3-1-1-3-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. jaanuaril 2002

3-1-1-3-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Ott Järvesaar vaatas 8. jaanuaril 2002. a. toimunud avalikul kohtuistungil läbi Juri Stroganovi

erikaebuse

Viru Ringkonnakohtu 7. novembri 2001. a. määruse peale, millega tühistati Narva Linnakohtu

2. juuli 2001. a. otsus kohtualuste Juri Stroganovi ja Aleksandr Kono"i suhtes täies ulatuses ja

saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Juri Stroganovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas

ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Narva Linnakohtu 2. juuli 2001. aasta otsusega tunnistati Juri Stroganov süüdi KrK § 101 p-de 2, 5

ja 7; § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; ning § 203 lg 1 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati

Aleksandr Kono" süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 140 lg 2 punktide 1 ja 2; § 101 punktide 2, 5 ja 7 ning

§ 203 lg 1 järgi.

J. Stroganov tunnistati KrK § 140 lg 2 punktide 1. 2 ja 3 järgi ja A. Kono" KrK § 140 punktide 1 ja 2

järgi süüdi selles, et nad 12. juulil 2000. a. kesköö paiku, olles joobeseisundis, grupis koos veel ühe

mehega Narva raudteejaama lähedasel väljakul nõudsid võõra vara hõivamise eesmärgil Vassili

Utkinilt raha ja teisi esemeid ning lõid teda seejuures rusikatega näkku, kuid kuritegu lõpule viia ei

saanud, kuna kannatanul õnnestus põgeneda.

KrK § 101 punktide 2, 5 ja 7 järgi tunnistati J. Stroganov ja A. Kono" süüdi selles, et nemad, olles

alkoholijoobes, läksid 12. juuli 2000. a. ööl vastu 13. juulit 2000 koos veel ühe isikuga mahajäetud

hoonesse aadressil Narva Vaksali 20 ja hakkasid ilma mingi põhjuseta tapmise eesmärgil peksma

sealviibivaid Viktor Aleksejenkovi ja Vassili Gussakovi. Peksmise tulemiks oli V. Aleksejenkovi ja

V. Gussakovi surm.

Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli isikuks, kellega koos J. Stroganov ja A. Kono" eelpoolnimetatud

kuriteod toime pani, Jevgeni Saffran, kelle suhtes aga olid kriminaalasja materjalid eraldatud

iseseisvaks menetluseks põhjusel, et ta varjas end uurimise eest ja oli kuulutatud tagaotsitavaks.

2. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune J. Stroganov ja tema

kaitsja Igor Belugin, samuti A. Kono" ja tema kaitsja Kaido Kooga.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitas riigiprokurör Elo Kungla kohtule

taotluse mitte alustada kriminaalasja sisulist arutamist, vaid tühistada Narva Linnakohtu otsus

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

kohtule. Prokuröri arvates seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine selles, et advokaat

I. Belugin oli varem osalenud kriminaalmenetluses kahtlustatava J. Saffrani kaitsjana. J. Saffran oli

andnud üksikasjalikke ütlusi kahe isiku tapmise kohta J. Stroganovi, A. Kono"i ja tema enda poolt,

samuti kõigi nende kolme poolt V. Utkini suhtes kuriteo toimepanemise kohta. Hilisemal kohtueelsel

uurimisel osales advokaat I. Belugin juba J. Stroganovi kokkuleppelise kaitsjana ja kohtus oli ta

J. Stroganovi määratud kaitsjaks. Riigiprokurör rõhutas, et olulised vastuolud J. Saffrani ja

J. Strogfanovi ütlustes võimaldavad rääkida nende huvide lahknemisest.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et prokuröri taotlus on põhjendatud ja tühistas

7. novembri 2001 a määrusega Narva Linnakohtu 2. juuli 2001. aasta otsuse kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tõttu, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada ning saatis

kriminaalasja uueks arutamiseks Narva Linnakohtule. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib

vastavalt KrMK § 36 lõikele 4 olla ühel kaitsjal mitu kaitsealust ainult sel juhul, kui nende huvid ei

ole vastuolus. Käesoleval juhtumil ilmnes ringkonnakohtu arvates J. Saffrani ja J. Stroganovi huvide

vastolu juba 31. juulil ja 1. augustil 2000, mil J. Saffran rääkis sellest, et nemad kolmekesi

J. Stroganovi osalemisel tapsid kaks inimest, J. Stroganov väitis aga, et pärast peksmist lahkusid

väidetavad ohvrid sündmuskohalt elusatena. Viru Ringkonnakohus märkis, et vaatamata kirjeldatud

huvide konfliktile alustas advokaat I. Belugin 28. septembril 2000. a J. Stroganovi kaitsmist. Kuna

kohtuliku arutamise käigus eitas J. Stroganov juba täielikult osavõttu mingisugusegi kuriteo

toimepanemisest, väites, et mehed tappis J. Saffran, asus Ringkonnakohus seisukohale, et I. Belugin

kaitses kahte isikut, kelle huvid olid ilmselges vastuolus. Ringkonnakohtu arvates ei oleks sellises

situatsioonis uurija tohtinud lubada I. Beluginil vaatamata vastavale kokkuleppele J. Stroganovi

kaitsta, kohtul aga ei olnud õigust määrata I. Beluginit J. Stroganovi kaitsjaks. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium pidas vajalikuks lisada, et on võimatu ette kujutada, mil moel saavad olla

kaitstud J. Saffrani huvid tema kinnipidamise puhul, kui kriminaalasjas ilmnenud vasturääkivuste

juures kaitseb nii J. Saffrani kui ka J. Stroganovit üks ja sama isik.

Menetlus Riigikohtus

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2001. a. määruse peale esitas J. Stroganov

erikaebuse, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

J. Stroganov leiab, et kaitsja I. Belugini osavõtt kriminaalasjast tema kaitsjana ei ole mingil määral

tema kaitseõigust rikkunud. Kui I. Belugini eemaldamist taotletakse vaid J. Saffrani poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütluste avaldamise eesmärgil, siis sellega halvendatakse oluliselt tema kaitseõigust,

rõhutab J. Stroganov. Samuti märgib erikaebuse esitaja, et KrMK § 242 lg 1 p 3 ei näe ette

kohtuistungil kohtu alla andmata kahtlustatava ütluste avaldamist ning kuna J. Saffrani suhtes on

kriminaalasi eraldatud, siis ei ole mingeid takistusi I. Belugini osavõtuks kriminaalasjast tema

kaitsjana. Kuna kohtu alla on antud vaid kaks kohtualust, ei oma viited J. Saffranile mingit õiguslikku

tähendust.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses märkis J. Stroganovi kaitsja kõigepealt seda, et kõnealuse

kriminaalasja menetlemisel puudub igasugune võimalus avaldada J. Saffrani poolt kohtueelsel

uurimisel kahtlustatavana antud ütlusi, sest J. Saffran ei ole ei kohtualune ega ka mitte tunnistaja.

Edasiselt märkis kaitsja, et kuigi esmapilgul näib, et J. Stroganovit kaitsma asudes rikkus advokaat

I. Belugin Advokatuuriseaduse § 44 lg-s 4 sätestatud keeldu, ei ole see tegelikult siiski nii.

Kriminaalasi J. Stroganovi ja A. Kono"i süüdistuses ei ole enam sama asi, kus osales kahtlustatavana

ka J. Saffran. Samas möönis kaitsja, et Eesti Advokatuuri headest tavadest lähtuvalt oleks I. Belugin

võinud käsitletaval juhul pigem hoiduda J. Stroganovi kaitsmisest.

Prokurör leidis, et erikaebus ei ole põhjendatud ja see tuleks jätta rahuldamata ning vaidlustatud

kohtumäärus tuleks jätta muutmata.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja

ning prokuröri seletused, leiab, et puudub alus erikaebuse rahuldamiseks.

7.1 Põhiseaduse § 21 lg-s 1, EÕIK art 6 lg 3 p-s "c" ning KrMK § 18 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib

Eesti kriminaalmenetluses kaitseõiguse tagamise põhimõte. See põhimõte on suunatud eeskätt

kriminaalmenetluse käigu eest vastutavatele ametiisikutele: uurijale, prokurörile ja kohtule kuid

Advokatuuriseaduse § 3 p-st 5 tulenevalt ka Eesti Advokatuurile. Strasbourg'i Kohtu praktikas on

asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne

ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne. Ka KrMK § 18 lg-s 2 rõhutatakse kriminaalmenetluse

käigu eest vastutavate subjektide - uurija, prokuröri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus.

7.2 Asjaolu, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest

vastutavatele ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, ei võimalda nõustuda erikaebuses

esitatud seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra

küsimus. Seega ei saa J. Stroganovi väite pinnalt, et advokaat I. Belugini osavõtt kriminaalasjast tema

kaitsjana ei ole mingil määral tema kaitseõigust rikkunud, teha veel mingit järeldust selle kohta, kas

kõnealuse kriminaalasja menetlemisel on rikutud kaitseõiguse tagamise põhimõtet või mitte.

7.3 Üheks kaitseõiguse tagamise põhimõtte realiseerimise vahendiks on KrMK § 20 lg-s 2 ja § 36 lg-

s 4 ning Advokatuuriseaduse § 44 lg-s 4 sätestatud reegel, et samal kaitsjal on keelatud samas asjas

kaitsta vastandlike huvidega isikuid. On täiesti ilmne, et ükski inimene, sealhulgas ka mitte kaitsja ei

saa samas asjas võrdselt efektiivselt esindada vastandlikke huvisid, ei saa tagada, et sel juhul oleks

õigusabi mõlemale kaitsealusele praktiline ja efektiivne. Erinevalt erikaebuses, aga ka kaitsja poolt

Riigikohtu istungil märgitust, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et termin "sama asi" ei

peegelda siinjuures mitte kitsalt menetlusõiguslikku mõistet vaid asetleidnud kuriteosündmust kogu

tema terviklikkuses. See tähendab et samaks asjaks vastandlike huvidega isikute sama kaitsja poolt

kaitsmise keelu mõttes tuleb lugeda ka n.ö põhiasjast KrMK § 118 alusel eraldatud kriminaalasja.

7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et küsimus sellest, kas kohus oli õigustatud

J. Stroganovi ja A. Kono"i süüdistusasja menetlemisel avaldama J. Saffrani poolt kohtueelsel

uurimisel kahtlustatavana antud ütlusi, ei saa olla käesoleva erikaebemenetluse esemeks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 65 lg-le 3 ning §-le 76 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2001. a. määrus Juri Stroganovi ja

Aleksandr Kono"i süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Erikaebus jätta rahuldamata.

3. Mõista Juri Stroganovilt välja riigituludesse 1115. 10 kr (üks tuhat ükssada viisteist krooni kümme

senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus.

Kohtumäärus jõustub 29. jaanuaril 2002 ega ole edasi kaevatav.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg