3-3-1-62-01 · Riigikohus

3-3-1-62-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 2001

Ants Ressaare ja Anne Vesteri kassatsioonkaebuste läbivaatamine tagastataval maal ehitise

juurde maa erastamise ja kohtuistungile kutsumata jätmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 5. detsembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Ants Ressaare ja Anne Vesteri

kassatsioonkaebused Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2001. a otsusele haldusasjas nr 2-3-3/2001.

ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 26. aprilli 1994. a otsustega tunnistati Viiratsi vallas asuva

kinnistu nr 659 (maatükid 24 ja 98) ning kinnistu nr 1420 (maatükk nr 23) osas õigustatud

subjektideks Anne Vester ja Ants Ressaar. Lisaks neile tunnistati õigustatud subjektideks veel kaks

isikut, kes loobusid maa tagastamise nõudeõigusest A. Vesteri ja A. Ressaare kasuks. Sellel maal

asuvad Helga Leesile kuuluvad hooned. Viiratsi Vallavalitsus andis 8. augustil 1995 korralduse

nr 242, millega nõustus 0,2 ha maa ostueesõigusega erastamisega H. Leesile Viiratsi vallas

Tänassilma külas. Samal päeval andis vallavalitsus korralduse nr 243, millega otsustas jätta

tagastamata Viiratsi vallas Tänassilma külas "Veske" majavalduse alune maa ligikaudu 0,2 ha (endine

kinnistu nr 659 maatükk 24, 29) ja määrata kompensatsioon selle maa eest neljale algselt õigustatud

subjektiks tunnistatud isikule, sealhulgas A. Vesterile ja A. Ressaarele - 1/6 ulatuses mõlemale.

Vallavalitsuse 12. septembri 1995. a. korraldusega nr 309 otsustati veelkord jätta tagastamata

õigustatud subjektidele endisest kinnistust nr 659 maatükk 98 ligikaudu 0,2 ha maad, kus asuvad

H. Leesi omanduses olevad hooned. 18. märtsi 1997. a korraldusega nr 170 otsustas Viiratsi

Vallavalitsus erastada H. Leesile 2695 m2 maad.

A. Vester ja A. Ressaar esitasid Viljandi Maakohtu halduskohtunikule kaebused ja palusid tunnistada

Viiratsi Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ja katastriüksuse moodustamise toiming

täielikult seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt ei ole vallavalitsus kuni käesoleva ajani õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamist otsustanud. Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ei saa olla

aluseks veebruaris 1997 mõõdistatud katastriüksuse plaanile ja 27. veebruaril 1997 allkirjastatud

piiriprotokollile. H. Leesi hoonetel puuduvad ehitusload, maa kasutamise õiguslikku alust tõendavad

dokumendid ja elamu kasutusluba. Kohtuistungil muutsid kaebajad oma taotlust, ja palusid 18. märtsi

1997. a korralduse nr 170 tühistada.

Viljandi Maakohtu halduskohtunik jättis oma 3. oktoobri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-2/00

kaebused rahuldamata. Kohtunik viitas jõustunud kohtuotsustele haldusasjas ja tsiviilasjas, millega

on tuvastatud, et A. Ressaar andis 27. veebruaril 1997 H. Leesi maaüksuse piiriprotokollile alla

kirjutades nõusoleku H. Leesile erastatava maa piiride osas. H. Leesile maa erastamise

eeltoimingutena on vallavalitsus 8. augustil 1995 andnud korralduse nr 242, millega anti nõusolek

erastada ligikaudu 0,2 ha, ning 12. septembril 1995 korralduse nr 309, millega otsustati jätta

tagastamata õigustatud subjektidele ligikaudu 0,2 ha suurune maa-ala, kus asuvad H. Leesile

kuuluvad hooned. Kaebuse esitajad olid teadlikud antud korraldustest, sest nad esitasid 18. novembril

1997 kaebuse kohtusse, kuid loobusid hiljem kaebusest. A. Ressaar, kes esindas A. Vesterit ka

30. mail 1994 tehtud volikirja alusel, on andnud oma allkirja 28. augustil 1996 H. Leesi poolt

erastatava maa-ala asendiplaanile kui piiriprotokollile. Kohus leidis, et kaevatav vallavalitsuse

korraldus ei rikkunud millegagi kaebuse esitajate õigusi korralduse vastuvõtmise ajal. Kaebuse

esitajad on olnud teadlikud ja eelnevalt nõus H. Leesile maa erastamisega, on teinud ettepanekuid

piiride kulgemise osas ning on alla kirjutanud piiriprotokollile. Mittearvestatav on väide, et H. Leesi

elamu puhul on tegu omavolilise ehitisega. Viljandi Maavalitsuse hooneregistri talituse 15. juuli

1997. a kirjast nähtub, et H. Leesile kuuluva Veske elamu hooneregistris arvele võtmise aluseks on

olnud riigivarana arvele võetud sotsiaalkultuuriobjektide munitsipaalomandisse üleandmise akt

1. detsembrist 1992.

Halduskohtuniku otsuse peale esitas A. Vester apellatsioonkaebuse, milles taotles Viljandi

Maakohtu halduskohtuniku otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole lahendatud küsimust, milliste hoonete juurde ja millisest

kinnistust maa on erastatud. Kohtule ei ole esitatud plaani või kaardimaterjali, mis näitaks, kus asub

ostueesõigusega erastatud maa. Apellant leidis, et 31. mail 1994 välja antud volikirja kohaselt võis

A. Ressaar esindada A. Vesterit ainult seoses kaasomandis oleva sae- ja jahuveski kasutamise ning

sellega seoses tehingute teostamisega. Asjaolu, et H. Leesi katastriüksuse piiriprotokollil on

A. Ressaare allkiri, ei oma tähendust A. Vesteri suhtes. 28. augustil 1996 andis apellant nõusoleku

teenindusmaa määramiseks H. Leesi hoone juurde tingimusel, kui see on püstitatud õiguslikul alusel.

Elamu õiguslikku alust AÕSRS § 13 tähenduses ei ole Viiratsi Vallavalitsus tõendanud, seetõttu ei

saa kaebaja allkirja käsitleda piiride kulgemisele nõusoleku andmisena. Halduskohtunik jättis

ebaõigesti arvestamata apellandi väited H. Leesi elamu seaduslikkuse kohta.

Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16. märtsi 2001. a otsusega nr 2-3-3/2001 A. Vesteri

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus järeldas asjas tuvastatud asjaoludest, et apellant oli teadlik

H. Leesile maa erastamise toimingutest ja sellest, millistes piirides H. Leesile maad erastatakse.

Põhjendatud ei ole apellandi väide, et A. Ressaarel ei olnud volitusi esindada A. Vesterit maa

tagastamise ja erastamise toimingutes, sest 3. veebruari 1997. a A. Vesteri ja A. Ressaare vahelises

kokkuleppes viitas A. Ressaar otseselt nimetatud volikirjale. Lisaks on üldvolituse korral tegelik

volituste maht esindatava ja esindaja sisesuhte küsimus, s.o see, kuidas esindatav ja esindaja volituse

ulatuses omavahel kokku lepivad või kas esindaja jätab oma kohustused esindatava ees täitmata

(näiteks ei informeeri esindatavat), ei avalda mõju volituste kehtivusele väljapoole, s.o kolmandate

isikute suhtes. Väited ehitus- ja kasutuslubade võimaliku puudumise osas ei ole käesolevas asjas

tähtsad asjaolud, sest need puudutavad üksnes ehitise omaniku ja avaliku võimu vahelisi suhteid ning

on seotud ehitiste suhtes kehtestatud nõuete ja eeskirjade järgimise tagamisega. Maa tagastamata

jätmise ja erastamise seisukohast on oluline üksnes ehitise omandiõiguse küsimus ja käesolevas asjas

ei ole H. Leesi omandiõigust ehitisele ka kahtluse alla seatud. Seisukoht, et maad ei saa enne

erastada, kui pole otsustatud maa tagastamata jätmine, ei ole põhjendatud, sest vastavalt MRS § 23

lg 2 alustatakse õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist pärast õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise otsustamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine. Käesoleval juhul ongi tegemist

ostueesõigusega maa erastamisega.

A. Vesteri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on ebaõigelt kohaldanud MRS § 23 lg 2

7. juuni 1996. a redaktsiooni. Selle sätte sõnastus ei välista maa osalise mittetagastamise ja

kompenseerimise menetluse alustamise otsuse vastuvõtmist ja seega võis nii maa tagastamise kui ka

ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid teha üheaegselt. Kassaator leiab, et enne maa

ostueesõigusega erastamise korraldust peab välja andma erastatava maa mittetagastamise ja

kompenseerimise menetluse alustamise otsuse. Maa erastamise toimikus puudub korralduse nr 170

alusel erastatava maa asukoha plaan, mis on vastuolus Maa ostueesõigusega erastamise korra

punktiga 14. Ringkonnakohus on andnud 30. mai 1994. a volikirjale hinnangu, mida sellel ei ole.

Volikirjale hinnangu andmisega on ringkonnakohus otsustanud kolmanda isiku A. Ressaare õiguste ja

kohustuste üle, keda kohus ei kaasanud. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maa

tagastamata jätmise ja erastamise seisukohast on oluline üksnes ehitise omandiõiguse küsimus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on 1995. aastal antud Viiratsi Vallavalitsuse korraldused nr 242, 243 ja

309 seadusevastased ning kohus ei või vaidlustatud õigusakti seaduslikkust põhjendada sellele

eelnevate õigusaktidega, mis ise ei vasta väljaandmise ajal kehtinud seadustele.

Kirjalikus vastuses A. Vesteri kassatsioonkaebusele palub Viiratsi Vallavalitsus jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata. 1995. aasta vallavalitsuse korralduste vaidlustamine väljub antud

kaebuse piiridest. Antud asjas ei oma volikiri määravat tähtsust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud,

et A. Vester oli teadlik maa erastamise toimingutest ja erastatava maa piiridest. Kohtul oli olemas

piisav plaani- ja kaardimaterjal ja puudus vajadus võtta juurde täiendavaid materjale.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maa ostueesõigusega erastamine pidi toimuma enne maade

tagastamist.

A. Ressaar esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator oli esimese astme kohtus kaebuse

esitaja ja seega protsessiosaline. Tartu Ringkonnakohus oleks pidanud kassaatori kaasama kolmanda

isikuna apellandi poolel. Apellatsioonimenetlusse kaasamata jätmine rikub kassaatori õigusi, kuna tal

ei olnud võimalik anda endapoolseid selgitusi, esitada vastuväiteid ja kaitsta enda õigusi. Volikiri ei

ole üldvolitus, see oli antud vaid jahu- ja saeveski suhtes tehingute tegemiseks. Vastavalt TsÜS § 176

lõikele 2 loetakse enne 1994. a 1. septembrit tehtud volikiri, milles kehtivuse aega ei ole märgitud,

kehtivaks ühe aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. Seega kehtis 30. mai 1994. a volikiri

1995. a 31. maini. Kassaator ei ole 17. oktoobri 1996. a H. Leesile erastatava maa asendiplaani

projektile alla kirjutanud, vaid tegemist on võltsinguga.

Kirjalikus vastuses A. Ressaare kassatsioonkaebusele palub Viiratsi Vallavalitsus jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata. Kuna A. Ressaar oli esimese astme kohtus pool, siis oleks ta saanud

esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Jättes apellatsioonkaebuse esitamata, pidas A. Ressaar

seega kohtulahendit õigeks ja oma õigusi mitterikkuvaks. HKMS § 52 lg 1 järgi on kassatsiooni

korras edasikaebamise õigus apellatsioonimenetluses osalenud poolel. A. Ressaar ei esitanud

apellatsioonkaebust, seega puudub tal kassatsioonkaebuse esitamise õigus.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal, 18. märtsil 1997, kehtis MRS § 23 lg 2 järgmises

redaktsioonis: "Õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega

erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist." Kuna

H. Leesile maa erastamine toimus ostueesõigusega erastamisena ehitise omanikule, siis pidigi

vallavalitsus erastamise läbi viima enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui

kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest

sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse

tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka varem oma

lahendites nr 3-3-1-36-99 ja 3-3-1-45-99, viimati lahendis nr 3-3-1-55-01. Seega on Viiratsi

Vallavalitsus otsustanud õigesti kõigepealt maa erastamise küsimuse.

2. HKMS § 52 lg 1 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Sellest sättest võib aru saada

selliselt, et kassatsiooni esitamise õigus on vaid apellatsioonimenetluses protsessiosaliseks olnud

isikul. Siiski peab Riigikohus õigeks, et isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid

keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus.

Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.

Käesoleva haldusvaidluse esemeks on Viiratsi Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ja

katastriüksuse moodustamise toiming. Nimetatud haldusakt ja toiming on suunatud konkreetselt

H. Leesile maa erastamisele. Kuigi selle haldusakti ja toimingu otseseks adressaadiks ei ole A. Vester

ja A. Ressaar, mõjutavad need siiski nende õigusi, sest erastamise tulemusena väheneb neile

tagastatava maa suurus. Seega on neil õigus nimetatud akti ja toimingu vaidlustamiseks. Igasugune

kohtu otsus sellise haldusakti või toimingu suhtes omab õiguslikku mõju mõlema kaebaja suhtes.

Käesolevas asjas ei ole võimalik kohtul teha sellist otsust, mis mõjutaks vaid ühe kaebaja õigusi ja

kohustusi. Seetõttu on oluline, et mõlemad kaebuse esitanud isikud oleksid teadlikud kohtuasja

edasisest arengust ja omaksid võimalust seal oma õigusi kaitsta.

HKMS § 14 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosalisteks pooled ja kohtu poolt

kaasatud isikud. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on pooleks kaebuse esitaja. Käesolevas

haldusasjas esitasid kaebused esimese astme kohtusse A. Ressaar ja A. Vester ja seega olid nad

poolteks. Apellatsioonkaebuse esitas üksnes A. Vester. HKMS § 33 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt peab

halduskohus pärast apellatsioonkaebuse saamist saatma viivitamata protsessiosalistele kirjaliku teate

apellatsioonkaebuse saabumisest ühes apellatsioonkaebuse ärakirjadega ja nõudma protsessiosalistelt

kirjaliku vastuse apellatsioonkaebusele. HKMS § 40 lg 1 kohaselt kui asi on eelmenetluse korras ette

valmistatud, määrab ringkonnakohus kindlaks asja arutamise aja ja koha ning teeb selle teatavaks

protsessiosalistele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kutsutakse apellant ja teised protsessiosalised

ringkonnakohtusse tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.

Asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsunud Tartu Ringkonnakohus halduskohtus kaebuse

esitajaks olnud A. Ressaart. Seega jäeti ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle

kohus otsustas. Kutsumise kohustus ei sõltu sellest, kas apellatsioonikohus tühistab esimese astme

kohtu otsuse või jätab selle muutmata. Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on

haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse

esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise õigused, mis tulenevad HKMS §-st 15.

HKMS § 45 lg 1 p 2 tulenevalt on ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtu lahendi tühistamise

aluseks see, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei

kutsutud. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et analoogia põhjal on see protsessiõigusnorm

kohaldatav ka Riigikohtu poolt ringkonnakohtu lahendi tühistamise ühe alusena.

Kuna ringkonnakohus ei ole kutsunud istungile esimeses astmes kaebuse esitajaks olnud isikut, tuleb

nimetatud olulise protsessinormi rikkumise tõttu tuleb kassatsioonkaebused rahuldada.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada A. Ressaare ja A. Vesteri kassatsioonkaebused.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2001. a. otsus haldusasjas nr 2-3-3/2001 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 21. detsembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann