3-3-1-60-01 · Riigikohus

3-3-1-60-01

MÄÄRUS

Tartus 18. detsembril 2001

Voldemar Kanguri erikaebuse läbivaatamine kaebuse esitamise tähtaegsuse ja haldusakti

teatavakstegemise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 28. novembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Voldemar Kanguri erikaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2001. a määruse peale haldusasjas nr 2-3-92/2001.

Voldemar Kangur esitas 25. novembril 1999 avalduse Mäksa vallas asuvate vabade põllumajandus- ja

metsamaade erastamiseks. Mäksa Vallavalitsuse 24. jaanuari 2000. a kirjaga teatati V. Kangurile, et

maatükkide osas, millele on avalduse esitanud mitu taotlejat, on kokkuleppe tähtajaks 7. veebruar

2000.

5. veebruaril 2001 esitas V. Kangur Tartu Halduskohtule kaebuse Mäksa Vallavolikogu 21. veebruari

2000. a otsuse nr 8 "Vabade põllumaade erastajate nimekirja kinnitamine" vaidlustamiseks, kuna

nimetatud otsuse punktide 1.2., 1.3., 1.4., 1.6. ja 1.7. kohaselt oli V. Kangur jäetud kandmata vabade

põllu- ja metsamaade erastajate nimekirja. Kaebuse esitaja taotles vaidlustatud otsuse ülalnimetatud

sätete õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist ning Mäksa Vallavalitsuse või Mäksa Vallavolikogu

toimingute peatamist, mis on suunatud kaevatava otsuse täitmisele. Kaebuse esitaja väitel sai ta

vaidlustatud otsusest teada alles 4. jaanuaril 2001, kui sai vastuseks oma 20. detsembri 2000. a

järelepärimisele tähitult vallavalitsuse 3. jaanuari 2001. a kirja koos vaidlustatud otsuse ärakirjaga.

29. märtsi 2001. a määrusega haldusasjas nr 3-145/2001 lõpetas Tartu Halduskohus asja menetluse

HKMS § 12 lg 3 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kohus leidis, et kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks pole esitatud. Vastavalt KOKS §-le 23 lg 3 tuleb volikogu

otsused saata täitjatele ja asjaosalistele. Vallavolikogu vaidlustatud otsus on kaebuse esitajale

saadetud 6. märtsi 2000. a kirjaga, mille kohta on kanne väljaminevate dokumentide registreerimise

raamatus. Lisaks avalikustati vallavolikogu vaidlustatud otsus väljapanekuga vallamajas asuval

stendil. MRS § 231 lg 5 (kuni 15. juulini 2000 kehtinud redaktsioon) sätestas, et juhtumil, kui ühe

maatüki erastamist soovib mitu isikut ja nad omavahel kokku ei lepi, peab volikogu tegema otsuse,

kas eelistada üht taotlejat või korraldada taotlejate vaheline enampakkumine. Kohus leidis, et kaebaja

oli teadlik sellest, et sama maatükki soovib erastada mitu isikut, kuna volikogu oli andnud taotlejatele

tähtaja kokkuleppe saavutamiseks. Seega teadis ta ka, et volikogu pidi tegema otsuse ühe taotleja

eelistamise või enampakkumise korraldamise kohta. Halduskohus leidis, et kui kaebuse esitaja ei

saanud otsust erastamisavalduse lahendamise kohta, oli tal võimalus esitada vastav järelepärimine

mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul on V. Kangur 25. novembril 1999 esitatud erastamisavalduse

lahendamise kulu kohta järelepärimise teinud 20. detsembril 2000. Kohtu arvates pole usutav, et

kaebuse esitaja sai vaidlustatud otsusest teada alles 4. jaanuaril 2001 vallavalitsuselt saadud vastusest

oma järelepärimisele.

Halduskohtu määruse peale esitas V. Kangur erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse

tühistamist ja asja saatmist Tartu Halduskohtule menetlusse võtmiseks. Erikaebuse kohaselt eeldab

HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse lõpetamine tähtaja ennistamise taotluse olemasolu. Kaebuses

toodud põhjenduste kohaselt väitis selle esitaja, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Halduskohus rikkus

protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet HKMS § 15 tähenduses, kuna ei ole kaebuse esitajale andnud

võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid vallavolikogu vastuse väidetele kaebuse esitamise tähtaja

osas. Kaebuses oli taotletud nii akti õigusvastaseks tunnistamist kui ka tühistamist. Õigusvastaseks

tunnistamise taotluse osas ei ole kohaldatav HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud 30-päevane kohtusse

pöördumise tähtaeg.

Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2001. a määrusega jäeti erikaebus rahuldamata ja halduskohtu

määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis:

Seadus ei sätesta, et volikogu otsus tuleb anda kätte allkirja vastu. Vallavalitsuse väljaminevate

dokumentide registreerimise raamatu väljavõttega ja koopiaga kaaskirjast on tõendatud, et

vallavolikogu vaidlustatud otsus saadeti kaebaja poolt näidatud aadressil 6. märtsil 2000. Arvestades

posti liikumise tavalist aega, pidanuks V. Kangur selle kätte saama hiljemalt 10. märtsil 2000.

HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebetähtaega arvestada ka päevast, mil isik pidi haldusaktist teada

saama. Kuna vallavalitsus oli andnud taotlejatele tähtaja kokkuleppeks, teadis kaebaja, et sama

maatüki erastamist soovivad ka teised isikud ning sellisel juhul peab vallavolikogu MRS §-st 231 lg 5

tulenevalt tegema otsuse, kas eelistada taotlejat, kes alates Maareformi seaduse jõustumisest on

kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega, või korraldada taotlejate vahel enampakkumine.

Seega pidanuks kaebuse esitaja ka juhul, kui volikogu otsus oleks tõesti jäänud väljastamata, ise

mõistliku aja (2-3 kuu) jooksul pärast volikogu poolt kokkuleppimiseks antud tähtaja möödumist

tundma huvi maa erastamise taotluse edasise lahendamise käigu kohta. Erikaebuse esitaja seda ei

teinud.

Halduskohus rikkus küll protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet, kuna ei andnud enne kaebuse

esitamise tähtaegsuse üle otsustamist kaebajale võimalust omapoolsete väidete esitamiseks, kuid

nimetatud protsessinormi rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, sest V. Kangur sai oma

seisukohad esitada erikaebuses.

Käesolevas asja on esitatud kaebus haldusakti tühistamiseks, mistõttu see tulnuks esitada HKMS §-s

9 lg 1 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul.

Voldemar Kangur esitas erikaebuse Riigikohtule, milles palub tühistada halduskohtu ja

ringkonnakohtu määrused ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmiseks. Kassaator väidab:

Ringkonnakohus on kaebetähtaja kindlaksmääramisel vääralt lähtunud kandest vallavalitsuse

väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus. Sellega pole tõendatud 6. märtsil 2000 kirja

üleandmine postiasutusele. HKMS §-st 9 lg 1 tulenevalt on kaebuse esitajal võimalik tõendada, millal

talle vaidlustatud haldusakt üle anti. Kaebuse esitajale ei saa panna negatiivse asjaolu, so haldusakti

mittekättesaamise tõendamise kohustust.

Ringkonnakohus on ebaõigesti seadnud kaebeõiguse teostamise sõltuvusse kaebaja enda initsiatiivist,

leides, et isegi juhul, kui volikogu otsus jäänuks isikule koheselt väljastamata, oleks isik ise mõistliku

aja (2-3 kuud) jooksul taotlejatele kokkuleppele jõudmiseks antud tähtajast pidanud huvi tundma maa

erastamise taotluse lahendamise edasise käigu vastu. Eeldatavalt üldteadaolev on asjaolu, et

maareformi puhul menetlused venivad ja tähtaegadest ei peeta kinni. V. Kangur pöördus

20. detsembril 2000 vallavolikogu poole, et teada saada, kas otsus antud küsimuses on üldse vastu

võetud. Kohtutel pole õigust menetlustes, kus haldusorganid ei suuda järjekindlalt kinni pidada

seadustes ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud tähtaegadest, siduda neid kaebeõiguse

realiseerimise tähtajaga ja panna isikule kohustust eeldada, et otsustus on vastu võetud.

Pädev haldusorgan on kohustatud tagama, et haldusakti adressaadile saab teatavaks tema õigusi

puudutav haldusakt. Ringkonnakohus luges oma otsuses tuvastatuks, et puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid, et otsus tegelikkuses väljastati. Haldusorgani kohustust teavitada haldusakti adressaati

aktist ei vähenda see, kas isik ise selle vastu huvi tunneb.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu poolt kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse

otsustamine andmata kaebuse esitajale võimalust esitada vastustaja väidetele omapoolseid

vastuväiteid, on protsessiosaliste võrdsuse rikkumine, kuid see protsessinormi rikkumine on

apellatsioonimenetluses kõrvaldatav.

Kirjalikus vastuses erikaebusele väidab Mäksa Vallavolikogu, et halduskohus on menetluse õigesti

lõpetanud ja puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. KOKS §-st 23 lg 3 ega Avaldustele vastamise

seadusest ei tulene kohustust valla õigusakte väljastada allkirja vastu ega tähituna. Ka kaebaja pole

viidanud ühelegi sättele, mis kohustanuks vallavolikogu dokumente teistmoodi väljastama. Kaebaja

poolt esitatud väited ei anna alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kohus ei ole rikkunud

protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Kohtud on käesoleva haldusasja menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel lõpetades leidnud, et kaebus on

esitatud tähtaega rikkudes ja puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Kohtuotsuste

kohaselt teadis V. Kangur, et samade maatükkide erastamiseks on avalduse esitanud mitu isikut, kuna

vallavalitsus oli andnud neile tähtaja kokkuleppele jõudmiseks ning kaebaja pidanuks teadma, et

sellise kokkuleppe saavutamiseks antud tähtajale peavad järgnema MRS §-st 231 lg 4 ja lg 5

tulenevad otsustused. Kohtud leidsid veel, et kaebaja ise oleks pidanud mõistliku aja jooksul avalduse

lahendamise käigu vastu huvi tundma ja seda isegi siis, kui ta pole saanud maa erastamise menetluse

käigus antud haldusakte. Kohtud tuvastasid, et Mäksa Vallavalitsus on 6. märtsil 2000 saatnud kirja

kaebaja poolt näidatud aadressil, mille kohta on tehtud kanne väljaminevate kirjade registreerimise

raamatus.

2. HKMS § 9 lg 1 sätestab, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb halduskohtule esitada 30

päeva jooksul, arvates päevast, millal isik sai kaevatavast haldusaktist või toimingust teada või pidi

teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti.

Üldjuhul tuleb haldusaktist teadasaamise päevaks lugeda päev, millal haldusakti andnud haldusorgan

tegi isikule kaevatava haldusakti teatavaks. Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis

võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga

rikutakse tema õigusi või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00,

RT III 2001, 1, 4).

Käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et V. Kangurile oleks vaidlustatud haldusakt teatavaks

tehtud enne 4. jaanuari 2001, kui ta sai kätte talle tähitud kirjaga saadetud Mäksa Vallavalitsuse

vastuse oma 20. detsembri 2000. a järelepärimisele ning vaidlustatud otsuse ärakirja.

3. KOKS § 23 lg 3 kohaselt tuleb volikogu otsused saata nende täitjatele ja asjaosalistele. Haldusakti

adressaadile saatmise eesmärk on isikule haldusakti kättesaadavaks tegemine ja tema informeerimine

selles sisalduvatest õigustest ja kohustustest. Akti teatavakstegemine selle adressaadile on haldusakti

kehtivuse eelduseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei sätestata sõnaselgelt kohustust

saata vallavolikogu otsus adressaadile tähitult, kuid KOKS §-st 23 lg 3 tuleneb kohustus saata

adressaadile haldusakt viisil, mis tagaks aktist teadasaamise.

Kui õigusaktid ei sätesta kindlat teatavakstegemise vormi, võib haldusorgan vormi (lihtkiri, tähitud

kiri, faks, elektronpost jne) ise valida, kuid peab seejuures arvestama, et haldusakti saab lugeda

teatavaks tehtuks vaid siis, kui haldusakti teatavakstegemist isikule on võimalik tõendada.

Kanne lihtkirjaga haldusakti väljasaatmise kohta vallavalitsuse väljaminevate dokumentide

registreerimise raamatus saab tõendada küll haldusakti väljasaatmist haldusorgani poolt, mitte aga

seda, et adressaat on selle ka kätte saanud. Sellist kannet kui tõendit tuleb hinnata koostoimes asjas

olevate muude tõenditega, sealhulgas kaebuse esitaja seletusega, et ta ei ole haldusakti kätte saanud.

Ringkonnakohtu väide, et kuna vallavalitsusest haldusakti väljasaatmine 6. märtsil 2000 on

tõendatud, pidanuks posti liikumise tavalist aega arvestades V. Kangur selle kätte saama hiljemalt

10. märtsil 2000, ei ole kooskõlas üldiselt teadaolevate asjaoludega TsMS § 94 lg 1 mõttes.

4. MRS § 231 lg 3 sätestab, et vallavalitsuse koostatud vaba põllumajandusmaa erastamise ja

kasutusvalduse taotlejate nimekiri pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks ning et teade

nimekirja avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes. Samas ei

ole eraldi sätestatud korda ega viisi, kuidas adressaatidele tehakse teatavaks vallavolikogu MRS §-st

231 lg 4 ja 5 tulenevad otsustused, sealhulgas otsus vabade põllumajandusmaade erastajate nimekirja

kinnitamise kohta. Seega tuleb neis küsimustes antud haldusaktide teatavakstegemisel lähtuda

vallavolikogu aktide teatavakstegemiseks kehtestatud nõuetest ning haldusakti teatavakstegemise

üldistest põhimõtetest.

Kuna KOKS § 23 lg 3 sätestab akti asjaosalistele saatmise kohustuse, siis ei saa haldusakti

adressaadile teatavakstegemiseks pidada vallavolikogu otsuse avalikku väljapanekut vallamajas

asuval stendil.

5. HKMS §-st 9 lg 1 tulenevalt võib kaebetähtaeg hakata kulgema ka päevast, millal isik pidi

haldusaktist või toimingust teada saama.

Kohtupraktikas (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00, RT III 2001, 1, 4)

on asutud seisukohale, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil

üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et see akt võib

tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma

kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks.

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et vaidlustatud haldusakti olemasolu või selle sisu oleks pidanud

V. Kangurile muul viisil selguma.

6. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et isegi juhul, kui haldusorgan on jätnud akti

väljastamata, pidanuks V. Kangur asjast huvitatud isikuna mõistliku aja (2-3 kuu) jooksul pöörduma

vallavalitsuse poole tema poolt esitatud maa erastamise taotluse menetlemise käigu kohta teabe

saamiseks.

Vaba põllumajandusmaa erastamist reguleerib Maareformi seaduse § 231. Maareformi seaduse

vastavatest sätetest ei tulene, millise tähtaja jooksul pärast vaba põllumajandusmaa erastamise ja

kasutusvalduse taotlejate nimekirja avalikustamist peab kohalik omavalitsus lahendama vaidlused,

otsustama MRS §-st 231 lg 5 lähtuvalt, kas eelistada ühte taotlejat või korraldada enampakkumine, ja

esitama erastajate kinnitatud nimekirja maavanemale.

Niisugusel juhul, kui seadusandja ei ole ülalnimetatud toimingute teostamiseks tähtaegu kehtestanud,

ei saa ka pidada mõistlikuks, et vastavate toimingute või haldusaktide adressaadid 2-3 kuu jooksul

pöörduvad haldusorgani poole järelepärimistega haldusakti olemasolu või toimingu sooritatuse

väljaselgitamiseks. Selliste järelepärimistega ei saa siduda ka kaebetähtaja kulgemise algust ja

kaebeõiguse realiseerimist üldse. Seda iseäranis olukorras, kus maareformiga seonduv

haldusmenetlus on üldteadaolevalt aeganõudev ja pikaajaline.

7. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et V. Kangurile sai vaidlustatud haldusakt üheselt

teatavaks enne 4. jaanuari 2001 ja pole alust eeldada, et ta oleks pidanud astuma varem samme

haldusakti olemasolu väljaselgitamiseks või selleks, et talle haldusakt teatavaks tehtaks, tuleb

käesolevas haldusasjas pidada kaebust tähtaegselt esitatuks ja seega menetluse lõpetamist HKMS

§ 12 lg 3 alusel põhjendamatuks.

Ülaltoodud põhjustel tuleb halduskohtu määrus ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi

halduskohtule läbivaatamiseks.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 5 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2001. a määrus haldusasjas nr 2-3-92/2001 ja

Tartu Halduskohtu 29. märtsi 2001. a määrus haldusasjas nr 3-145/2001.

Rahuldada Voldemar Kanguri erikaebus ja saata asi läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

Määrus jõustub 18. detsembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel