3-3-1-61-01 · Riigikohus

3-3-1-61-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. detsembril 2001

Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine ühekordse

toetuse maksmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 5. detsembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2001. a. otsuse peale

haldusasjas nr II-3/409/01.

Arik Murumägi töötas Tallinna Transpordiameti transpordikontrolli osakonna juhataja ametikohal.

Tallinna Linnavalitsuse 25. oktoobri 2000. a korraldusega nr 3952-k otsustati ümberkorraldused

Tallinna Transpordiametis ja kinnitati uus koosseisunimestik, mille kohaselt kaotati alates

6. novembrist 2000 muuhulgas ka transpordikontrolli osakonna juhataja ametikoht. 30. oktoobrist

2000 kuni 20. veebruarini 2001 viibis A. Murumägi töövõimetuslehel.

Tallinna Linnavolikogu 30. novembri 2000. a määrusega nr 50 korraldati Linnaplaneerimise Amet,

Keskkonnaamet ja Transpordiamet ümber Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametiks ning

kinnitati selle struktuur ja teenistujate koosseis alates 1. jaanuarist 2001.

21. detsembri 2000. a kirjaga teatas Transpordiamet töövõimetuslehel viibivale A. Murumägile, et

transpordikontrolli osakonna juhtaja ametikoht koondati alates 6. novembrist 2000 ning kuna teist

ametikohta pole võimalik pakkuda, vabastatakse ta teenistusest ATS § 116 lg 1 alusel koondamise

tõttu. Transpordiameti juhataja 30. novembri 2000. a. käskkirja nr 9-lk/207 alusel maksti ameti

töötajatele ühekordset toetust (jõuluraha) ühe kuu ametipalga ulatuses, kusjuures A. Murumägile

toetust ei makstud. A. Murumägi vabastati teenistusest koondamise tõttu Tallinna Säästva Arengu ja

Planeerimise Ameti 20. veebruari 2001. a käskkirjaga nr 163-k.

15. märtsil 2001 esitas A. Murumägi kaebuse Tallinna Halduskohtule, vaidlustades enda teenistusest

vabastamise. Samuti leidis kaebaja, et ta on toetusest õigusvastaselt ilma jäetud ning palus välja

mõista toetus ühe kuu ametipalga ulatuses.

Tallinna Halduskohtu 30. mai 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-867/2001 jäeti rahuldamata

A. Murumägi kaebus nii teenistusest vabastamist kui ka toetuse väljamaksmist puudutavas osas.

Halduskohus leidis, et toetuse maksmist sätestava Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a

määruse punkt 7 annab ametiasutuse juhile õiguse määrata teenistujatele lisatasusid, preemiaid ja

ühekordseid toetusi (puhkusetoetus ja jõuluraha). Amet on maksnud toetusi kooskõlas sama määruse

punktiga 10. Seega pole rikutud võrdsuse põhimõtet, kuna toetust ei makstud neile töötajatele, kes

30. novembri 2000. a käskkirja andmise ajal olid töövõimetuslehel ja kelle teenistussuhe oli

peatunud. Jõuluraha maksmine, nii nagu ka puhkusetoetuse maksmine, sealhulgas otsustamine,

kellele ja kui palju maksta, on ametiasutuse õigus, mitte kohustus ja kaebajal puudub nõudeõigus

nimetatud summale.

A. Murumägi esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse.

Apellatsioonkaebuses leiti, et nii ATS §-st 46 lg 3, mis sätestab puhkusetoetuse maksmise, kui ka

Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a määruse nr 43 punktist 10 tuleneb, et ühekordse toetuse

maksmise korral toimub maksmine kõigile teenistujatele ühesugusel alusel. Töövõimetuslehel

olemine toetuse maksmise ajal ei saa olla takistuseks sellise toetuse maksmisel, kuna seda makstakse

kogu aasta eest.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 3. oktoobri 2001. a otsusega halduskohtu

otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus toetuse väljamõistmise nõudes, ja tegi uue otsuse,

millega mõistis A. Murumägi kasuks välja 7500 krooni suuruse toetuse ning kohtukulud 1020 krooni

ulatuses. Ülejäänud osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Halduskolleegium leidis, et toetuse

mittemaksmisega rikuti Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a määruse nr 43 punkte 7 ja 10,

millega on sätestatud, et ametiasutuse juhil on õigus määrata ühekordseid toetusi (puhketoetus ja

jõuluraha) kinnitatud palgafondi piires ametiasutuse kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel.

Jõuluraha maksmise aluseid ja korda pole seadusega sätestatud, kuid ATS § 46 näeb ette

puhkusetoetuse maksmise võimaluse. Ka puhkusetoetust, sarnaselt jõulurahaga võib maksta, kuid ei

pea maksma. ATS § 46 näeb ette vaid ühe juhu toetuse mittemaksmiseks, puhkusetoetust ei maksta

distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Ühekordsest toetusest, mille maksmine ei ole seotud tööalaste

näitajatega, ilmajäämiseks peavad olema kaalukad põhjused. Kolleegiumi arvates ei ole sellisteks

põhjusteks ametikoha koondamine ja töövõimetuslehel viibimine. Halduskolleegiumi istungil

tuvastati, et teistele töövõimetuslehel viibinud isikutele maksti toetust. Toetusi ja preemiaid

makstakse mitte ametikohale, vaid isikule, kellega asutusel on teenistussuhe. A. Murumägiga lõpetati

teenistussuhe alles 20. veebruaril 2001.

Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet esitas ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab A. Murumägile

toetuse ja kohtukulude väljamõistmist. Kassaator leiab, et analoogia kohaldamine ning ATS §-le 46

tuginemine on ebaõige. Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti arvates maksti toetust ühesugustel

alustel. Kõik töötajad, kellele toetust maksti, said ühe kuu ametipalga suuruse summa. Samas otsustas

asutuse juht, et kõikidele töötajatele, kelle ametikoht on koondatud, kuid kes viibivad haiguslehel,

toetust ei maksta. Ühekordne, tööandja äranägemisel makstav toetus ei ole lisatasu ega juurdemakse

Palgaseaduse § 2 lg 4 ega § 5 mõttes ning seetõttu puudub A. Murumägil niisuguse toetuse osas

nõudeõigus. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse toetuse ja kohtukulud väljamõistmise

osas ning teha uue otsuse, millega jätta toetus ja kohtukulud välja mõistmata.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab A. Murumägi, et Tallinna Linnavolikogu

16. detsembri 1999. a määrus nr 43 ei sätesta ametiasutuse juhi õigust teha valikut toetuse maksmisel.

Käesoleval juhul ei ole toetust A. Murumägile makstud võrdsetel alustel teiste teenistujatega. Toetust

määratakse isikule, mitte ametikohale. Teenistussuhe lõpetati alles 20. veebruaril 2001.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Tallinna Linnavalitsuse 25. oktoobri 2000. a korraldusega nr 3952-k kinnitati Tallinna

Transpordiameti uus koosseisunimestik 6. novembrist 2000. Uues koosseisunimestikus ei olnud

transpordikontrolli osakonna juhataja ametikohta, millel senini töötas A. Murumägi. 30. oktoobrist

2000 kuni 20. veebruarini 2001 oli A. Murumägi teenistussuhe peatunud tema ajutise töövõimetuse

ajaks, mistõttu ei olnud teda tulenevalt ATS §-st 133 lg 1 võimalik teenistusest vabastada, kuigi

ametiasutuse struktuuris puudus transpordikontrolli osakonna juhataja ametikoht juba alates

6. novembrist 2000.

A. Murumägile teatati tema koondamise tõttu teenistusest vabastamisest 21. detsembril 2000,

teenistusest vabastamine toimus A. Murumägi ajutise töövõimetuse ning haiguslehel viibimise tõttu

alles Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 20. veebruari 2001. a käskkirja nr 163-k alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2001. a otsuse kohaselt käesolevas

haldusasjas oli A. Murumägi teenistusest vabastamine õiguspärane. Ringkonnakohtu otsust selles

osas kasseeritud ei ole.

2. Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a määruse nr 43 punkti 7 kohaselt on ametiasutuse

juhil õigus kinnitatud palgafondi piires määrata teenistujale lisatasusid, maksta preemiaid ja

ühekordseid toetusi (puhkusetoetus ja jõuluraha).

Sama määruse punkt 10 sätestab: "Ühekordset toetust ja preemiat, mida makstakse ametiasutuse

kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel (puhkusetoetus, jõuluraha, preemia riiklike tähtpäevade

puhul jne), makstakse samadel alustel ka ametiasutuse juhile, palgalisele linnavolikogu esimehele või

aseesimehele, linnapeale ja abilinnapeale ilma täiendava sellekohase ametisse nimetamise õigust

omava ametiisiku või linnavolikogu otsuseta kinnitatud palgafondi piires".

Erinevalt puhkusetoetusest, mille maksmine on sätestatud ATS §-s 46, puudub seaduses

üksikasjalikum regulatsioon teiste ühekordsete toetuste, sealhulgas jõuluraha maksmiseks.

Ülalnimetatud sätetest tuleneb ametiasutuse juhi õigus langetada diskretsiooniline otsustus toetuse

maksmise kohta, kui see on kinnitatud palgafondi piires võimalik. Kui otsustatakse viidatud määruse

punkti 10 alusel maksta toetust, mis on ette nähtud kõikidele teenistujatele, siis tehakse seda

ühesugustel alustel kõikidele teenistujatele, sealhulgas ka ametiasutuse juhile, palgalisele

linnavolikogu esimehele või aseesimehele, linnapeale ja abilinnapeale. Ametiasutuse juhi otsustada

on jäetud ka see, millistel alustel toetusi makstakse.

3. Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a määruse nr 43 punktidest 7 ja 10 ei tulene asutuse

juhi kohustust ühekordset toetust igal juhul maksta ega teenistuja õigust sellise toetuse maksmist

nõuda. Kui ametiasutuse juht on nendest sätetest lähtuvalt aga toetuse maksmise otsustanud, on

teenistujal määruse punktist 10 tulenevalt õigus nõuda talle toetuse maksmist samasugustel alustel

nagu teistele teenistujatele, seega ühetaolist kohtlemist.

4. Tallinna Transpordiameti 30. novembri 2000. a käskkirja nr 9-1k/204 alusel maksti ameti

töötajatele ühekordset toetust (jõuluraha). A. Murumägile nimetatud käskkirja alusel toetust ei

makstud. Käesoleva haldusasja kohtumenetluse käigus esitatud põhjenduste kohaselt ei pidanud

Tallinna Transpordiamet (hilisem Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet) talle toetuse

maksmist võimalikuks, kuna ametikoht, millel A. Murumägi töötas, oli koondatud juba 6. novembrist

2000 ja teenistussuhe polnud veel lõppenud ainuüksi seetõttu, et ATS §-st 133 lg 1 tulenevalt ei või

isikut teenistusest vabastada koondamise tõttu ajal, mil teenistussuhe on peatunud ajutise

töövõimetuse tõttu ATS § 108 p 3 alusel.

5. Tallinna Linnavolikogu 16. detsembri 1999. a määruse nr 43 punktis 10 sätestatud toetuse

maksmine kõikidele teenistujatele ühesugustel alustel ei välista siiski diferentseeritud lähenemist

teenistujatele. Käesoleval juhul seisneks see teatud teenistujate kategooriate eristamises ja nendesse

kuuluvate teenistujate ühesuguses kohtlemises ning neile ühesugustel alustel toetuse maksmises.

Näiteks võiks eristada teenistujaid, kelle teenistussuhe on peatunud pikemaks ajaks mõnel ATS §-s

108 loetletud alusel (näiteks teenistujad, kes on lapsehoolduspuhkusel, seotud

kaitseväeteenistuskohustusega või õppimisega).

Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades

oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude

korral.

Kuna ühesugustel alustel makstav ühekordne toetus (jõuluraha) pole seotud konkreetsete ametnike

töötulemustega, on sellisel toetusel tulevikku suunatud üldisem motiveeriv iseloom. Õigustatud on

sellise toetuse maksmine võrdsetel alustel neile teenistujatele, kes jätkavad teenistust oma senistel

ametikohtadel. Samaväärselt nendega ei saa käsitleda aga teenistujaid, kelle ametikoht on koondatud

ja kelle vabastamise vältimiseks pole asutus pidanud võimalikuks pakkuda vaba ametikohta ega teha

asutusesiseseid ametnike ümberpaigutusi, kuid kelle teenistussuhet pole veel lõpetatud ATS §-st 133

lg 1 tuleneval põhjusel.

6. A. Murumägi teenistusest vabastamise seaduslikkuse üle peetud kohtuvaidluse käigus tuvastati, et

Tallinna Transpordiametil puudusid ATS §-st 116 lg 3 ja 4 tulenevad võimalused A. Murumägi

teenistusest vabastamise vältimiseks. Seetõttu võib järeldada, et teenistusest vabastamise õigust

omava isiku tahe oli suunatud A. Murumägi vabastamisele, kuid vabastamine ei olnud võimalik ajal,

mil teenistussuhe oli peatunud ATS §-s 108 p 3 sätestatud alusel.

A. Murumägi erinev kohtlemine toetuse maksmisel võrreldes nende teenistujatega, kelle

teenistuskohad säilisid ka pärast Tallinna Linnavalitsuse 25. oktoobri 2000. a korraldusega nr 3952-k

tehtud ümberkorraldusi, sealhulgas ka võrreldes nende teenistujatega, kelle teenistussuhe oli küll

toetuse maksmise otsustamise ajal peatunud ajutise töövõimetuse tõttu, kuid kes jätkasid hiljem

teenistust, oli põhjendatud.

A. Murumägile toetuse mittemaksmisega ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdsuse

põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate

mõistlike põhjusteta erinevalt. Tallinna Transpordiameti vastav diskretsiooniline otsustus rajanes

käesolevas haldusasjas tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.

Ülaltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele

toetuse (jõuluraha) väljamõistmist puudutavas osas.

7. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt

kantud kohtukulud. Kuna ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles A. Murumägi

apellatsioonkaebus rahuldati, puudub alus kohtukulude väljamõistmiseks. Seetõttu kuulub

ringkonnakohtu otsus tühistamisele ka kohtukulude väljamõistmise osas.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 6 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas

nr II-3/409/01 toetuse ja kohtukulude väljamõistmist puudutavas osas ja jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu 30. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-867/2001.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 20. detsembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel