3-2-1-162-01 · Riigikohus

3-2-1-162-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 2001. a

Vladimir Adamenkovi hagi Ljubov "i"ova vastu 39 781 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 3. detsembril 2001. a V. Adamenkovi kassatsioonkaebuse alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-159/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

27. mai 1997. a laenulepingu järgi võttis Vladimir "i"ov Eesti Hoiupank AS-lt laenu 50 000,

tagastamistähtajaga 26. mai 1999. a. Üheks käendajaks oli Vladimir Adamenkov. V. "i"ov suri

22. märtsil 1998. a. Pärijaks sai tema ema Aleksandra "i"ova. Laenujäägi 31 781 krooni 50 senti tasus

pangale V. Adamenkov. A. "i"ova andis V. Adamenkovile volikirja pärandvaraks oleva sõiduauto

BMW kasutamiseks ja müügiks. Hageja tasus auto remondi eest 8000 krooni. 1. juuli 1999. a Kohtla-

Järve Linnakohtu määrusega kinnitatud kokkuleppe kohaselt volitas A. "i"ova V. "i"ovi lahutatud

abikaasat Ljubov "i"ovat müüma sõiduautot BMW ja viimane kohustus volitajale üle andma pool

müügihinnast. 10. juuli 1999. a kirjaliku kokkuleppe kohaselt kohustus L. "i"ova peale sõiduauto

müümist tasuma V. Adamenkovile V. "i"ovi võla ja A. "i"ova isikliku võla kokku 37 781 krooni.

Kostja oma kohustust ei täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista tasutud laenu katteks 31 781

krooni 50 senti ja auto remondi eest 8000 krooni, kokku 39 781 krooni 50 senti.

Kohtla-Järve Linnakohtu 6. veebruari 2001. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti

välja 37 781 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt läksid pärast V. "i"ovi kohustise täitmist pangale

TsK § 209 alusel hagejale üle kõik selle kohustise kreeditori õigused. Pärimisseaduse alusel oleks

põhjendatud hageja nõue A. "i"ova kui V. "i"ovi pärija vastu. Kostja ei ole küll V. "i"ovi pärija, kuid

L. "i"ova võlakohustus hageja ees tuleneb TsK §-st 272.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohtu 13. juuli 2001. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis V. "i"ov laenu peale abielu lahutamist. Kuna

kostja ei ole V. "i"ovi pärija, ei pea ta tasuma V. "i"ovi võlga. Kostja realiseeris sõiduauto A. "i"ova

volitusel ja kui ta ei andnud väidetava kokkuleppe alusel üle poolt müügihinnast või ei kustutanud

võlga hageja ees, võib kokkuleppe rikkumisest tekkida kohustis A. "i"ova ja kostja vahel, kuid mitte

hageja ja kostja vahel. TsK § 276 lg 1 kohaselt on kostjal õigus laenulepingut vaidlustada rahatuse

motiivil, mida kostja ka vastuväidetes tegi. Laenulepinguna vaadeldav võlakiri oli rahatu. Kostjal

puudusid ja puuduvad kohustused hageja ees seoses pärija võlaga. Samuti tulenevalt A. "i"ova

sõiduauto remondist.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uue otsuse.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 276 lg 1.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Käendajana tasus hageja pangale surnud V. "i"ovi laenujäägi 31 781 krooni 50 senti. TsK § 209 lg 1

kohaselt võlgniku asemel kohustise täitnud käendajale lähevad üle selle kohustise järgi kreeditori

kõik õigused. V. "i"ovi pärijaks sai tema ema A. "i"ova. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi

vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma

olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult

teisele üle minna. Seega tekkis hagejal nõudeõigus tasutud summa ulatuses pärija vastu. 10. juuli

1999. a võlakirjas kohustus kostja tasuma hagejale V. "i"ovi võla. Apellatsioonikohtu otsusest ei

selgu, miks ei kohaldata TsK § 220 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle

kanda, kui kreeditori sellega nõustub. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu, aktsepteeris ta võla

ülekandmist.

Hageja nõudis hagiavalduses V. "i"ovi tasutud võla 31 781 krooni ja auto remondi eest tasutud 8000

krooni väljamõistmist. 31 781 krooni nõudes viitas hageja võlakirjale, milles kostja kohustus hagejale

tasuma V. "i"ovi võla. Auto remondikulu 8000 krooni nõudes ei ole hageja võlakirjale tuginenud.

Asja materjalides ei nähtu, millest hageja 8000 krooni nõue tuleneb. Seega on õige ringkonnakohtu

seisukoht, et seoses sõiduauto remondiga 8000 krooni nõudes kostjal kohustused hageja ees

puuduvad.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2001. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Vladimir Adamenkovile 8. augustil 2001. a tasutud kautsjon 397 (kolmsada

üheksakümmend seitse) krooni 82 senti.

H. Jõks, A. Kull, J. Luik