3-1-1-121-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. jaanuaril 2002

3-1-1-121-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 11. detsembril

2001. aastal avalikul kohtuistungil läbi N. S. esindaja vandeadvokaat Siiri Schneideri erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2001. a määruse peale, millega jäeti Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri

2001. a määruse peale esitatud kaebus läbi vaatamata.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa N. S. kaitsja vandeadvokaat Siiri Schneider ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määrusega arestiti Rahapesu andmebüroo taotlusel Rahapesu tõkestamise seaduse (edasiselt RPS)

§ 18 lg 3 alusel N. S. arve Sampo Pangas. Sellele arvele oli 15. oktoobril 2001. a firmalt Argold Investments Ltd laekunud

401 005 USD. Kohtumääruses märgiti, et laenulepingu tekst, mille alusel oli N. S. kõnealuse summa laenuna saanud, ei võimalda tuvastada

laenuandjat ega teda esindavat isikut ning et Maksuameti andmetel ei ole N. S. 1999. ja 2000. aastal tulusid deklareerinud ega saanud aastatel

1999 - 2001 maksustatavat tulu. Kohtumääruses märgitu kohaselt võis selle määruse peale 10 päeva jooksul edasi kaevata Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. N. S.-i esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider esitas linnakohtu määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt on

määrus antud ilma seadusliku aluseta, kuna vara arestimist rahapesu kahtluse korral reguleerib KrMK § 1461, aga kohtumääruses ei ole vara

arestimisel sellele sättele tuginetud. Kaebuses väideti, et rahapesu tõkestamise seaduse § 18 lg 3 sätestab küll rahapesu andmebüroo õiguse

pöörduda kohtu poole vara arestimise taotlusega, kuid seadusandja on jätnud reguleerimata, kuidas seda taotlust menetleda ja seetõttu

puudubki kohtumäärusel seaduslik alus. Edasiselt märgiti kaebuses, et kohtu poolt vara arestimist väljaspool tsiviil- ja kriminaalasja menetlust

ei ole samuti seadusega ette nähtud. N. S.-i esindaja osundas ka sellele, et määruse tegemisel on rikutud N. S.-i põhiseaduslikku õigust viibida

oma kohtuasja arutamise juures ja et kohus isegi ei teavitanud N. S.-i tema suhtes määruse tegemisest. Lõpetuseks märkis kaebuse esitaja, et

kuigi Rahapesu andmebürool on õigus piirata kontol oleva raha kasutamist kuni kaheks ööpäevaks, on rahasumma arest tegelikult väldanud

pikemat aega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi istungil väitis kaebuse esitaja, et tegemist ei ole erikaebemenetlusega ja et vaidlustatud

kohtumäärus ei olnud tehtud kriminaalmenetluse raames. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis 13. novembri 2001. a

määrusega kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et vaidlustatud kohtumäärus ei sisaldu AKKS §-des 68 ja 69 esitatud kohtumääruste loetelus,

mida saab erikaebe korras vaidlustada. Ringkonnakohus märkis, et Riigikohus on oma praktikas küll laiendanud erikaebe võimalusi, kuid seda

selliste määruste osas, mis on asjas terviklahendiks.

Menetlus Riigikohtus

4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas N. S.-i esindaja vandeadvokaat S. Schneider erikaebuse, taotledes nii ringkonnakohtu kui ka

linnakohtu määruste tühistamist.

4.1 Kõigepealt kordab vandeadvokaat S. Schneider ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvaid põhjendusi selle kohta, miks puudus tema

arvates Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määruse tegemiseks seaduslik alus. Ta rõhutab, et vara arestimise korda rahapesu kahtluse

kontrollimiseks reguleerib KrMK § 1461 . Käesoleval juhul aga ei arestitud vara kriminaalmenetluse õiguse sätete kohaselt. Linnakohtu

määrusest ei nähtu ka seda, et vara arestimine oleks toimunud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. RPS § 18 lg-s 3 nähakse küll ette

Rahapesu andmebüroo võimalus pöörduda kohtu poole vara arestimise taotlusega, kuid selle taotluse kohtuliku lahendamise korda ja

tingimusi, samuti vara arestist vabastamise korda ei ole seadusandja sätestanud ning seetõttu puuduski kõnealuse kohtumääruse tegemiseks

seaduslik alus, leiab erikaebuse esitaja.

4.2 Erikaebuses osundatakse jätkuvalt ka asjaolule, et Kohtute seaduse §-s 17 sätestatu kohaselt kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse tsiviil- ja

kriminaalasjade lahendamine, oma koosseisus oleva kinnistusameti tööpiirkonnas seadusega kinnistusameti pidada antud registri kannete

tegemise ja muude ülesannete otsustamine, samuti kohtu tööpiirkonnaga hõlmatava äriregistri ning mittetulundusühenduste ja sihtasutuste

registri kannete tegemise ja trahvi määramise otsustamine. Linnakohtu poolt vara arestimist väljaspool tsiviil- või kriminaalasja ei ole

seadusega ette nähtud.

4.3 Erikaebuse kohaselt on linnakohtu määruse tegemisel rikutud N. S.-i põhiseaduslikku õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures.

Samuti ei ole kohus talle teatanud määruse tegemisest.

4.4 Erikaebuses märgitakse, et kuigi Rahapesu andmebürool on õigus piirata kontol oleva raha kasutamist kuni kaheks ööpäevaks, on arest

tegelikult väldanud rohkem kui kuu.

4.5 Erikaebuse esitaja rõhutab, et kaebuse esitamisel ringkonnakohtule lähtus ta sellest, et linnakohtu määruses osundati otseselt sellisele

kaebeõigusele. Samas ei nõustu vandeadvokaat S. Schneider ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on kriminaalasjaga. Kuna tegemist ei

olnud kriminaalasjaga, siis ei saanudki erikaebuse esitamise võimalus sisalduda AKKS §-des 68 ja 69. Seetõttu, leiab erikaebuse esitaja, ei saa

antud juhul kohaldada AKKS-st tulenevaid kaebeõiguse piiranguid. Samal ajal aga ei saa menetlusõigusliku sätte puudumine välistada isiku

põhiseaduslikku õigust kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat S. Schneider erikaebuses sisalduvat taotlust.

Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et N. S.-i vara arestimine Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määruse

alusel toimus väljaspool kriminaalmenetlust. Prokurör märkis, et 6. detsembril 2001. a tunnistati N. S. kahtlustatavaks rahapesuna

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja tema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Samal kuupäeval sanktsioneeris Tallinna Linnakohtu

kohtunik KrMK § 1461 alusel tema arveldusarvel Sampo Pangas oleva raha summas 401 005 USD. Tulenevalt sellest leidis prokurör, et isegi

siis, kui N. S.-i vara arestimine Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määruse alusel kriminaalmenetluse raames toimunuks, tuleks

erikabus jätta läbi vaatamata seetõttu, et käesolevaks ajaks on vaidlustatud linnakohtu määrus kaotanud oma õigusliku tähenduse.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kohtuasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised peab vajalikuks märkida järgmist.

6.1. Vastavalt RPS § 18 lg-le 1 on Rahapesu andmebüroo Politseiameti struktuuriüksus ja KrMK § 104 p-s 1 sätestatu kohaselt on Politseiamet

oma pädevuse piires kohtueelse uurimise asutus. Järelikult võib põhimõtteliselt institutsionaalselt kohtueelse uurimise asutuseks olla ka

Rahapesu andmebüroo.

6.2. RPS ajaloolis-geneetilisel tõlgendamisel võib ühelt poolt eeldada seadusandja tahet anda Rahapesu andmebüroole kohtueelse uurimise

pädevus. Nimelt tühistati 18. oktoobril 2000. a RPS-s tehtud muudatuse tulemina § 18 lg 2 teine lause: "Rahapesu andmebüroo ei teosta

kohtueelset uurimist". Ka samal päeval RPS teksti lisatud § 161 algus ("Rahapesu andmebüroo kontrollib rahapesukahtlusega seotud

informatsiooni kriminaalmenetluse koodeksis (...) sätestatud korras, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks.) viitab RA

kohtueelse uurimise pädevusele, sest , kooskõlas KrMK § 11 lg-s 1 sätestatuga, saab kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud korras toimuv

tegevus olla üksnes kriminaalmenetlus. Kuid RPS § 161 teksti lõpp ("... ning saadab materjalid kuriteo tunnuste avastamisel kohe pädevale

kohtueelse uurimise asutusele kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks") näib siiski viitavat seadusandja soovile, et Rahapesu

andmebüroo tegevus kujutaks endast midagi kriminaalmenetluse eelset.

6.3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb siinjuures arvestada seda, et kriminaalmenetluse algatamise instituudi reformi

raames 19. aprillil 2000. a KrMK kaheksandas peatükis tehtud muudatuste tulemina algab kriminaalmenetlus uurija või prokuröri esimese

uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMK § 93 lg 1). Eelöeldu pinnalt tuleb asuda seisukohale, et ka Rahapesu andmebüroo poolse

rahapesukahtlusega seotud informatsiooni kontrollimise raames tuleb lugeda kriminaalmenetlus alanuks arvates hetkest, mil tehakse sisuliselt

esimene uurimis- või muu kriminaalmenetluse toiming. Sisuliselt selliseks kriminaalmenetlust alustavaks toiminguks tuleb lugeda ka vara

arestimist. Seetõttu tuleb ka kriminaalasi N. S.-i poolses rahapesu kahtluses lugeda alanuks arvates Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a

määruse alusel N. S.i vara arestimisest. Seejuures tuleb kõnealusel juhul lugeda vara arestituks KrK §-s 1461 ettenähtud korras vaatamata

sellele, et taotluse vara arestimiseks esitas rahapesu andmebüroo töötaja ja mitte uurija või prokurör. Sellest tulenevalt puudus sisuliselt

vajadus arestitud summade teistkordseks arestimiseks, nagu seda on tehtud käesoleval juhul.

6.4. Riigikogu poolt 18. oktoobril 2000. a vastuvõetud RPS muutmise seaduse seletuskirjas on märgitud järgmist. "Eelnõu paragrahviga 5

täiendatakse "Kriminaalmenetluse koodeksit" paragrahviga 1461 , millega sätestatakse vara arestimine rahapesukahtluse korral. Vara võib

arestida nii uurija kui rahapesu andmebüroo politseiametnik, kuid ainult kohtuniku sanktsiooniga. Tavalise arestimise korral peab olema

algatatud kriminaalasi ning peavad olema teada isikud, kes on kahtlustatavad, süüdistatavad või kannavad varalist vastutust. Kuna tegu on vara

arestimisega n ö poolikutel alustel, on otstarbekas järelevalve selle erilise uurimistoimingu üle panna kohtunikule, et tagada kuritarvituste

ärahoidmine." Seletuskirja teksti pinnalt võib väita, et RPS muutmise seaduse koostamisel ei ole piisava põhjalikkusega analüüsitud neid

muudatusi, mida on kaasa toonud kriminaalmenetluse alustamise instituudi reform. Erinevalt seletuskirjas märgitust ei pea KrMK § 93 lg-s 1

sätestatu kohaselt n ö tavalise arestimise korral enam kriminaalasi olema algatatud: kriminaalasi võidakse lugeda alustatuks ka alates vara

arestimisest. Seletuskirjast ei nähtu piisava selgusega, kas "poolikutel alustel vara arestimiseks " loetakse nii uurija kui ka Rahapesu

andmebüroo poolt toimetatavat arestimist. Kuid põhiõiguste kaitse aspektist on oluline küsimus selles, et poolikule alusele tuginevalt ei saa

õigustada põhiõiguste piiramist, et kohtunik ei tohi anda luba vara poolikul alusel arestimiseks ja kohtu poolt poolikule alusele tuginevat loa

andmist ei saa lugeda põhiõiguste piiramise kuritarvituste ärahoidmiseks.

6.5. Tuleb nõustuda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2001. a määruses märgituga, et kõnealune linnakohtu

määrus ei sisaldu AKKS §-des 68 ja 69 loetletud erikaebe korras vaidlustatavate määruste hulgas. Kuid Riigikohtu praktikas on Põhiseaduse

§ 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides laiendatud erikaebeõigust juhtudele, mil kohtumäärus kujutab

endast sellist lõplikku lahendit, mida hiljem üldise kohtukaebe korras vaidlustada ei saa, samuti juhtudele, mil kohtumäärusega piiratakse

mingit põhiõigust. Põhiõigust piiravaks tuleb lugeda ka vara arestimise määrus ja seetõttu tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates

võimaldada seda erikaebe korras vaidlustada.

6.6. Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et isegi siis, kui lugeda N. S.i vara arestimine Tallinna

Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määruse alusel kriminaalmenetluse raames toimunuks, tuleks erikabus jätta läbi vaatamata seetõttu, et

käesolevaks ajaks on vaidlustatud linnakohtu määrus kaotanud oma õigusliku tähenduse. Prokuröri väide tugineb kohtupraktikas

väljakujunenud arusaamale, et läbivaatamata võidakse jätta kaebus kohtu vahistusmääruse peale siis, kui kaebuse läbivaatamise ajal viibib isik

vahi all juba uue kohtumääruse alusel. Kuid selline arusaam ei ole ülekantav rahapesu kahtluse korral läbiviidavatele vara arestimistele, sest

kriminaalmenetluse seaduses ei nähta üldse ette vara arestimise pikendamist, sealhulgas ka mitte rahapesu kahtluse korral.

6.7. Arvestades eeltoodut tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates erikaebus rahuldada osaliselt ja N. S.-i esindaja vandeadvokaat

S. Schneideri kaebus Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2001. a määruse peale tuleb saata erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

6.8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu erikaebuse esitajaga selles, et rahapesukahtluse korral vara arestimiseks kohtuloa andmist tuleks

käsitada kohtuliku arutamisena PS § 24 lg 2 mõttes, küll aga tuleks isikut tema vara arestimise järgselt sellest viivitamatult teavitada, tagamaks

muuhulgas ka talle kaebeõigust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et RPS § 15 lg-s 2 sisalduv Rahapesu andmebüroo pädevus peatada rahapesukahtluse korral

kaheks ööpäevaks tehingud või piirata kontol oleva raha kasutamist, on käsitletav kriminaalmenetluse eelse tegevusena.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Põhiseaduse § 24 lg-st 5 ja AKKS §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2001. a määrus ja saata erikaebus Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri

2001. a määruse peale, millega arestiti N. S.-i vara, erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Erikaebus rahuldada osaliselt.

Kohtumäärus jõustub 9. jaanuaril 2002. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg