3-3-1-51-01 · Riigikohus

3-3-1-51-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 2001

Avo Andreksoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi käigus avalduse esitamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 31. oktoobril 2001 kirjalikus menetluses läbi Avo Andreksoni kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2001. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/104/2001.

Asjaolud

Vaidlustatavatele haldusaktidele eelnenud menetlus

Avo Andrekson esitas 25. veebruaril 1994 Pärnu Linnavalitsusele isiklikult enda ja oma ema Leonora

Silvere (Andrekson) nimel avalduse õigusvastaselt võõrandatud Aia tn 12, Nikolai tn 27 ning Vee

tn 2 asunud hoonete ja maa tagastamiseks. Avalduste vastuvõtmise kohta väljastati tõendid nr S-

215/T ja A-97/T.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 20. septembri 1995. a otsuse nr 14 (t 1385) p-ga 1 loeti

omandireformi objektiks Vee tn 7 (endine 2/4) kinnistu nr 124 krundi 99 tähtajata põhirendiõigus

maale ja hoone. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise

ajal Linda Andreksonile ja Avo Andreksonile " mõttelistes osas. Punktiga 3 tunnistati A. Andrekson

omandireformi õigustatud subjektiks hoone ja maa suhtes " mõttelises osas. Punktiga 7 jäeti

A. Andreksoni taotlus rahuldamata Linda Andreksonile kuulunud " mõttelises osas, sest vara endine

omanik ei ole surnud.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 23. novembri 1995. a otsuse nr 17 (t 1512) p-ga 1 loeti

omandireformi objektiks Aia tn 12 kinnistu nr 1450 krundi 171 B 3 tähtajata põhirendiõigus maale ja

hoone. Sama otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Leonore

Andreksonile. Punktiga 7 jäeti rahuldamata A. Andreksoni taotlus, kuna endise omaniku lapsel on

õigus nõuda vara tagasi vaid juhul, kui tema vanem on surnud.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 12. mai 1997. a otsuse nr 4 (t 1937) p-ga 1 loeti omandireformi

objektiks Nikolai tn 27 kinnistu 2151 krunt 37 c tähtajata põhirendiõigus maale ja hoone. Sama

otsuse punktiga 2 loeti tuvastatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal Leonore

Andreksonile. Punktiga 7 jäeti rahuldamata A. Andreksoni avaldus põhjusel, et ta ei ole õigustatud

subjekt. Leonore Silvere avaldus jäeti rahuldamata, sest puudub tema volikiri A. Andreksonile

seisuga 25. veebruar 1994.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 7. oktoobri 1999. a otsusega nr 3 (t 1512) täiendati komisjoni

23. novembri 1995. a otsuse nr 17 (t 1512) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata,

kuna ta ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 kohaselt. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata,

kuna taotleja, kes ei ole esitanud 17. jaanuariks 1992 avaldust vara tagastamiseks ega

kompenseerimiseks, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks juhul, kui

tähtaega ei ole ennistatud keskkomisjonis.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 7. oktoobri 1999. a otsusega nr 3 (t 1937) täiendati linnakomisjoni

12. mai 1997. a otsuse nr 4 (t 1937) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata, kuna ta

ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 kohaselt. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata, kuna

taotleja, kes ei ole esitanud 17. jaanuariks 1992 avaldust vara tagastamiseks ega kompenseerimiseks,

loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks juhul, kui tähtaega ei ole

ennistatud keskkomisjonis.

10. novembril 1999 esitas A. Andrekson ÕVVTK Keskkomisjonile kaebuse Pärnu linnakomisjoni

7. oktoobri 1999. a otsuste nr 3 (t 1512) ja nr 3 (t 1937) peale.

Vaidlustatavad haldusaktid

ÕVVTK Keskkomisjoni 16. detsembri 1999. a otsuse p-ga 1 rahuldati A. Andreksoni kaebus osas,

mis puudutab linnakomisjoni 7. oktoobri 1999. a otsuste nr 3 (t 1512) p 7 ja otsuse nr 3 (t 1937)

formuleerimist ning saadeti toimik linnakomisjonile redaktsiooniliste paranduste tegemiseks.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1385) p-ga 7 tühistati osaliselt

linnakomisjoni 20. septembri 1995. a otsus nr 14 (t 1385) ja täiendati selle p 7 järgmiselt: Punktiga 1

loeti omandireformi objektiks Vee tn 7 kinnistu 124 krunt 99 tähtajata põhirendiõigus maale ja p-ga 3

tunnistati A. Andrekson omandireformi õigustatud subjektiks " mõttelise osa maa suhtes. Punktiga 7

jäeti A. Andreksoni taotlus rahuldamata " mõttelise osa hoone ja maa suhtes, mis kuulus Linda

Andreksonile, sest taotlejal on õigus nõuda vara juhul, kui endine omanik on surnud. A. Andreksonile

kuulunud " mõttelise osa hoone suhtes jäeti samuti taotlus rahuldamata, sest taotlus ei olnud esitatud

tähtaegselt ega olnud ennistatud keskkomisjonis. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei

saa olla õigustatud subjektiks, sest vara omanik on elus ja esitas ise avalduse.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1512) p-dega 3 ja 7 muudeti

linnakomisjoni 7. oktoobri 1999. a otsuse nr 4 (t 1512) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti

rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla õigustatud subjekt, sest avalduse esitamise momendil oli vara

omanik L. Silvere elus. L. Silvere ei saa olla õigustatud subjekt, sest ta ei ole esitanud nõuetekohast

avaldust.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1937) p-dega 3 ja 7 muudeti

linnakomisjoni 7. oktoobri 1999. a otsuse nr 3 (t 1937) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti

rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla õigustatud subjekt, sest avalduse esitamise momendil oli vara

omanik L. Silvere elus. L. Silvere ei saa olla õigustatud subjekt, sest ta ei ole esitanud nõuetekohast

avaldust.

Senine kohtumenetlus

A. Andrekson palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1512) p-d 3 ja 7, otsuse nr 4 (t 1937) p-d 3 ja 7 ning otsuse nr 4

(t 1385) p 7. Samuti paluti Pärnu linnalt välja mõista Aia tn 12 elamu korterite ja maa seadusevastase

erastamisega tekitatud kahju 3 200 000 kr.

Pärnu Halduskohtu 2. juuni 2000. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhimotiividel:

A. Andrekson on õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks ainult " mõttelise osa Vee tn 7

kruntrendimaa suhtes. Kinnistul asuvate hoonete kohta esitas ta avalduse hilinenult pärast ORAS § 16

lg s 1 sätestatud tähtaega (17. jaanuar 1992). A. Andreksoni taotluse rahuldamine Aia tn 12 ja Nikolai

tn 27 asuva vara suhtes on välistatud, sest endine omanik oli elus. Kuna Leonore ja Linda Andrekson

ei olnud esitanud tähtaegselt avaldust, jäeti nad õigesti tunnistamata omandireformi õigustatud

subjektiks. Avalduse vastuvõtmise kohta antud tõend fikseerib avalduse vastuvõtmise fakti, mitte aga

avalduse nõuetekohasuse. Üksnes postiga saabunud ja tõestamata allkirjaga avaldus tagastatakse.

Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited endistelt omanikelt avalduste nõudmise lubamatuse, omandi

puutumatuse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Kahjunõue Pärnu linna vastu tuleb

jätta tähelepanuta juba seetõttu, et kaebus esitati ainult ÕVVTK komisjonide otsuste peale, mitte aga

linnavalitsuse toimingute peale õigusvastaselt võõrandatud vara müümisel.

A. Andreksoni apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldada.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2001. a otsusega tühistati halduskohtu otsus

osaliselt ja tehti asjas uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. detsembri

1999. a otsuse nr 4 (t 1512) p-d 3 ja 7 ning otsuse nr 4 (t 1937) p-d 3 ja 7 ning ÕVVTK

Keskkomisjoni 16. detsembri 1999. a otsuse p 1 osas, millega jäeti rahuldamata Leonore Andreksoni

taotlus õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus

põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiste motiividega:

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse esitamise tähtaegsuse hindamisel tuleb

käesolevas asjas lähtuda Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise

seaduses sätestatud tähtajast. Õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamise avalduse esitamise

tähtaegsuse hindamisel tuleb lähtuda ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtajast. A. Andreksoni

25. veebruari 1994. a avaldust on vastuvõtja käsitlenud A. Andreksoni ja L. Silvere ühise avaldusena.

Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 kinnistute maa tagastamise osas on L. Silvere seega esitanud avalduse

tähtaegselt. ÕVVTK Keskkomisjoni 16. detsembri 1999. a otsus, millega jäeti sisuliselt muutmata

linnakomisjoni otsused, tuleb eeltoodut arvestades samuti osaliselt tühistada. Kuna A. Andrekson ja

L. Silvere ei esitanud ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtajaks - 17. jaanuariks 1992 - avaldust

õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamiseks ega taotlenud ÕVVTK Keskkomisjonis avalduse

esitamise tähtaja ennistamist, on linnakomisjon jätnud avalduse hoonete osas õigesti arvesse võtmata.

Puudus alus tunnistada avaldajaid hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks. Aia tn 12

hoones asuvate korterite erastamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Õigusvastaselt võõrandatud vara on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. See tuleneb Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a otsusest "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest".

Apellandi väited ei anna alust Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle

lisaprotokollide ratifitseerimise seaduse § 2 lg 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. Seetõttu on

ebaõige on apellandi väide, et ORAS § 16 lg 1, mis näeb ette vara tagastamiseks avalduste esitamise

tähtaja, on põhiseadusevastane ega kuulu kohaldamisele.

A. Andreksoni kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada osas, mille ulatuses

jäeti esimese astme kohtu otsus tühistamata ja apellatsioonkaebuses esitatud taotlused rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

Kassaatori emalt 1940. a hoonete ja maa õigusvastasel võõrandamisel rikkusid NSV Liidu

okupatsioonivõimud 1938. a Põhiseaduse § 26. Seetõttu kuuluvad äravõetud varad praeguse valdaja

poolt tingimusteta tagastamisele. Isik, kellelt vara on õigusvastaselt võõrandatud, on selle vara

omanik, mitte endine omanik. Varade tagastamiseks avalduse esitamise nõude kehtestamine ja selliste

avalduste sidumine tähtaegadega ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse printsiibiga ja Põhiseaduse

sätetega, mis tagavad omandi puutumatuse. Kassaator leiab, et kohtute poolt Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a otsusele ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 19 ja 11

ratifitseerimise seadusele on antud väär tähendus.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi Avalduste esitamise kord) p 4 on

omakorda vastuolus ORAS § 16 lg-tega 1 ja 2 ja § 17 lg-ga 2. Vabariigi Valitsusel puudusid volitused

anda täiesti erinev käsitlus võrreldes seaduses tooduga, mille kohaselt tähtaegselt avaldust

mitteesitanud isikud loetakse tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks. Kohtu seisukoht,

et avalduste esitamise tähtaeg on kehtestatud teiste isikute õiguste kaitseks, ei tugine ühelegi

õigusaktile. Kohus jättis vastamata apellatsioonkaebuse p-s 4 lk-l 5 toodud põhjendusele, mille

kohaselt vara tagastamise avalduste esitamiseks antud tähtaeg ei ole mõistlik väljaspool Eestit elavate

võimalike õigustatud subjektide jaoks.

Omandireformi õigustatud subjektide ringi sätestavad ORAS §-d 4, 7, 8 ja 9. Sellest tulenevalt ei ole

tarvis täiendavat subjektiks tunnistamise protseduuri. Ringkonnakohus on jätnud vastamata

apellatsioonkaebuse p-s 4 lk-l 4 toodud põhjendustele. 20. detsembri 1995. a otsust nr 14 ei olnud

vaidlustatud. Linnakomisjonil ei olnud alust Vee tn 7 hoone suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise

küsimuses uut otsust. Selline tegevus on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

L. Silvere ja A. Andreksoni avaldus tuleb lugeda linnakomisjoni poolt selle vastuvõtmisega

tähtaegselt esitatuks. Seda kinnitavad pärast avalduse esitamist linnavalitsuse tõendid ja ettepanekud

esitada täiendavaid dokumente, Aia tn 12 hoone suhtes ekspertiisi tellimine ja asjaolu, et

linnakomisjoni 1995. ja 1997. a otsustes ei toodud otsuse tegemisel põhjenduseks avalduse esitamist

pärast tähtaega.

Kohus tuvastas küll ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsuse seadusevastasuse, kuid jättis

põhjendamatult rahuldamata kahjunõude.

Justiitsministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu leides, et Põhiseadusel ei ole tagasiulatuvat

jõudu ja endiste omanike huve on määratud kaitsma ORAS, Maareformi seadus ja neist tulenevad

õigusaktid. Avalduste esitamise tähtaja põhjendatuse küsimuses on ringkonnakohus õigustatult

tuginenud ORAS § 2 lg-le 2. Seadusandja on võimaldanud tähtaja ennistamisel esitada avaldusi ka

pärast tähtaega. Ühegi allkirjastatud dokumendiga pole tõendatud L. Silvere tahe vara tagastamiseks

või kompenseerimiseks. Linnakomisjoni 23. novembri 1995. a ja 12. mai 1997. a otsuseid pole

vaidlustatud, kuigi nendega sisulisi muudatusi ei tehtud, vaid üksnes formuleeriti eelnevad otsused

ümber.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjon on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Avalduse

esitamise tähtaja kehtestamine annab kõigile endistele omanikele või nende õigusjärglastele

ühesuguse ja võrdse võimaluse taotleda vara tagastamist või kompenseerimist ega riku õiguspärase

ootuse põhimõtet. Kohtuotsus vastab TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud, miks A. Andreksoni kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1385) p 7 peale tuleb jätta rahuldamata. ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1385) p-ga 7 tühistati sisuliselt sama

linnakomisjoni 20. detsembri 1995. a otsuse p 3 osas, millega A. Andrekson oli tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks Pärnus Vee tn 7 asuva hoone " mõttelise osa suhtes. Tühistamise

motiiviks märgiti põhjus, et "taotlus ei olnud esitatud tähtaegselt (17.01.1992) ega olnud ka

ennistatud Keskkomisjonis (31.03.1993)". Kohtud on pidanud seda põhjendust õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse tühistamisel piisavaks.

Kassaator leiab, et õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse muutmine neli aastat hiljem on vastuolus

Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

2. Käesolevas asjas ei olnud kaebus esitatud mitte õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise

peale, vaid varasema õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise peale. Ringkonnakohus

on tühistamise õiguspärasuse hindamisel lähtunud vääralt vaid ORAS § 16 lg-st 1 ja Avalduste

esitamise korra p-st 4.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle

haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse

reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Alates 1. jaanuarist 2002 reguleerib

haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamist Haldusmenetluse seadus. Kolleegium leiab, et

täitevvõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest (Põhiseaduse § 3 lg 1) tulenevalt on praegu ja oli

ka vaidlustatud otsuse tegemise hetkel õiguslik alus varasema, andmise hetkel õigusvastase

haldusakti tühistamiseks, kui sellega ei kahjustata adressaadi õiguspärast ootust, mis on samuti

Põhiseadusega kaitstav hüve (Põhiseaduse § 10).

Riigikohus on korduvalt osundanud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttele juhtudel, kus

isikud võisid varasemale seadusele tuginedes eeldada, et neil on võimalus saada riigilt soodustusi,

kuid hilisema seadusega on õigus soodustusele ära langenud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-6-98; 17. märtsi 1999. a otsus asjas

nr 3-4-1-2-98). Olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb

isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta

konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt.

Seetõttu tuleb varasema haldusakti tühistamisel kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja

õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et

kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti

kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest

põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.

3. Ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms),

ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse

põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja

menetlusvigade tõttu. Isiku lootust soodustusele on Riigikohus ülalviidatud asjades arvestanud küll

varasema seaduse muutmise põhiseaduslikkuse hindamisel, kuid neis asjades ei tuvastatud, et

muudetud seadusesäte oleks olnud vastuolus Põhiseadusega. Isiku lootus võib olla kaitstav ka

õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel, samuti juhul, kui haldusakti andmisel on

tehtud ebaolulisi menetlus- või vormivigu. Oluliseks on vaid need menetlus- ja vormivead, mis võisid

tuua kaasa sisult väära haldusakti andmise või mille tõttu ei ole võimalik kontrollida haldusakti

sisulist õiguspärasust.

Õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja

vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud

põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti

andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega

olema osutunud isikule kahjulikuks. Näiteks võib isik haldusakti kehtivust usaldades olla muutnud

oma elukorraldust või olla teinud kulutusi, lootes tulevase soodustuse saamisele. Ühelgi juhul ei saa

isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava

haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.

4. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara

tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast

võõrandamist. ÕVVTK komisjon peab otsuse tegemisel kontrollima asjaolusid ja kohaldama seadust

hoolikalt. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi

menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib

põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult, et ilma mõjuva

põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata ja kui ei esine seaduslikke takistusi vara

tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis vastav korraldus ka antakse.

Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise

otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist.

Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et avaldus Vee tn 7 hoone tagastamiseks või

kompenseerimiseks oleks tulnud vastavalt ORAS § 16 lg-le 1 esitada hiljemalt 17. jaanuaril 1992.

Pärast tähtaja möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine

kujutas käesolevas asjas endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või

kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist

juhtudel, kui õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt.

Iseenesest on õige kassaatori seisukoht, et haldusorgan ei tohi haldusmenetluses eksitada isikut

sellega, et ta võtab vastu tähtaega rikkudes esitatud taotluse ja asub seda menetlema, jättes esitajale

mulje, et taotlus on esitatud tähtaegselt. Vastavalt seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade

ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" § 2 lg-tele 2

ja 3 võis selle tähtaja ennistada vaid ÕVVTK keskkomisjon tingimusel, et ennistamise taotlus on

esitatud hiljemalt 31. märtsil 1993. Seega ei näinud õigusaktid ette tähtaja ennistamise võimalust

25. veebruaril 1994, mil A. Andrekson esitas avalduse Vee tn 7 hoone suhtes. Tähtaja ennistamise

võimalus ei ole seetõttu langenud ära linnavalitsuse või linnakomisjoni eksitava tegevuse tõttu.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kaaluma A. Andreksoni usaldust või lootust ning

tühistatud otsuse õigusvastasuse põhjusi. Kui õigusvastane otsus riivab kolmandate isikute õigusi või

põhjendatud huve, tuleb neidki arvestada õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise

õiguspärasuse hindamisel.

5. Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 asunud hoonete osas nõustub halduskolleegium ringkonnakohtu otsuse

motiividega ega pea vajalikuks neid korrata.

Riigikohus on korduvalt kinnitanud seisukohta (viimati Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri

2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-01 p 4), et õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam

endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja et sellele ei laiene Põhiseaduse

§ 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja

põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara

tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks

määratud tingimustel. Muuhulgas tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada tähtaegselt

avaldus ja taotleja tuleb tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks.

Vara tagastamise avalduste esitamise tähtaeg ei olnud ebamõistlik, nagu leiab kassaator, sest

mõjuvatel põhjustel oli vastavalt seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" §-le 2 võimalik taotleda selle

tähtaja ennistamist. Avalduste esitamise korra p 4 ei ole vastuolus ORAS § 16 lg-tega 1 ja 2 ja § 17

lg-ga 2 ega ületa Vabariigi Valitsusele delegatsiooninormiga antud volitusi. Avalduste esitamise korra

viidatud säte ei muuda vara tagastamise aluseid, vaid kehtestab tagajärjed juhuks, kui õigustatud

subjekt ei pea kinni vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitamise tähtajast.

Ringkonnakohus on õigesti teinud kindlaks, et Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 hoonete tagastamise avaldus

on esitatud hilinenult. Kaebajat ei ole kunagi tunnistatud nende hoonete suhtes omandireformi

õigustatud subjektiks, mistõttu selles osas ei ole vaidlustatud haldusakte tarvis hinnata õiguspärase

ootuse ja õiguskindluse põhimõttest lähtudes.

6. Kahju hüvitamise nõue on jäetud põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt tühistatud

haldusaktid ei saa enam omandireformi menetluse jätkamist takistada. Kuna Aia tn 12 ja Nikolai

tn 27 hoonete suhtes tehtud otsused on ringkonnakohus tunnistanud õiguspäraseks, puudub kaebajal

alus nõuda nende otsustega tekitatud kahju hüvitamist. Tulenevalt TsK §-dest 448 ja 450 saab nõuda

vaid õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist.

Juhindudes HKMS § 71 lg 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Avo Andreksoni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2001. a otsus haldusasjas nr II-

3/104/2001 osas, millega jäeti rahuldamata Avo Andreksoni kaebus ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 21. detsembri 1999. a otsuse nr 4 (t 1385) p 7 peale, ja saata asi selles osas

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Jätta ringkonnakohtu otsus muus osas muutmata.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 7. detsembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann