3-1-1-119-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 14. detsembril 2001

3-1-1-119-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 4. detsembril 2001. a

avalikul kohtuistungil kassatsioonikorras läbi

AS E. haldusõigusrikkumise asja

VeeSeaduse § 392 lg 1 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Keskkonnainspektsiooni esindaja Toomas Liidja ja AS E. esindaja Karl Kask.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnakaitse inspektsiooni keskkonnakaitse inspektor Toomas Liidja koostas 23. mail 2001. a AS-le E. haldusõiguserikkumise

protokolli Veeseaduse (VeeS) § 8 lg 2 p 4 rikkumise kohta. Protokolli kohaselt juhib AS E. vältavalt E.-i ojja lämmastiku- ja fosforiühendeid

sisaldavat heitvett, kuigi nende ühendite sisaldumist heitvees ei näe ette AS-le E. antud vee erikasutusluba. Samuti on protokollis fikseeritud,

et AS E. viib V. ja P. vallas pinnasesse saasteaineid sisaldavat vädu ja toorläga ilma vee erikasutusloata. Protokollis märgiti, et ülalkirjeldatud

VeeS § 8 lg 2 p 4 rikkumine on käsitletav VeeS § 392 lg-s 1 ettenähtud haldusõigusrikkumisena.

2. Viljandi Maakohtu 15. juuni 2001. a otsusega määrati AS-le E. VeeS § 392 lg 1 alusel rahatrahv 5000 krooni vee erikasutusloas

reguleerimata saasteainete " lämmastiku- ja fosforiühendite heitveega ojja juhtimise eest ning vee erikasutusloata saasteaineid sisaldava vädu

ja toorläga pinnasesse viimise eest. Vastupidiselt AS E. esindaja väitele leidis maakohus, et vee erikasutusloa osa "Muud nõuded" kehtestab

üksnes keskkonna seire korra ega anna luba lämmastiku- ja fosforiühendeid keskkonda viia.

3. Maakohtu otsuse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse AS E. esindaja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus küll kohaldanud VeeS § 392 lg 1 alusel karistust kuid on eelnevalt jätnud tuvastamata õigusrikkumise

VeeS § 8 lg 2 p 4 järgi - seega õigusrikkumise mille alusel nimetatud karistust kohaldada saab.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2001. aasta otsusega tühistati maakohtu määrus ja lõpetati haldusõiguserikkumise

asjas menetluse HÕS § 218 lg 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et veevõtu ja saasteloa tingimustest

lähtudes ei saa väita, et AS E. poolt saasteaineid sisaldava heitvee juhtimine E.-i ojja ning vädu ja toorläga pinnasesse viimine toimub ilma vee

erikasutusloata. Seetõttu ongi ringkonnakohtu arvates välistatud AS E. vastutus VeeS § 392 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et

juriidilise isiku vastutus vee erikasutusloas sätestatud nõuete rikkumise eest nähakse ette VeeS § 392 lg-s 2. Kuid samas eeldab juriidilise isiku

vastutusele võtmine viimatinimetatud sätte alusel seda, et talle oleks eelnenud aasta jooksul asetleidnud samalaadse rikkumise eest tehtud

järelevalveasutuse ettekirjutus. Sellist ettekirjutust aga AS-le E. tehtud ei ole.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Keskkonnainspektsiooni inspektor Toomas Liidja kassatsioonkaebuse, milles taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kohtuasja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks järgmiste põhjendustega.

5.1 Kassaator märgib, et VeeS § 392 lg 1 ei näe ette vastutust mitte üksnes vee võtmise eest ilma vee erikasutusloata nagu väidetakse

ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses, vaid ka heitvee või saasteainete veekogusse või pinnasesse juhtimise eest ilma vee erikasutusloata.

5.2 Teiseks leiab kassaator, et AS-le E. antud veevõtu - ja saasteloa nr 37 kui dokumendi see osa, mille alapealkiri on "Muud nõuded" ei

kehtesta mitte vee erikasutuse tingimusi vaid heitvee seire tingimusi ja korda. Kassaator osundab sellele, et loa osas alapealkirjaga "Reoainete

sisaldused" otseselt märgitu kohaselt tohtis ES E. suublasse juhtida üksnes kahte liiki reoaineid - BHT7 ja heljumit.

5.3 Kassaator tunnistab, et "Muudes nõuetes" on tõepoolest märgitud, et kooskõlas keskkonnaministri poolt 4. juulil 1994. a välja antud

määruse nr 23 lisa nr 1 p-dega 4-7 ei või aasta jooksul väetisena pinnasele antav Nüld kogus olla suurem kui 169 kg/ha ja Püld kogus ei või olla

suurem kui 30 kg/ha. Kuid kassaator rõhutab, et neid piiranguid tuleb käsitleda väetamise tingimustena, mitte aga saasteainete pinnasesse

juhtimise loana. Kassaator lisab, et nii lämmastiku- kui ka fosforiühendid on saastetasu seaduse kohaselt saasteained, mis on samas õigel

kasutusel ka väetiseks taimedele.

5.4 Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjalikult uurinud seda, mis oli kõnealuse vee erikasutusloaga tegelikult

lubatud. "Loal on näha" märgib kassaator, "et AS-il E. oli lubatud heitveega E.-i ojja juhtida ainult orgaanilisi aineid ja hõljuvaineid. Ei olnud

lubatud juhtida E.-i ojja fosfori- ja lämmastikuühendeid ja ei olnud luba ühtegi saasteainet kusagil pinnasesse viia".

5.5 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu poolse VeeS § 392 tõlgendusega ja leiab, et selle paragrahvi esimese lõike järgi vastutab juriidiline isik

siis, kui ta rikub vee erikasutusloa esimeses osas - lubavas osas sätestatut, teise lõike järgi aga vastutab ta vee erikasutusloa teises osas -

tingimuste osas sätestatu rikkumise eest.

5.6 Kassaator leiab, et kuna haldusõiguserikkumise protokoll AS E. suhtes oli koostatud VeeS § 392 lg 1 alusel, siis "ringkonnakohtu poolt

motivatsiooni otsimine § 392 lõikest 2 ei tugine menetlusnormistikule. Protokollis esitatud süüdistuses ei ole vaidlustatud vee erikasutusloa

nõuete rikkumist, vaid protokollis märgitud AS E. tegevust polnud vee erikasutusloaga lubatud. Vee erikasutusloa tingimuste rikkumise eest,

kui on tehtud ettekirjutus, sätestatud vastutus ei saa olla motiiviks ilma loata tegevuse eest sätestatud vastutuse mittekohaldamiseks."

5.7 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga, et käsitletaval juhtumil oleks AS-le E. tulnud teha üksnes ettekirjutus.

Tuginevalt Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg-tele 1 ja 2 väidab kassaator, et ettekirjutusi tehakse üksnes vajadusel ning samaaegselt

õiguserikkumise materjali vormistamisega. "Veeseaduse § 392 lg 2 ei ole niivõrd veekaitse tagamiseks sätestatud vastutus, kuivõrd on

haldussunni tagamise eesmärgil sätestatud vastutus", leiab kassaator.

6. Vastustaja - AS E. esindaja Karl Kask on kassatsioonkaebusele esitatud vastuväidetes märkinud järgmist:

6.1 Analoogilisele kassatsioonkaebusele jättis loakogu 24. oktoobril 2001. a menetlusloa andmata.

6.2 Vastustaja loeb ekslikuks kassaatori seisukohta, et AS E. poolne vee erikasutus toimus ilma vee erikasutusloata.

6.3 VeeS § 392 tõlgendamisel lähtub vastustaja arusaamast, et seadusandja on loaga vee erikasutajat eelistanud loata vee erikasutajale ja

seetõttu saabki loata isikut karistada koheselt esimese rikkumise tuvastamisel, loa tingimuste rikkumise eest aga saab vastutus järgneda alles

pärast seda, kui isikule on eelnevalt tehtud ettekirjutus.

6.4 Vastustaja arvates ei ole kassaatori poolne erikasutusloa lubava osa ja tingimuste osa eristamine kooskõlas vee erikasutusloa kui terviku

juriidilise olemusega, VeeS sätete ja õiguse üldiste põhimõtetega.

6.5 Vastustaja ei pea asjakohasteks kassaatori viiteid Keskkonnajärelevalve seaduse §-le 21 ja rõhutab, et VeeS § 392 lg 2 kohaselt on eelnev

ettekirjutus haldusvastutuse vältimatuks eelduseks.

7. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas T. L. kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Ta selgitas, et kuigi AS-le E. antud vee

erikasutusloa "Muudes nõuetes" on tõepoolest tuginevalt keskkonnaministri poolt 4. juulil 1994. a välja antud määruse nr 23 lisa nr 1 p-dega

4-7 lubatud aasta jooksul anda pinnasele väetisena teatud kogus lämmastiku- ja fosforiühendeid, ei saa seda lubadust võtta tõsiselt sel põhjusel,

et viide on tehtud keskkonnaministri kehtetule määrusele. T. L. väitis, et AS E.oleks pidanud juhinduma seadustest, mitte aga kehtetutest

määrustest. Vastates kohtu küsimustele möönis T. L., et "Muude nõuete" teksti kohaselt siiski ei saaks teha AS-le E. etteheiteid teatud koguses

lämmastiku- ja fosforiühendite pinnasele andmise eest väetisena. Samuti möönis T. L., et praktiliselt ei ole võimalik eristada väetisena

lämmastiku- ja fosforiühendite pinnasele viimist ja samade ainete saasteainetena pinnasesse viimist ning et tuvastamata on see, millises

koguses täpselt viis AS E. saasteaineid pinnasesse.

AS E. esindaja K. Kask taotles kaebuse rahuldamata jätmist kirjalikes vastuväidetes esitatud motiividel.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud haldusõigusrikkumise asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab,

et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt.

8.1 Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et VeeS § 392 lg 1 ei näe ette vastutust mitte üksnes vee võtmise eest ilma vee erikasutusloata, nagu

väidetakse ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses, vaid ka heitvee või saasteainete veekogusse või pinnasesse juhtimise eest ilma vee

erikasutusloata. Kuid ringkonnakohtu selle otsuse edasises tekstis on lähtuvalt kõnealuase seadusesätte täpsest tekstist välistatud võimalus, et

"AS E. poolt saasteaineid sisalduva heitvee juhtimine E.-i ojja ning vädu ja toorläga pinnasesse viimine toimub ilma vee erikasutusloata".

8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a määruses nr 3-1-1-95-01 on asutud seisukohale, et füüsilise isiku puhul hõlmab

õiguslik mõiste "ilma vee erikasutusloata" nii formaalse loa puudumist kui ka formaalses loas sisalduvate tingimuste rikkumist - seega nii

sellist käitumist, mil vee erikasutuseks pole üldse luba saadud kui ka juhtumeid, mil isik on reostanud keskkonda vee erikasutusloaga

määratust suuremas koguses. Riigikohtu nimetatud kohtumääruses märgitu kohaselt ei muuda vee erikasutajat õiguskuulekaks mitte üksnes

vee erikasutusloa olemasolu fakt iseenesest vaadatuna lahus selle loaga määratud tingimuste ning vee erikasutajale pandud kohustuste

täitmisest. Mõlemal eelkirjeldatud juhul vastutab füüsiline isik vee kasutamise ja kaitse korra rikkumise eest HÕS § 52 järgi. Mõistetavalt

peaks õigusliku mõiste "ilma vee erikasutusloata" tõlgendamine olema samasugune ka juriidilise isiku haldusõiguserikkumise küsimuse

lahendamisel. Kuid juriidilise isiku haldusvastutus analoogilise õigusrikkumise eest on sätestatud VeeS §-s 392. Tuleb nõustuda

ringkonnakohtu, aga ka vastustaja poolse VeeS § 392 tõlgendamisega, et seadusandja on juriidiliste isikute puhul pidanud vajalikuks vastutuse

diferentseerimist ja on eelistanud loaga vee erikasutajat loata vee erikasutajale. Seetõttu võidakse juriidilist isikut, kel üldse puudub formaalne

vee erikasutusluba, võtta kohe esimese vee erikasutuse tuvastamisel vastutusele VeeS § 392 lg 1 järgi. Seda, et AS-l E. oli olemas formaalne

vee erikasutusluba, ei ole kassaator vaidlustanud. Samal ajal aga juriidilist isikut, kel küll on formaalne vee erikasutusluba, kuid kes ei ole vee

erikasutuse puhul järginud loaga määratud tingimusi, saab VeeS § 392 lg 2 järgi haldusvastutusele võtta vaid tingimusel, et talle on eelnenud

aasta jooksul samalaadse rikkumise eest tehtud järelevalveasutuse ettekirjutus. Ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgitakse õigesti,

et kuna AS E. oli olemas formaalne vee erikasutusluba ja kuna selle tingimuste rikkumise eest ei olnud talle eelnevalt ettekirjutust tehtud, siis

puudus AS E. tegevuses VeeS § s 392 ettenähtud haldusõiguserikkumise koosseis. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et keskkonnajärelevalve

seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tehakse keskkonnajärelevalvealaseid ettekirjutusi üksnes vajadusel, kuid teiselt poolt tuleb

nõustuda vastustajaga selles, et ilma eelneva ettekirjutuse olemasoluta ei saa võtta vastutusele VeeS § 392 lg 2 järgi. Viimatinimetatud

asjaoluga peavad keskkonnajärelevalve eest vastutavad ametiisikud lihtsalt arvestama.

8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et AS-le E. antud vee erikastusloa tekstist oleks hõlpsasti väljaloetav see, mis

on AS E. lubatav ja mis mitte. Kõigepealt on arusaamatu, miks vee erikasutusluba kannab pealkirja "Veevõtu- ja saasteluba". Kui AS-le E.

antud veevõtu - ja saasteloa nr 37 kui dokumendi see osa, mille alapealkiri on "Muud nõuded" ei kehtesta mitte vee erikasutuse tingimusi vaid

üksnes heitvee seire tingimusi ja korda, siis oleks õiguspärane loota, et selline piiritlemine kajastuks ka vee erikasutusloa kui dokumendi

alapealkirjas. Kassaator osundab õigesti sellele, et kõnealuse vee erikasutusloa osas alapealkirjaga "Reoainete sisaldused" otseselt märgitu

kohaselt tohtis ES Ekseko suublasse juhtida vaid kahte liiki reoaineid - BHT7 ja heljumit. Kuid samas oli T. L. sunnitud Riigikohtu istungil

möönma, et "Muude nõuete" teksti kohaselt võis AS-le E. anda väetisena pinnasele teatud koguses lämmastiku- ja fosforiühendeid, samuti ka

seda, et praktiliselt ei ole võimalik eristada väetisena lämmastiku- ja fosforiühendite pinnasele viimist ja samade ainete saasteainetena

pinnasesse viimist ning et tuvastamata on see, millises koguses täpselt viis AS E. saasteaineid pinnasesse. Erinevalt kassaatorist ei tule

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates mitte AS-le E. vaid vee erikasutusloa andjale ette heita seda, et vee erikasutusloas tugineti

keskkonnaministri kehtetule määrusele. Eelöeldule tuleb lisada, et Viljandi keskkonnateenistuse arvamuses (tl 29 alt 6 rida) on öeldud, et E.

erikasutusluba võimaldab viia keskkonda etteantud koguses väetisena ka lämmastiku- ja fosforiühendeid (Nüld ja Püld ).

8.4 Kooskõlas eelöelduga ja arvestades täiendavalt ka VeeS § 392 grammatilist tõlgendamist, ei saa nõustuda kassaatori väitega, et

erikasutusluba koosneb lubavast osast ja tingimustest ning et mittelubatu eest järgneb vastutus VeeS § 392 lg 1 järgi ja tingimuste rikkumise

eest sama paragrahvi teise lõike järgi. Kokkuvõtvalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et kuna vee

erikasutusluba on õigusliku sisuga dokument - seega dokument, millega antakse isikutele õigusi ja pannakse neile kohustusi ning mille nõuete

täitmatajätmisega võib kaasneda õiguslik vastutus, siis peab see dokument olema ka juriidiliselt selgelt ja korrektselt vormistatud. Kõnealuse

vee erikasutusloa puhul selgest ja korrektsest vormistamisest rääkida ei saa.

8.5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a määruses nr 3-1-1-95-01 on juhitud tähelepanu asjaolule, et enne

haldusõiguserikkumise menetluse alustamist oli koostatud neli vee saastetasu arvutust, millest nähtus ülenormatiivse heitvee suunamine

suublasse. Riigikohtu kriminaalkolleegium pidas sellega seoses vajalikuks märkida, et tegelikult oleks olnud piisavalt alust menetluse

alustamiseks juba esimese vee saastetasu arvutuse pinnalt ja et keskkonnakaitsealaste normide mõte ei saa olla nende normide rikkumise

talumisega raha teenimises vaid rikkumise koheses tõkestamises. Kahjuks on samasuguse olukorraga tegemist ka käesoleva kohtuasja puhul:

ka AS E. suhtes koostati enne haldusõigusrikkumise asja alustamist aasta jooksul neli saastetasu arvutust, s.t tõdeti neljal korral, et tegemist on

keskkonnakaitse normide rikkumisega.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2001. aasta otsus AS E. haldusõiguserikkumise asjas Veeseaduse § 392 lg 1 järgi jätta

muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtumäärus jõustub 14. detsembril 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep