3-2-1-150-01 · Riigikohus

3-2-1-150-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. detsembril 2001. a

Ü. P hagi Andra Rohtla vastu 36 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi

kirjalikus menetluses 12. novembril 2001. a Ü. P kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/358/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja 19. veebruari 1999. a võlakirja alusel hagejale 18 000 krooni.

Kohustise täitmise tähtpäev oli 1. aprill 1999. a ning kokkulepitud viivis iga viivitatud päeva eest 1 %

viivitatud summalt. Kostja tähtpäevaks võlga ei tasunud ning hageja nõudis nii võlasumma kui

viivise, kokku 36 000 krooni, väljamõistmist kostjalt.

Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel

puudub võlakirjal märge raha üleandmise-vastuvõtmise kohta ning esitatud kirjalike tõenditega ei ole

kostjale raha üleandmine tõendatud. Kostja kirjutas võlakirjale alla, kuna hageja esindaja P. Vinnal

lubas talle osutada õigusalast teenust. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut selle

rahatuse pärast vaidlustada, kui ta tõendab, et pole raha või asju laenajalt saanud või sai väiksemas

koguses, kui lepingus tähendatud. Kohus leidis, et kostjale võlakirja järgi raha üleandmine on

tõendamata, mistõttu laenulepingut ei saa lugeda poolte vahel sõlmituks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse

kohaselt ei ole vaidlust selles, et raha üleandmist hagejalt kostjale ei ole toimunud. Tõendatud ei ole

ka hageja väide raha üleandmisest kostjale hageja esindaja kaudu. Muude võlasuhete olemasolu ei ole

poolte vahel samuti tõendatud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsK § 272 lg 2 kohaselt tuleb lugeda laenulepingu sõlmimise momendiks raha üleandmine. Raha

saamist tõendab kostja poolt allkirjastatud võlakiri, kus puudub märge laenusumma hilisema

üleandmise kohta, kuid on märgitud kohustus laen 1. aprilliks 1999. a tasuda. Kohtud on valesti

käsitlenud tõendamiskoormust, pannes raha üleandmise tõendamise kohustuse hagejale. Kohus ei ole

põhjendanud, miks ta ei arvesta, et kostja tegi võlakirja alla kirjutades tahteavalduse, olles teadlik

kõigist võlakirjas sisalduvatest asjaoludest.

Kohus on ületanud hagi lahendamise piire. Kostja vaidlustas laenulepingu selle rahatuse pärast,

kohus leidis aga, et lepingu sõlmimine ei ole aset leidnud, kuna ei ole toimunud raha üleandmist.

Kohus rikkus TsMS § 229 lg 2, rajades otsuse asjaolule, mida kostja ise asja läbivaatamisel ei

esitanud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hageja väited ei anna alust ringkonnakohtu seadusliku

ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi

olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 272 lg 2 alusel sõlmituks raha või asjade üleandmise

momendist. Hageja on kohtule hagi aluse tõendamiseks esitanud kostja omakäelise võlakirja

19. veebruarist 1999. aastast, milles viimane kinnitab, et võlgneb Ü. P 18 000 krooni ning kohustub

võla tasuma hiljemalt 1. aprilliks 1999. a. Võla tähtajaks tasumata jätmisel kohustub kostja tasuma

viivist 1% iga viivitatud päeva eest tasumata summast. Kohtud on leidnud, et hageja esitatud kirjalike

tõenditega - võlakirja ja volikirjaga tehingu tegemiseks hageja esindaja kaudu - ei ole kostjale raha

üleandmine tõendatud.

TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta

tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui

lepingus tähendatud. Selle sätte kohaselt on rahatuse tõendamise kohustus kostjal. Ringkonnakohtu

otsusest ei ole võimalik leida põhjendust, miks kohus asus seisukohale, et võlakirja tekst annab alust

järeldusele, et raha ei ole üle antud. Kui võlakiri anti õigusteenuse osutamise eest tekkinud võla

vormistamiseks, ei ole see vastuolus seadusega, sest TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga võla,

mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel

juhtumil kohaldatakse laenulepingut reguleerivaid sätteid.

Apellatsioonikohus peab asja uuel läbivaatamisel andma hinnangu kostja omakäelisele kinnitusele

võlgnevuse olemasolu kohta võlakirjas. Laenulepingu vaidlustamine toimub TsK § 276 sätestatud

korras. Neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole selle

vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod

(TsK § 276 lg 2).

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegumi 19. aprilli 2001. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Ü. P 18. mail 2001. a tasutud kautsjon 360 (kolmsada kuuskümmend) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull