3-2-1-163-01 · Riigikohus

3-2-1-163-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 2001. a

Märt Altermanni hagi AS Kolumbus X vastu töölähetuse päevaraha, puhkusekompensatsiooni

ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks ning AS Kolumbus X vastuhagi 18 272

krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, H. Jõks ja J. Luik, vaatas kirjalikus

menetluses 26. novembril 2001. a läbi AS Kolumbus X kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/597/2001.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Märt Altermann töötas alates 7. juunist 1994. a. AS-s Kolumbus X autojuhina. Hageja töötas

töölepingu järgi Eesti-sisestel vedudel, tegelikult töötas ta väljaspool Eestit. Ajavahemikul

25. septembrist 1997. a kuni 2. juunini 1998. a täitis hageja tööülesandeid Prantsusmaal. Kostja

juures töötades sai hageja puhkust 14 kalendripäeva, seega on hagejal õigus saada hüvitust 103

kalendripäeva eest. Kostja oli kohustatud töölepingu lõpetamisel maksma kasutamata jäänud puhkuse

eest rahalist hüvitust. Töölepingu lõpetamise päeval 7. augustil 1998. a. ei maksnud kostja hagejale

välja lõpparvet, sellest tulenevalt on hagejal õigus hüvitusele keskmise päevapalga ulatuses iga

lõpparvega viivitatud päeva eest.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Märt Altermann välja mõista AS-lt Kolumbus X

lähetuskulud 27 750 krooni ja olenevalt keskmise palga arvutamise viisist kasutamata puhkuse

kompensatsiooni 56 090 krooni või 44 319 krooni ning hüvitise seoses lõpparve kinnipidamisega

11 708 krooni või 9 250 krooni,

Kohtuistungil palus hageja tunnistada põhiseadusevastaseks Vabariigi Valitsuse 22. märtsi 1996. a

määrusega nr 89 kinnitatud "Töölähetuste hüvituste määrad ning nende maksmise tingimused ja

korra" (edaspidi Kord) punkti 2.

Kostja esitas vastuhagi 18 272 krooni saamiseks.

Tallinna Linnakohus jättis 17. jaanuari 2001. a. otsusega rahuldamata nii hagi kui vastuhagi ja hageja

taotluse Korra punkti 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.

Hageja võeti tööle autojuhina Eesti Vabariigi sisesteks ja rahvusvahelisteks vedudeks. 1. detsembril

1995. a sõlmitud uue töölepinguga nähti ette, et hageja töötab Eesti Vabariigi sisestel vedudel. Pooled

võtsid õigeks, et tegelikult on hageja sõitnud ainult rahvusvahelistel vedudel.

Et tööandja registrisse kantud asukoht on Tallinnas, ei ole see tõlgendatav TLS § 26 lg 1 p 4 mõttes

hageja töö tegemise asukohana. Töölepingus ei ole hageja töötamise asukohta kindlaks määratud.

Tõendamist ei leidnud, et kostja oleks lähetanud hageja tööülesande täitmiseks väljapoole määratud

töö tegemise asukohta. TLS § 51 lõikes 1 sisaldub töölähetuse kohustuslik tingimus " lähetamine

väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta " millest tulenevalt on seaduse alusel võimalik

tuvastada, kas tegemist on töölähetusega või mitte. Hageja tööalased sõidud ei ole töölähetused. Ka

on päevaraha nõue osaliselt aegunud.

Töölepingu punkti 6 järgi moodustub töötaja põhipalk tööandja tellimuste täitmisest laekuvatest

tuludest ja on mitte väiksem kui 6% laekunud summast (ilma käibemaksuta). Hageja palgatingimused

ei ole kooskõlas palgaseaduse (PaS) § 2 lõikega 2, kuna ei ole täpselt kindlaks määratud. Hagejaga

kokkulepitud palgatingimus on tühine. Kostja seletuse kohaselt leppisid pooled suuliselt kokku, et

alates 1. veebruarist 1997. a on hageja palk 1800 krooni. Hageja allkirjad palgalehtedel tõendavad, et

ta on suuliselt kokkulepitud palga vastu võtnud.

Hageja väitel on tööandja maksnud talle ka deklareerimata palka: palgalehtedel kajastatud 1800

krooni on avanss, tegelik palk maksti kassast 10. kuupäeval sularahas. Kohtule esitatud dokumentide

alusel ei olnud võimalik üheselt kindlaks määrata hageja keskmist palka vastavalt 1. detsembril

1995. a. sõlmitud töölepingule.

Hageja nõuded kasutamata puhkuse eest ning lõpparve kinnipidamise eest rahalise hüvituse

saamiseks ei ole põhjendatud. Puhkusekompensatsiooni sai hageja kätte 10. juulil 1998. a. Ei ole

tõendatud, et kassa väljamineku orderiga nr 60 oleks makstud hagejale juuni töötasu 10 448 krooni.

Selline oletus on vastuolus asja materjalidega.

Tööleping hagejaga lõpetati 7. augustil 1998. a. Hagejale maksti arvutusvea tõttu 3 479 krooni

ettenähtust rohkem lõpparve summasid. PaS § 36 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni

pidada tööandjale tähtaegselt tagastamata avansse ja arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid,

mida kostja ka tegi. Hageja lõpparvet kinni peetud ei ole.

Vastuhagi jättis kohus rahuldamata aegumise tõttu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Vastuhagi rahuldamata jätmise osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas linnakohtu otsuse M. Altermanni hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega mõistis

kostjalt välja lähetuskulud 5600 krooni, hüvitise kasutamata puhkuse eest 26 247 krooni ja hüvitise

lõpparve kinnipidamise eest 6239 krooni, kokku 38 087 krooni.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel on töölähetus TLS

§ 51 lg 1 mõttes. Töölepingu kohaselt oli hageja tööle võetud Eesti Vabariigi sisesteks vedudeks, kuid

kostja lähetas ta tööülesannete täitmiseks väljapoole Eesti Vabariiki.

Korra punktis 2 ületas Vabariigi Valitsus oma pädevust, kui kehtestas, et töölähetuseks ei loeta nende

töötajate tööalaseid sõite, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või liikuva

iseloomuga. Kooskõlas PS §-ga 152 tuleb Vabariigi Valitsuse osundatud määrusega kinnitatud korra

punkt 2 jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata. Kuna nimetatud kord on Vabariigi Valitsuse

18. jaanuari 2000. a määrusega nr 20 kehtetuks tunnistatud, ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatamiseks.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et päevaraha nõue 18. maini 1998. a on aegunud.

Aegumise kohaldamata jätmise eeldused vastavalt ITVS § 8 lõikele 4 ei ole täidetud.

Linnakohtu otsusega tuvastatud asjaolude kohaselt viibis hageja 18. maist kuni 2. juunini

töölähetuses 16 päeva ja tal oli õigus kooskõlas Korra punktiga 9 saada (350 krooni päevas x 16

päeva) 5600 krooni päevaraha.

Osaliselt põhjendatud on nõue kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise saamiseks. Hageja

eitab hüvitise saamist ja kostja ei ole tõendanud hüvitise maksmist. Kostja väidetel maksis ta hagejale

hüvitise kasutamata puhkuse 103 päeva eest välja 10. juulil 1998. a kassaorderiga nr 60 koos

puhkuserahaga, mida hageja sai korralise puhkuse eest ajavahemikul 10. juulist kuni 23. juulini

1998. a. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks 5. augustil 1998. a. Seega ei saanud kostja

10. juulil teada, milliseks kujuneb hageja kasutamata puhkuse päevade arv, mille eest nimetatul oleks

õigus hüvitist saada. Ei ole tõendatud, et tööandja oleks andnud korralduse hageja puhkusele minekul

10. juulil kasutamata puhkuse hüvitis välja maksta.

Kostja esindajad ei osanud mõistetavalt selgitada, miks kassa väljaminekuorderiga nr 60 maksti

hagejale välja 11 274 krooni. See on oluliselt rohkem, kui töötaja isikuarve andmetel kostja

arvestatud kompensatsioon kasutamata jäänud puhkuse eest 6077 krooni, puhkusetasu 14 päeva eest

826 krooni, juulikuu töötasu enne puhkusele minekuni 625 krooni ning juuni töötasu 1800 krooni.

Lisaks ei osanud kostja esindajad selgitada, miks kostja otsustas hagejale välja maksta kasutamata

puhkuse hüvitise, ilma et töölepingut hagejaga oleks lõpetatud.

Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada 103

puhkusepäeva eest. Töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1992. a.

määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra punkti 2 alapunkti 1 kohaselt arvutatakse

tükipalgal olevatele töötajatele tasu puhkuseaja eest, lähtudes puhkusele minekule eelnenud kahe kuu

keskmisest palgast. On tõendatud, et hagejale on töötasuna arvestatud 6% tulult, seega nii nagu

töölepingu punktis 6 on kokku lepitud. Seega tuleb hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitise

arvutamisel lähtuda tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust.

Kassa väljaminekuorderiga nr 60 maksti hagejale välja 11 274 krooni. Orderi kohaselt oli tegemist

palga ja 826 krooni osas puhkuserahaga. Seega ülejäänud summa 10 448 krooni oli hageja palk juuni-

ja juulikuu eest enne puhkusele minekut. Hageja kahe kuu töötasuna tuleb arvesse võtta 10 448

krooni.

Osaliselt on põhjendatud ka hageja nõue hüvitise saamiseks lõpparve väljamaksmisega viivitamise

eest. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale

keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu

keskmise palga. Lähetuskulusid ja kasutamata puhkuse hüvitist ei ole kostja hagejale senini välja

maksnud. Seega on hagejal õigus saada kostjalt hüvitisena ühe kuu keskmine palk. Hageja keskmine

palk oli ringkonnakohtu arvutuste kohaselt 6 239 krooni.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja sõite ei saa käsitleda töölähetusena, sest ta oli tööle võetud autojuhina, tema töö sisu on

sõidud ja töö tegemise asukoht on teel. Tallinna Linnakohus tuvastas õigesti, et töölepingus ei ole

hageja töötamise asukohta kindlaks määratud.

Hageja ei ole Korra p 2 kohaldamata jätmist taotlenud. Ringkonnakohus rajas otsuse asjaolule, mida

hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud, rikkudes sellega dispositiivsuse põhimõtet.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu tuvastatu kohaselt viibis hageja ajavahemikul 18. maist kuni

2. juunini 1998. a töölähetuses 16 päeva. Samas ei ole linnakohus töölähetuses olemist tuvastanud.

Ringkonnakohus märkis, et on tõendamata kostja poolt 10. juulil 1998. a kasutamata jäänud puhkuse

eest rahalise hüvituse välja maksmine. See asjaolu on tõendatud hageja 1998. aasta isikuarvega ja

kassa väljaminekuorderiga 10. juulist 1998. a. Kostja arvates oli tõendeid piisavalt ning

ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4 nõudeid, mille kohaselt kohus peab otsuses kõiki kogutud

tõendeid analüüsima ja põhjendama, miks ta ei arvesta mõnda tõendit.

Pooled ei tuginenud asjaolule, et juuni ja juulikuu töötasu oli 10 448 krooni. Seda ei kinnita ka ükski

tõend. Ringkonnakohus sekkus lepingulistesse suhetesse määrates palga arvestamise aluse ja suuruse

ilma, et lepingu pooled seda oleksid vaidlustanud.

Ringkonnakohus on puhkusetasu arvutanud ebaõigesti, kuna hageja oli ajapalgal olev töötaja ning

tuvastamist ei leidnud millised olid hageja tööpäevad juulis ja millistel päevadel ta puudus.

Kuna hageja lahkus viimasel tööpäeval töölt kellelegi teatamata ja lõpparve saamiseks tööandja poole

ei pöördunud, ei olekski tööandja saanud talle lõpparvet maksta. Ringkonnakohus on võrdsustanud

raha mitteväljamaksmise summade kinnipidamisega. Ka töötaja ühe kuu keskmise palga on

ringkonnakohus arvutanud ebaõigesti.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsust tuleb muuta põhjenduste osas, kuid kostja

kassatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga 22. märtsi 1996. a määrusega nr 89 kinnitatud

"Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra" punkti 2

põhiseadusevastaseks lugemise osas põhjusel, et Vabariigi Valitsus ületas oma pädevust. Nimetatud

seisukoht tuleb apellatsioonikohtu otsusest välja jätta. Kooskõlas esitatud tõenditega on

apellatsioonikohus leidnud, et hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti

Vabariigi sisesed veod. Seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht. TLS § 51 lg 1 sätestab,

tööandja õiguse lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö

tegemise asukohta ehk töölähetusse. Osundatud Korra punkt 2 sätestas, et töölähetuseks ei loeta

nende töötajate tööalaseid sõite, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või

on liikuva iseloomuga. Korra p 2 koos TLS §-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et

Korra p 2 kordas seadusest tulenevat " tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole

töölähetuseks.

Linnakohtu otsuse leheküljel 3 lõikes 2 on tuvastatud, et hageja töötas ajavahemikus

18.05."09.06.1998. a väljaspool Eesti Vabariiki. Seda asjaolu ei vaidlustatud apellatsioonkaebuses.

Lugedes hageja nimetatud ajavahemikus töölähetuses viibinuks, andis apellatsioonikohus õigusliku

hinnangu linnakohtu poolt tuvastatule.

Seisukohta, et kostja võlgneb hagejale hüvitise 103 kasutamata puhkusepäeva eest, on

apellatsioonikohus piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud otsuse lehekülgedel 8 ja 9.

Samuti on apellatsioonikohus tulenevalt esitatud tõenditest ning hageja rahaliste nõuete arvestusest

piisava selgusega põhjendanud oma seisukohta kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise

arvutamise aluseks võetava töötasu ja selle arvutamise metoodika osas. Samuti on põhjendatud

lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmist ja selle arvutust. Kostja pole

väitnud, et hageja oleks keeldunud lõpparve vastuvõtmisest. Kaalukaid põhjusi lõpparve

kinnipidamiseks polnud. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse

üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2001. a otsust muuta põhjenduste osas ja

jätta sellest välja Vabariigi Valitsuse 22. märtsi 1996. a määrusega nr 89 kinnitatud

"Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra" punkti 2

põhiseadusega vastuolus olevaks lugemine.

Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik