata.

7.1. Kaitsja leiab, et kuna ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse AKKS § 31 p 4 alusel, so kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, ei

pidanudki ta kajastama esimese astme kohtu motiive tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas ega neid kummutama. Samal

ajal on kaitsja arvates otsuses põhistatud, miks ringkonnakohus peab ebaõigeks linnakohtu poolt V. M. tegevuse kvalifitseerimist KrK § 143

lg 2 p 11 järgi.

7.2. Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kassaatorite tuginemine teises kriminaalasjas esimese ja teise astme kohtu poolt tehtud lahendile ja

väljakujunenud kohtupraktikale, kuna kassatsioonprotestis viidatud kriminaalasja tehiolud ei ole analoogilised käsitletava kriminaalasja

tehioludega. Viidatud juhtumite puhul on tegemist võltsitud dokumentide kasutamisega, kusjuures varakäsutus, millega vara läks üle petjale,

on tehtud omaniku nimel. Samuti pole kaitsja arvates alama astme kohtute lahend ühes kriminaalasjas teist kriminaalasja lahendavale kohtule

siduv.

7.3. Vastuväidetes leitakse, et ringkonnakohus on põhjendatult motiveerinud kelmuse kuriteokoosseisu puudumist sellega, et puuduvad kaks

kelmuse objektiivse külje obligatoorset tunnust " vara omaniku " EVEA Liisingu aktsiaseltsi " petmine, so temale väärkujutluse loomine

tegelikult esinevatest asjaoludest ning omaniku varakäsutus, millega vara läinuks üle kannatanult süüdlasele. Eksitav ja seadusest mittetulenev

on seisukoht nagu oleks kolmanda isiku, so hooneregistri, väidetava eksimuse ärakasutamine kelmuse objektiivse külje mõttes võrdsustatav

vara omaniku või valdaja eksimusse viimisega.

7.4. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kassaatorid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub kelmuse

objektiivse külje teine element " kannatanu varakäsutus, millega antakse vara üle kannatanult süüdlasele. Süüdlase poolt eksimusse viidud

kannatanu varakäsutus on kaitsja arvates kelmuse objektiivse külje tunnuseks, mille alusel on kelmust võimalik eristada vara hõivamisega

seotud varavastastest kuritegudest.

7.5. Kriminaalkoodeksi § 143 sätestab vastutuse võõra vara või varalise õiguse saamise eest pettuse teel. Kuna 25. novembril 1997. a sõlmitud

lepingule, millega AS WAM & SON müüs Asunduse tn 15 hoone kui vallasasja EVEA Liisingu aktsiaseltsile, ei järgnenud hoone valduse

üleandmist ostjale ning hoone jäi endiselt AS WAM & SON valdusesse, siis tulenevalt AÕS § 92 lg-st 1 ei läinud hoone omand aktsiaseltsilt

WAM & SON üle EVEA Liisingu aktsiaseltsile vaatamata ostu-müügi lepingu sõlmimisele ja seega ei saa kõnealuse hoone ostu-müügi

lepingu sõlmimine 3. mail 1999. a aktsiaseltsi WAM & SON poolt müüjana olla aluseks V. M. süüdimõistmisele kelmuses. Tsiviilõiguse

teostamisel hea usu põhimõtte väidetav rikkumine ei moodusta kelmuse kuriteokoosseisu, kui ei esine kelmuse teokoosseisu kõiki tunnuseid.

7.6. 3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu aluseks olnud hooneregistri õiend ei olnud intellektuaalselt võltsitud, kuna õiend peabki kajastama

kehtivat registrikannet. Kuna AS WAM & SON oli ka 21. aprilli 1999. a seisuga endiselt X tn 15 hoone omanik, oli kõnealune hooneregistri

õiend ka sisuliselt õige.

7.7. Kaitsja ei nõustu tsiviilhageja esindaja väitega, et tsiviilhagejale on tekitatud varaline kahju 3,9 milj kr, kuna kriminaalasjas pole

tuvastatud, kas 3. mail 1999. aastal sõlmitud ostu-müügi lepingu tulemusel on tsiviilhagejalt hoone omandiõigus võõrandatud ja kas ta enne

selle lepingu sõlmimist oli hoone omanikuks. Samuti juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kuivõrd V. M.-le esitati süüdistus suure varalise kahju

tekitamises, mis on kelmuse koosseisuline kvalifitseeriv tunnus, on oluline tuvastada tekitatud kahju suurus, mida aga kriminaalasjas tehtud ei

ole.

8. Riigikohtu istungil toetasid prokurör ja ALG Liisingu AS esindaja kassatsioonprotesti ja -kaebust ning taotlesid Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist. V. M. kaitsja arvates ei kuulu kassatsioonprotest ja -kaebus rahuldamisele

kirjalikus vastuväites esitatud motiividel.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemate lahenditega (vt

kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsus T.T. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi - RT III 1998, 12, 130 ja 26. jaanuari 2001. a otsus

M.E. süüdistuses KrK § 164-2 lg 4 p 3 järgi - RT III 2001, 4, 42) peab esimese astme kohus seaduse ettekirjutuse kohaselt kohtuotsuse

kirjeldav-motiveerivas osas muu hulgas näitama kohtulikul uurimisel kindlakstehtud asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus need asjaolud loeb

tuvastatuks. Asjaolude tuvastamatuse tõttu ei saa kõrgemalseisev kohus otsustada kaebuse või protesti ja vaidlustatud kohtuotsuse

põhjendatuse üle.

10. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et 4. septembril 1997. a on aktsiaselts WAM & SON ja aktsiaselts EVEA LIISINGU AS

vahel sõlmitud kaks lepingut.

Ostu-müügi lepinguga müüs aktsiaselts WAM & SON tema omandis oleva ehitise asukohaga Tallinn X tn 15 pooleteise miljoni krooni eest

aktsiaseltsile EVEA LIISINGU AS ja omandiõigus sellele hoonele läks ostjale üle lepingu allakirjutamisega (tl 56 I kd). Sama kuupäeval on

sõlmitud EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising) ja AS WAM SON (edaspidi Ostja) vahel järelmaksuga ostu-müügi leping nr 231/97, mille

alusel Liising ostab Ostja huvides hoone asukohaga Tallinn X 15, maksumusega 1,5 milj kr ja müüb hoone ostjale järelmaksuga (tl 60-63 I

kd). Sellest lepingust ei nähtu, kellelt Liising X tn 15 asuva hoone ostis. Kas iseeneselt, sest 4. septembri 1997. a ostu-müügi lepingu alusel oli

ta nimetatud hoone omanik, või kui järelemaksuga leping on sõlmitud enne ostu-müügi lepingut, siis AS-lt WAM & SON sama aktsiaseltsi

huvides. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole suutnud sellele küsimusele vastata ka tunnistajana üle kuulatud Liisingu tegevdirektor

A. Tsernõsev (tl 326 II kd).

Lepingul nr 231/97 on lisa 25. novembrist 1997. a "Vara vastuvõtu-üleandmise akt", mille kohaselt EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising)

andis üle ja AS WAM & SON (edaspidi Liisingusaaja) võttis vastu ehitise aukohaga X 15. Akti allakirjutamisega lugesid pooled lepingu

nr 231/97) lõppenuks (tl 70 I kd).

11. 24. novembril 1997. aastal on EVEA Liisingu AS ja AS WAM & SON vahel sõlmitud X tn 15 asuva hoone kapitalirendileping

(Liisingleping) nr 71750 (tl 64-69 I kd). Selle lepingu alusel rentis rendileandja EVEA LIISINGU AS rentnikule AS WAM & SON hoone

kolmeks aastaks. Hoone maksumuseks on loetud 3,9 milj krooni. Lepingu punkt 1.3 kohaselt annab rendileandja hoone valduse rentnikule üle

lepingu allakirjutamise päeval, mille kohta koostatakse vastav akt. 25. novembril 1997. a on selle lepingu lisa nr 2 alusel sõlmitud vara

vastuvõtu-üleandmise akt, mille kohaselt EVEA LIISINGU AS andis üle ja AS WAM & SON võttis vastu ehitise asukohaga X tn 15 (tl 71 I

kd). Seega anti ühel ja samal kuupäeval kahel korral X tn 15 hoone üle EVEA LIISINGU AS poolt AS-le WAM & SON.

12. Päev hiljem, 25. novembril 1997. a ostis AS WAM & SON EVEA Liisingu AS-lt Asunduse tn 15 hoone. Nüüd on hoone ostuhinnaks 1,5

milj kr, mis poolte kinnituse kohaselt on ostja poolt tasutud enne lepingu sõlmimist, ja omandiõigus hoonele läks üle lepingu allakirjutamisest

AS-le WAM & SON. Selle lepingu alusel registreeriti AS WAM & SON hoone omanikuks ka Tallinna Hooneregistris. Samal kuupäeval müüs

AS WAM & SON X tn 15 hoone nüüd juba 3,9 milj kr eest EVEA Liisingu AS-le tagasi. Omandiõigus läks viimasele üle lepingu

allakirjutamisega.

13. Kohtulikul asja arutamisel pole välja selgitatud, millist õiguslikku tähendust omas pärast hoone võõrandamist 25. novembril 1997. a

EVEA Liisingu AS poolt ja omandiõiguse üleminekut AS-le WAM & SON 24. novembril 1997. a sõlmitud kapitalirendileping nr 71750 ja kas

pärast 25. novembrit 1997. a sõlmitud ostu-müügi lepingut, mil lepingu kohaselt hoone omanikuks sai uuesti EVEA Liisingu AS, sõlmiti

poolte vahel uus rendileping. Kriminaalasjas on maksegraafikud kapitalirendilepingule nr 71768 ( tl-d 72-73 I kd). Sellise numbriga

rendilepingut aga kriminaalasja materjalides ei esine.

14. Riigikohus märgib, et kui Asunduse tn 15 hoone oli pärast 25. novembrit 1997. a aktsiaseltsile WAM & SON usaldatud, siis võivad V. M.

tegevuses olla KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Aktsiaselts WAM & SON kui juriidiline isik saab tegutseda üksnes

läbi seadusliku esindaja, kelleks oli V. M. Tema kui aktsiaseltsi juhataja ja ainuaktsionäri poolt otsustamine, et WAM & SON müüb viimasele

usaldatud, kuid sellele äriühingule mittekuuluva hoone äriühingule Basik Europa S.A., on käsitatav süüdlasele usaldatud võõra vara

raiskamisena suures ulatuses.

15. V. Mukasei tegevuse kriminaalõiguslik kvalifikatsioon sõltub ka sellest, kas ta on Basik Europa S.A. omanik või mitte. Tallinna

Linnakohus on seisukohal, et V. M. on saanud varalist kasu, kuna suurenes talle kuuluva firma Basik Europa S.A. vara, mille aktsiate omanik

ta oli (tl 396). Millistele tõenditele selline järeldus tugineb, otsusest ei nähtu. Kui V. M. oli Basik Europa S.A. omanik, siis võib olla tegemist

temale usaldatud vara omastamisega.

Faktiliste asjaolude tuvastamata jätmisele linnakohtus on ringkonnakohtu tähelepanu juhitud ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on

jätnud linnakohtu need puudused kõrvaldamata.

16. Ringkonnakohus on V. M. õigeksmõistmisel KrK § 143 lg 2 p1 järgi väitnud, et: "asjas puuduvad tõendid, et seda hoonet müüs hoone

süüdistuses nimetatud omanik või tema poolt selleks volitatud isik". Ringkonnakohus on eiranud nn kolmnurkkelmuse võimalust. Ei linna- ega

ka ringkonnakohtu otsusest nähtu, kes reaalset varakäsutust teostas.

Asjakohatu ja eksitav on ringkonnakohtu järeldus ja viide Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 1-1-82-01, et kuna

hooneregistri õiend pole võltsitud, siis pole tegemist petmisega. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses ja -protestis toodud väidetega selles

osas, et V. M. kasutades teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldavat hooneregistri õiendit, ilma milleta poleks saanud hoonet võõrandada, pani

toime pettusliku teo. Kellel aga V. M. tekitas väärarusaama, keda viidi eksimusse või hoiti eksimuses, sõltub juba tuvastatud faktilistest

asjaoludest.

17. Riigikohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et varavastaste kuritegude puhul on obligatoorne kindlaks teha koosseisuline kvalifitseeriv

tunnus - kahju suurus. Ühe ja sama hoone kohta sõlmitud mitme tehingu alusel on EVEA Liisingu AS ja AS Wam & SON teostanud mitmeid

erinevaid makseid, mida peab arvestama varalise kahju tuvastamisel. Kui aga 3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu mõlemaks pooleks on V. M.,

siis ei saa olla varaliseks kahjuks tasutud ostusumma.

18. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt tsiviilõiguslik vahekord välistab kriminaalõigusliku hinnangu andmise. Vastuolus

väidetuga on aga ringkonnakohus siiski pidanud võimalikuks anda V. M. tegevusele õiguslik hinnang ja ta süüdistatuna kelmuses õigeks

mõista.

19. Vastavalt KrMK § 19 lg-le 1 on kohus kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks,

täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. Selle nõude eiramine ongi käsitletavas kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

tegemist nii linna- kui ka ringkonnakohtus. Riigikohus tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ja tühistab

seetõttu eelnevad kohtulahendid.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium,

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus V.

M. kriminaalasjas KrK § 143 lg 2 p 11 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 31. jaanuaril 2002. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi