3-1-1-120-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. detsember 2001

3-1-1-120-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 4. detsembril 2001. a.

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. K. süüdistuses KrK § 1553 ja 159 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. K. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. M. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 159 lg 2 järgi selles, et ta omakasu ajendil võltsis 4. novembril 1999. a Lääne-Virumaal X vallas

N.-l B. Eesti AS laoplatsil metsamaterjali veoselehe nr 00811, kandes sellele teiste andmete seas ka veokijuhi A. S. isikuandmed ning võltsides

viimase allkirja. Võltsitud veoselehe esitas ta 9. novembril 1999. a B. Eesti AS laoplatsil metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti

nr 100791/99 sõlmimisel.

Veel oli M. K. antud kohtu alla süüdistuses KrK § 1553 järgi, kuid selle süüdistuse osas ei ole kohtuotsuseid kassatsiooni korras vaidlustatud.

2. Lääne-Viru Maakohtu 11. juuni 2001. a otsusega mõisteti M. K. KrK § 1553 ja § 159 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Õigeksmõistmist KrK § 159 lg 2 järgi põhjendas maakohus järgmiselt.

M. K. töötas süüdistuses tähendatud ajal töölepingu alusel aktsiaseltsis M. kommertsdirektorina. Süüdistuses kirjeldatud tehingu tegi ta

juriidilise isiku esindajana vastavalt TsÜS § 94 lg-le 2. Füüsilise isikuna ega oma nimel ta tehinguid ei teinud. Kriminaalkoodeks näeb ette

vaid füüsilise isiku vastutuse.

Veel märkis maakohus, et kohus ei saa üksnes eeldada, et kohtualune M. K. AS M. ühe aktsionärina metsamaterjali veodokumendi

võltsimisest kasu sai, vaid peab seda ka tõendama. M. K.-u poolt kasu saamise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud.

3. Lääne-Viru Maakohtu 11. juuni 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru prokurör Ain Tali, kes taotles kohtuotsuse

tühistamist ja M. K.-u süüditunnistamist ning karistamist KrK §-de 1553 ja 159 lg 2 järgi.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2001. aasta otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 11. 06. 2001. a otsus M. K.-u

õigeksmõistmise osas KrK § 159 lg 2 järgi. Ta tunnistati süüdi KrK § 159 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 40 päevamäära " s. o

1640 krooni. Süüdistuse osas KrK § 1553 järgi jäeti maakohtu otsus muutmata.

4.1. Kriminaalkolleegium leidis, et põhjendamatu on maakohtu seisukoht nagu peaks olema tõendatud, et M. K. on veosedokumendi

võltsimisest kasu saanud. KrK § 159 lg 2 näeb ette vastutuse veodokumendi võltsimise eest omakasu ajendil. Seega ei pea isik, kes

veodokumenti võltsib, sellest otsest kasu saama. Piisab sellest, et võltsimise toimepanemisel oleks võltsijal ajend omakasuline. Kohus leidis, et

tegemist oli metsamaterjali müümisega, mis on äriline tegevus ning selle eesmärk ongi kasu saamine. Samuti asus kohus seisukohale, et selle

eesmärgiga kohtualune M. K. tegutseski. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on uurinud kõiki kogutud tõendeid ning nende kogumiga

on ka kohtualuse süü tõendatud.

Menetlus Riigikohtus

Menetlusosaliste põhjendused

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. K.-u kaitsja vandeadvokaat

Küllike Namm, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega M. K. tunnistati süüdi KrK § 159 lg 2 järgi ja teha uus otsus,

millega mõista M. K. õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

5.1. Kassatsioonkaebust on põhjendatud sellega, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kaitsja arvates ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust. Kaitsja leiab, et kriminaalkolleegium on jätnud tähelepanuta, et antud juhul ei olnud süüdistuses fikseeritud

metsamaterjaliga sooritatud tehingu pooleks mitte füüsiline isik M. K., vaid juriidiline isik AS Miskort, kelle esindaja oli M. K. Vastavalt

TsÜS § 94 lg-le 2 teeb juriidiline isik tehinguid oma esindaja kaudu ja vastavalt TsÜS § 95 lg-le 1 tekitab esindaja poolt tehtud tehing õigusi ja

kohustusi vahetult esindatavale. Kassaatori arvates puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et füüsiline isik M. K. oleks tegelnud oma

nimel võltsitud veoselehe alusel metsamaterjali üleandmisega. Kõik kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud tõendid kinnitavad,

et 9. novembril 1999. a tegeles metsamaterjali üleandmise ja müügiga AS M., millest tulenevalt oli metsamaterjalidega sooritatud tehing

juriidilise isiku majandustegevus. Viimane ei saa aga olla samastatav füüsilise isiku tegevusega. Seega on välistatud omakasu ajendi esinemine

M. K.-u käitumises.

5.2. Kaitsja arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kassaator märgib, et Viru

Ringkonnakohtu otsuses puuduvad viited tõenditele, mille alusel kohus on jõudnud järeldusele, et M. K. on toime pannud kuriteo KrK § 159

lg 2 järgi. Sellega on rikutud AKKS § 29 lg 4 nõudeid. Ringkonnakohtu järeldus, et metsamaterjali varumine on äriline tegevus ja seega on

omakasuline ajend eeldatav, on kassaatori arvates meelevaldne, üldsõnaline ja seostamata konkreetse süüdistusega. Omakasu ajend on

KrK § 159 lg-s 2 ettenähtud kuriteo koosseisuline tunnus, seega peavad isiku süüditunnistamiseks olema kogutud kriminaalmenetluses lubatud

tõendid, millised kinnitaksid nimetatud ajendi esinemist M. K.-u käitumises.

5.3. Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on ka motiveerimata, mis on aga AKKS § 39 lg 3 p-st 7 kohaselt

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Kassatsioonikaebuses on asutud seisukohale, et kuna Lääne-Viru Maakohus ei tuvastanud

ühtegi M. K.-u süüd kinnitavat tõendit, siis pidanuks ringkonnakohus viitama konkreetsetele tõenditele ja motiveerima, miks ta hindab

kogutud tõendeid maakohtust erinevalt. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-72-96 ja nr 3-1-1-88-

98 leiab kaitsja, et kui erineva astme kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune temale

inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise

igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet ja motiveerima tõendite erinevat hindamist.

6. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kaebus on põhjendamatu ja taotles

selle rahuldamata jätmist.

Riigikohtu seisukoht

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osas, mis käsitab kriminaalmenetluse

seaduse olulist rikkumist Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt.

7.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et kuna M. K. tegutses süüdistuses märgitud dokumendi

kasutamisel juriidilise isiku esindajana, siis ei saa temal olla ka omakasu ajendit selle dokumendi esitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et

tegutsedes juriidilise isiku esindajana tekitab füüsiline isik TsÜS § 95 lg 1 järgi küll õigusi ja kohustusi juriidilisele isikule, kuid see ei saa

iseenesest välistada füüsilise isiku otsest kasu veel vähem aga tema tegutsemist omakasu ajendil dokumendi võltsimisel. Pealegi on M. K.ule

esitatud süüdistus veoselehe võltsimises omakasu ajendil, mitte aga ebaseadusliku tehingu tegemises. Küll aga tuleb süüdimõistvas

kohtuotsuses näidata tõendid ja esitada nende alusel motiivid, mis tõendavad omakasu või omakasu ajendi olemasolu. Selliseid tõendeid ja

motiive ringkonnakohtu otsuses näidatud ei ole. Seetõttu ei ole võimalik anda õiguslikku hinnangut ka ringkonnakohtu järeldusele, et M. K.ul

oli veoselehe võltsimisel omakasu ajend.

7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et juhtudel, mil erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et

ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel

süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (RT III 1996, 10, 136

ja 1998, 30, 295). Käesolevas kriminaalasjas on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seda nõuet eiranud. Ringkonnakohus on otsuses

märkinud, et maakohus on antud kuriteosse puutuvalt uurinud kõiki kogutud tõendeid ning nende kogumiga on kohtualuse süü tõendatud.

Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et maakohus mõistis nende tõendite alusel kohtualuse esitatud süüdistuses õigeks. Mõistes

kohtualuse samade tõendite alusel süüdi, tulnuks ringkonnakohtul esitada omapoolne tõendite analüüs, näidates ühtlasi, milles esimese astme

kohus on eksinud (AKKS § 29 lg 4). Vaid siis kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta vastavalt AKKS § 29

lg-le 5 oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi mitte korrata.

7.3. Tunnistades kohtualuse kuriteos süüdi ja mõistes talle karistuse, ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium motiveerinud ka karistuse

mõistmist. Karistuse mõistmist ei saa lugeda motiveerituks üksnes viitega KrK §-le 36. Kohtuotsusest ei nähtu, kas M. K.-u suhtes on

tuvastatud vastutust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid ja millistel motiividel on võimalikest alternatiivsetest karistustest valitud

karistuseks rahatrahv.

7.4. Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt selline kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtusse teises kohtukoosseisus. Seetõttu ei ole

Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik lahendada kaitsja taotlust M. K.-u õigeksmõistmiseks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2001. a kohtuotsus M. K. süüdistusasjas KrK § 159 lg 2 järgi

süüdimõistmise ja karistamise osas. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 18. detsembril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep