3-1-1-27-01 · Riigikohus

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 2001

3-1-1-27-01

Riigikohtu üldkogu, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus ja liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants

Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik, vaatas

24. oktoobril 2001. a kaebaja T. L., Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Paul Varuli, Riigikogu esindaja

Vootele Hanseni, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumäe ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning üldkogu sekretäri

Piret Lehemetsa juuresolekul läbi kassatsiooni korras

T. L. kaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2000. a otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Liikluskorralduskeskuse parkimiskontrolör koostas 12. juunil 2000. a Haldusõiguserikkumiste seadustiku (edaspidi - HÕS) § 951

lg 3 p 2 alusel trahvinõude 460 kr selle kohta, et sõiduauto Opel registrinumbriga X oli pargitud Tallinnas K. tn Y tasulisel parkimiskohal

parkimistasu maksmata.

2. Sõiduki parkinud T. L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada mõistetud rahatrahvi ja menetluse

haldusõiguserikkumise asjas lõpetada. Kaebaja väitis, et tasu nõudmine parkimise eest avalikel tänavatel ei saa olla avalikel tänavatel avalik-

õiguslik koormis, sundkindlustuse makse, trahv, maks ega tsiviilõiguslik lõiv või rendisumma. Samuti palus ta tunnistada

põhiseadusevastaseks ja jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite

tasulise parkimise kord" punktid 2.4 ja 4.1 osas, mis reguleerivad tasulist parkimist Tallinna linna avalikel tänavatel.

3. Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2000. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja asjas tehtud otsus muutmata. Kohtuotsuses märgiti, et

Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel

iseseisvalt. Seega võib kohalik omavalitsus sellekohase volitusnormita seaduses otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus.

Põhiseadusest ja seadustest ei tulene, et tasulise parkimise kehtestamine avalikel tänavatel oleks riigielu küsimus, millest tulenevalt kuulub see

kohaliku elu küsimuste valdkonda. Halduskohtu hinnangul võis volikogu oma määrusega kehtestada sõidukite tasulise parkimise korra ja

sellest tulenevalt loeti volikogu määruse punktid 2.4 ja 4.1 Põhiseadusega kooskõlas olevaiks.

Kohalikule omavalitsusele annab õiguse tasulise parkimise kehtestamiseks Liiklusseadus (edaspidi - LS), mille kohaselt võib teeomanik või -

valdaja kehtestada tasulise parkimise. Teeseaduse (edaspidi - TeeS) § 2 lg-st 1 tulenevalt on teeomanikuks Tallinna linn. Tallinna linna

omandis või valduses olevatel teedel võib teeomanik või -valdaja - Tallinna Linnavalitsus kehtestada valveta tasulise parkimise hinna

tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa punktist 1.4. Tallinna Linnavalitsus on 9. veebruari 2000. a

määrusega nr 8 kehtestanud sõidukite valveta tasulised parkimisalad ja valveta tasulise parkimise hinnad Tallinna linna omandis või valduses

olevatel teedel. Kaebajale määratud trahvinõue oli kooskõlas kehtiva õigusega.

4. Halduskohtu otsuse peale esitas T. L. apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Ta leidis, et halduskohtu otsus on põhjendamatu ja

vastuolus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsusega asjas nr 3-4-1-11-98. Ta taotles halduskohtu

otsuse tühistamist, asjas menetluse lõpetamist ja linnavolikogu eelnimetud määruse lisa punktide 2.4 ja 4.1 põhiseadusevastaseks tunnistamist

ja kohaldamata jätmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2000. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

otsus muutmata. Kolleegium nõustus halduskohtu otsuses sisalduvate põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märgiti,

et parkimistasu ei ole käsitatav maksuna, koormisena, lõivuna, trahvina ega kindlustusmaksena, vaid tasuna sõidukite või jalakäijate

liiklemiseks ettenähtud tee hõivamise eest.

6. T. L. esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles ta taotleb Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kassaator palub põhiseadusevastaseks tunnistada ja jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata

Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise parkimise kord" punktid 2.4 ja 4.1 osas, mis reguleerivad

tasulist parkimist avalikel tänavatel, sest need sätted on vastuolus Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11, 13 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsusega asjas nr 3-4-1-11-98.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas T. L. kassatsioonkaebuse läbi 27. märtsil 2001. a kolmeliikmelises koosseisus ja 8. mail 2001. a

kolleegiumi kogu koosseisuga. Lähtudes seaduse ühetaolise kohaldamise vajadusest ja tuginedes HÕS § 314 lg 1 p-le 2 otsustati anda kaebus

lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

8. Riigikohtu üldkogu vaatas asja läbi 6. septembri 2001. a ja 24. oktoobri 2001. a istungitel. Riigikohtu istungil esitas kaebaja T. L. täiendava

taotluse tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa punkt 1.4.

Lähtudes kaebuses sisalduvast taotlusest tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata osaliselt Tallinna Linnavolikogu määruse nr 32

lisa, otsustas Riigikohtu üldkogu asja edasisel menetlemisel juhinduda lisaks Haldusõiguserikkumiste seadustikule ka Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seadusest ja kaasata asja arutamisele õigusakti vastu võtnud organi esindajad ning õiguskantsleri ja justiitsministri.

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Asjaosaliste põhjendused

9. Kaebaja T. L. leidis, et ringkonnakohus on parkimistasu kvalifitseerinud eraõiguse, mitte avaliku õiguse valdkonda kuuluvaks instituudiks.

Tsiviilkäibe objektiks võivad Asjaõigusseaduse (edaspidi - AÕS) § 9 lg 4 alusel olla aga üksnes eraasjad. K. tänav Tallinnas on avalik tänav,

sest ta on oma ühiskondliku kuuluvuse tõttu kasutatav igaühe poolt ning seega tulenevalt AÕS § 9 lg-s 2 ka avalik asi. Kuna avalikud asjad on

aga väljaspool tsiviilkäivet, puudub Tallinna linnal õigusvõime K. tänava väljarentimiseks parkijatele.

9.1 Kaebaja märgib, et kui LS § 261 lg 4 võimaldab tehingute tegemist kõigi tänavatega, siis AÕS § 9 lg 2 teeb sellest erandi - tehinguid võib

teha üksnes nende tänavatega, mis on eraomandis. Kuna tegemist on üld- ja erisätte suhtega, tuleb Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi -

TsÜS) § 3 alusel kohaldada erisätet, so Asjaõigusseadust. Kui aga väita, et LS on erisätteks AÕS suhtes, oleksid avalikud tänavad üheaegselt

nii sees kui ka väljaspool tsiviilkäivet, milles peituks ületamatu loogiline vastuolu.

9.2 Kaebuses leitakse veel, et kui parkimistasu on vastavalt kohtuotsusele tsiviilkäibe element, peaks Tallinna linn müüdavatel

parkimiskviitungitel muuhulgas ära märkima ka käibemaksusumma, mida nõuab Käibemaksuseaduse (edaspidi - KMS) § 24 lg 2. Tallinna

linna aga ei ole kunagi käsitatud parkimistasu suhtes maksukohuslasena KMS § 6 mõttes. Ka see kinnitab kassaatori arvamust, et parkimistasu

ei saa olla tsiviilkäibe elemendiks ning tegemist on põhiseadusevälise nähtusega.

9.3 Kassaator väidab, et kaevatav otsus on ka vastuolus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega asjas nr 3-4-1-11-98,

sest tähelepanuta jäeti selles käsitletud seaduste järgimise nõue. Pidades parkimistasu tsiviilkäibe elemendiks, on Tallinna linn läinud vastuollu

Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11 ja 13.

9.4 Riigikohtu üldkogu istungil kaebaja põhistas Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise

parkimise kord" punkti 1.4 põhiseadusevastasust sellega, et Kohalike maksude seaduse (edaspidi - KMS) alusel saab maksumäära kehtestada

üksnes volikogu, mitte linnavalitsus. Kui aga parkimistasu on eraõiguslik instituut, siis puudub Tallinna linnavalitsusel õigusvõime oferdi

tegemiseks parkijale. Punkti 2.4 peab kassaator põhiseadusevastaseks seetõttu, et tema arvates ei vaja avalikul tänaval parkimine linnavalitsuse

luba. Punkt 4.1 on kaebaja arvates põhiseadusevastane seetõttu, et p-s 2.4 ebaseadusliku nõude rikkumise eest tahetakse teda võtta

haldusvastutusele mitte üksnes HÕS alusel, vaid ka Tallinna linna õigusaktide alusel, mis omakorda on vastuolus HÕS sätetega.

10. Tallinna Liikluskorralduskeskus esitas kohtule kirjalikud vastuväited, kus leitakse, et kaebus pole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

Tallinna linnal kui teeomanikul on õigus kehtestada tasulise parkimise kord tänavatel. Parkimistasu on tasu sõidukite või jalakäijate

liiklemiseks ettenähtud tee hõivamise eest. Tallinnas müüdavatel parkimispiletitel on ära toodud ka käibemaks.

11. Tallinna Linnavolikogu kirjalikus arvamuses leitakse, et volikogu 23. septembri 1999. a määrusega nr 32 kinnitatud "Sõidukite tasulise

parkimise korra" punktid 2.4 ja 4.1 ja sama korra alusel välja antud linnavalitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 113 on kooskõlas

Põhiseaduse ja seadusega. Tasu parkimise eest ei saa käsitada kohaliku maksu ega koormisena. Kohalike maksude loetelu on ammendavalt

toodud Kohalike maksude seaduses ning seaduses sätestamata kohaliku maksu kehtestamine läheks vastuollu Põhiseaduse §-ga 157, mille

kohaselt kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Võimaluse tasulise

parkimise kehtestamiseks annab kohalikule omavalitsusele LS § 261 lg 4. Nimetatud seadus ei näe ette, et parkimise hinnad peaks kehtestama

volikogu.

12. Tallinna Linnavalitsuse esindaja arvamuse kohaselt on parkimistasu teenustasu, sest selle kehtestamise eesmärgiks oli: a) kesklinnas

liikluskoormuse vähendamine; b) selle läbi parkimisteenuse pakkumine nendele isikutele, kellel asjaajamise tõttu on vajadus autoga kesklinna

sõita ja seal parkida; c) laekunud tasu suunamine linna eelarvesse, mille tuluosa kasutada liikluskorralduse parandamiseks linnas. Tallinna linn

lähtus määruse kehtestamisel liiklusseadusega talle antud volitusnormist. Tulenevalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi -

KOKS) § 30 lg-st 2 ja Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määrusega nr 32 kehtestatud "Sõidukite tasulise parkimise korra"

punktist 1.4 oli Tallinna Linnavalitsusel pädevus kehtestada parkimistasu.

13. Riigikogu õiguskomisjoni kirjalikust arvamusest nähtub, et parkimise eest tasumine ei ole tsiviilõiguslik tehing, kuid pole ka maks,

koormis, lõiv, trahv ega sundkindlustus. Õiguskomisjoni arvates ei ole tegemist maksuga seetõttu, et parkimistasu ei ole kehtestatud kindla

suurusena kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi avalikel teedel parkimise eest. Komisjon leidis, et kohalikke makse võib kehtestada lisaks

kohalike maksude seadusele ka mõne teise seadusega, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmise huvides või riigi julgeoleku kaitsmise

seisukohast.

14. Õiguskantsler leiab, et parkimistasu on erieesmärgiga ja liiklusseaduse alusel antud eriliigiline kohalik maks, sest ta vastab kõigile maksu

tunnustele. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtted peaksid andma omavalitsusele kui seaduse alusel tegutsevale autonoomsele

üksusele õiguse otsustada ka kohalike maksude kehtestamisel nii maksu määra kui ka diferentseeritud maksumäärade kehtestamise üle.

Kohaliku maksude seadus sätestab samuti volikogu ainuõiguse maksumäärade ja diferentseeritud määrade kehtestamiseks. Seega on LS § 261

lg 4 volitusnorm kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 9 lõikega 3. Parkimise hinnad on oma olemuselt maksumäärad ja nende

kehtestamine kuulub nii KOKS § 22 lg 1 p 2, MKS § 6 lg 1 kui ka KMS § 2 lg 1 kohaselt volikogu ainupädevusse. Sellise õiguse

edasidelegeerimine ei tulenenud seadusest ja seetõttu parkimistasu ehk parkimise hindade kehtestamise õiguse edasivolitamine oli vastuolus

Põhiseaduses sätestatud legaalsuse põhimõttega ja vastuolus ka eelnimetatud seadustega.

15. Justiitsminister on kirjalikus arvamuses seisukohal, et kohaliku omavalitsuse poolt parkimistasu kehtestamise eesmärk on ohutu liiklemise

ja liikluskorralduse kui avalik-õiguslike ülesannete täitmise tagamine. Parkimistasu tuleb käsitada maksuna, sest ta vastab MKS §-st 2

tuletatavatele maksu iseloomulikele tunnustele. Tegu on rahalise kohustisega, millel puudub otsene vastutasu. Parkimistasu kehtestamine

kohalike omavalitsuste poolt on Põhiseadusega kooskõlas, kuid seaduse ja Põhiseadusega on vastuolus Tallinna Linnavolikogu poolt

kehtestatud korra p 1.4, mis delegeeris parkimishindade kehtestamise linnavalitsusele. Tulenevalt asjaolust, et maksumäär on äärmiselt oluline

maksusuhte element, toob see omakorda kaasa Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise parkimise

kord" põhiseadusevastasuse osas, mis reguleerib tasulist parkimist.

Üldkogu seisukoht

I

16. Kassaator T. L. ei vaidlusta seda fakti, et ta parkis talle kuuluva sõiduauto Tallinnas K. Y maja ette ega maksnud tasu parkimise eest.

Kassaatori väitel puudub Tallinna linnal õigus nõuda tasu parkimise eest linna avalikel tänavatel. Seetõttu on talle HÕS § 951 lg 3 p 2 järgi

mõistetud trahv ebaseaduslik.

17. Et otsustada, kas trahvinõue, mis oma olemuselt on isikule määratud halduskaristus, on seaduslik, on vaja analüüsida, kas avalik-

õiguslikke haldusülesandeid täitev ametiisik tegutses oma pädevuse piirides ja järgis menetlusnõudeid. Tuvastada tuleb ka see, kas tegemist on

avaliku ja tasulise parkimiskohaga ning kas parkimistasu Tallinnas K. Y maja ees on kehtestatud õiguspäraselt.

18. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 188 järgi volitab kohaliku omavalitsuse volikogu HÕS §-s 951 nimetatud haldusõiguserikkumise

asju arutama ametiisikuid, kes teostavad kontrolli või järelevalvet volikogu haldusterritooriumil. Tallinna Liikluskorralduse keskuse

parkimiskontrolöri volitus tuleneb Tallinna Linnavolikogu 12. juuni 1997. a määrusest nr 33. Selle määrusega kinnitati ametiisikute loetelu,

kellel on õigus arutada haldusõiguserikkumise asja ja koostada protokolle. Määruse teise osa punkt 6 järgi on HÕS §-s 951 nimetatud asju

pädev arutama ka parkimiskontrolör, sh koostama ka trahvinõude. Parkimiskontrolöri pädevust ei ole kassaator vaidlustanud.

19. Selgitamist vajab, kas T. L. parkis sõiduki avalikul parkimiskohal HÕS § 951 lg 3 tähenduses. Teeseaduse § 4 lg 1 sätestab, et avalikult

kasutatavate teede hulka kuuluvad riigimaantee, kohalik maantee ja tänav. Teeseaduse § 6 järgi on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev

rajatis, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks. Kuna liiklemine hõlmab LS § 261 järgi ka parkimise, siis

järeldub sellest, et Tallinnas asuv K. tänav koos maja nr Y ees oleva parklaga on igaühe kasutatav asi ehk avalik asi.

II

20. Avalik võim saab isikut karistada ja sellega piirata tema vabadust üksnes siis, kui tasu parkimise eest avalikul parkimiskohal on

kehtestatud õiguspäraselt. Selline nõue tuleneb Põhiseaduse § 3 esimese lõike esimesest lausest.

Teo toimepanemise ajal 12. juunil 2000 olid sõidukite valveta tasulised parkimisalad ja parkimishinnad Tallinna linna omandis või valduses

olevatel teedel kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse 9. veebruari 2000. a määrusega nr 8 ja 29. märtsi 2000. a määrusega nr 22. Linnavalitsuse

määruste alustena on märgitud KOKS § 6 lg 3, LS § 261, Tallinna põhimääruse § 6 lg 3 ja Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a

määrusega nr 32 kinnitatud sõidukite tasulise parkimise kord.

K. tänav tunnistati tasulise parkimise alaks Tallinna Linnavalitsuse 29. märtsi 2000. a määrusega nr 22.

21. Tasulise parkimise kehtestamise seaduslik alus oli kuni 1. veebruarini 2001 kehtinud Liiklusseaduse § 261 lg 4, mis sätestas, et teeomanik

või -valdaja võib kehtestada tasulise parkimise. 1. veebruaril 2001. a jõustunud Liiklusseaduse § 50 lg 5 (RT I 2001, 3, 6) alusel võib tasulise

parkimise kehtestada teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik. Tallinna Linnavolikogu võttis 23. septembril 1999 vastu määruse

nr 32, mille lisa punktis 1.4 sätestati, et Tallinna linna tasulise parkimise alad, kohad ja hinna kehtestab Tallinna Linnavalitsus. Seega

delegeeris volikogu linnavalitsuse otsustada nii tasulise parkimise alad kui ka parkimistasu suuruse.

22. Kassaator T. L. taotles nii halduskohtule kui ka Riigikohtule esitatud kaebuses tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohtuasja

lahendamisel kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise parkimise kord" punktid 2.4 ja

4.1 selles osas, mis reguleerivad tasulist parkimist avalikel tänavatel. Riigikohtu üldkogu istungil taotles kassaator lisaks nimetatud punktidele

ka punkt 1.4 tunnistamist põhiseadusevastaseks. T. L. arvates on parkimistasu "põhiseaduseväline ja ebaseaduslik nähtus". Tema argumendid

on refereeritud käesoleva otsuse punktis 9.

23. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa sätted, mille põhiseadusevastasusele kassaator osundab, on sõnastatud järgmiselt:

Punkt 1.4.:

"Tallinna linna tasulise parkimise alad, kohad ja hinnad kehtestab Tallinna Linnavalitsus (edaspidi linnavalitsus)."

Punkt 2.4.:

"Valveta tasulises parkimiskohas (v.a eraparklas) tõendab sõiduki parkimise õigust:

2.4.1. nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet;

2.4.2. parkimisautomaadi pilet;

2.4.3. parkimise kuukaart;

2.4.4. parkimiskoha automaadi lubav näit;

2.4.5. linnavalitsuse väljastatud parkimise soodusluba."

Punkt 4.1.:

"Korras sätestatud tasulise parkimise nõudeid rikkunud sõiduki juht võetakse vastutusele haldusõiguserikkumiste seadustiku ja

liiklusseadusega ning Tallinna linna õigusaktidega kehtestatud alusel ja korras."

24. Põhiseaduse § 15 esimese lõike teine lause eeldab, et seadus või muu õigusakt, mille põhiseadusevastaseks tunnistamist nõutakse, oleks

asjassepuutuv. Õigusakti asjassepuutuvus tähendab, et säte, mille põhiseaduspärasust kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamiseks

otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu otsus 22. detsembrist 2000 - RT III 2001, 1,1). Üldkogu leiab, et Tallinna Linnavolikogu

23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise parkimise kord" punktid 2.4 ja 4.1 ei ole asjassepuutuvad sätted, sest nende

kehtimisest ei sõltu vastutus HÕS § 951 järgi. Korra punkt 2.4 nimetab dokumendid, mis tõendavad avalikus tasulises parkimiskohas sõiduki

parkimise õigust. Korra punkt 4.1 viitab vastutusele tasulise parkimise korra rikkumise eest ega oma iseseisvat regulatiivset tähendust.

25. Asjassepuutuv säte on korra punkt 1.4. Liiklusseaduse § 261 lg 4 andis tee valdajale tasulise parkimise kehtestamise õiguse. Tallinna

Linnavolikogu delegeeris Tallinna linna tasulise parkimise ala, koha ja hinna otsustamise Tallinna Linnavalitsusele. Seega sõltub korra punkti

1.4 kehtivusest kaebaja halduskorras karistamise seaduslikkus.

III

26. Et leida vastus küsimusele, kas parkimistasu kehtestamine Tallinna linnas on linnavolikogu või linnavalitsuse pädevuses, tuleb välja

selgitada parkimistasu õiguslik iseloom.

27. Esmalt märgib üldkogu, et avaliku tee staatus tähendab igaühe õigust teel liigelda. Ka parkimine on hõlmatud liikluse mõistega. Igaühe

õigus avalikul teel liigelda ei ole aga piiramatu. Tänapäeval ei ole avalikku teed võimalik mõistlikult kasutada ilma seal liiklust reguleerimata.

Liikluse korraldamise pädevus ei ole tsiviilõigusliku omandiõigusega hõlmatud õigus, vaid avalikust õigusest tulenev pädevus.

Liikluse korraldamiseks tuleb paratamatult mõnes kohas parkimine keelata või lubada seda teatud tingimustel. Parkimiskohad avalikel teedel,

eriti linna keskosas, on piiratud avalik ressurss, mille kasutamist tuleb mõistlikul kombel sõidukivaldajate vahel reguleerida. Parkimistasu

kehtestamine soodustab piiratud ressursi optimaalset kasutamist.

28. Parkimiskohtade loomine nõuab liikluskorraldusrajatiste püstitamist, parkimiskohtade märgistamist, hooldust ja teenindamist, mis

põhjustab kulutusi. Seetõttu on mõistlik ja õiglane, et sõiduki kasutaja kannab parkimiskoha haldamiskulu ja maksab mõõdukat tasu selle eest,

et ei pea pikka aega vaba parkimiskohta otsima. Sõidukiomanik või -kasutaja saab parkimistasu makstes vastu avaliku teenuse - võimaluse

leida tiheda liiklusega piirkonnas osa avalikust teest sõiduki ajutiseks hoidmiseks. Sõiduki parkimisega seotud kõikide kulude arvutamine ei

ole igal üksikjuhtumil võimalik.

29. Ekslik on kassaatori väide, et ringkonnakohus on pidanud parkimistasu eraõiguse valdkonda kuuluvaks instituudiks. Ringkonnakohtu

otsuses sisalduvast seisukohast, et "parkimistasu on tasu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks ettenähtud tee hõivamise eest" see ei nähtu.

Asjaolu, et parkimistasu ei ole klassikaline maks, lõiv, trahv, sundkindlustuse makse vms, ei tähenda veel, et see tasu oleks eraõiguslik tasu.

30. Kui parkimistasu oleks tasu linnale kuuluva asja kasutusse andmise eest eraõiguslikus suhtes (renditasu), siis ei vajaks see erinevalt avalik-

õiguslikest rahalistest kohustustest eraldi seadusest tulenevat õiguslikku alust. Tulenevalt TsÜS § 6 lg-st 3 võib kohalik omavalitsusüksus oma

vara kasutamisel ja käsutamisel astuda eraõiguslikesse suhetesse. See õigus on piiratud nn avalike asjade (igaühe poolt kasutatavate asjade)

puhul. Õige on kassaatori väide, et linn ei tohi tema omandis olevat avalikku teed, väljakut, parki jne teistele isikutele välja rentida, koormata

hoonestusõigusega, hüpoteekide, servituutide jm piiratud asjaõigustega ega ka teistele isikutele võõrandada. See on tõepoolest keelatud AÕS

§ 9 lg-ga 4, aga ka igaühe subjektiivse õigusega kasutada avalikku teed vastavalt kasutusotstarbele. Kassaatori arutlus Asjaõigusseaduse ja

Liiklusseaduse kui eri- ja üldseaduse vahekorra üle tugineb aga vigasele eeldusele, et parkimistasu kehtestamine ja võtmine on tsiviilkäive.

Üldkogu märgib, et tsiviilkäibe all mõeldakse õiguste üleminekut ühelt õigussubjektilt teisele. Parkimistasu võtmisega ei anta avalikku asja -

tee, tänav - tsiviilkäibesse.

31. Riigikohtu üldkogu nendib, et parkimistasu ei saa lugeda maksuks ega koormiseks. Vastavalt Maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-le 1 on

maks maksuseadusega või seaduse alusel antud kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega riigi ja kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike

ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud, ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ilma otsese vastutasuta

rahaline kohustus. Rahaline kohustus, millel pole kõiki eelnimetatud tunnuseid, ei ole maks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 36

lg 2 kohaselt on koormis mitterahaline kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu määrusega füüsilisele või juriidilisele isikule

kohustuslike tööde tegemiseks valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks.

32. Üldkogu leiab, et parkimistasu saab õiguslikus tähenduses mõista kui teenustasu. See on tasu, mida võetakse linna poolt osutatava teenuse

kasutamise eest, tasu avaliku asja kasutamise eest. Sellise tasu kesklinnas kehtestamise eesmärgiks on liikluskoormuse vähendamine,

parkimisteenuse pakkumine nendele isikutele, kellel on vaja autoga kesklinnas sõita ja seal parkida ning laekunud tasu suunamine

linnaeelarvesse, mille tuluosa kasutatakse liikluskorralduse parandamiseks.

33. Tasulise parkimise kehtestamise võimaluse nägi ette Liiklusseaduse § 261 lg 4, mille kohaselt võis teeomanik või -valdaja kehtestada

tasulise parkimise. Tänavad ja väljakud, kus linn tasulise parkimise kehtestas, kuulusid kohaliku omavalitsuse valdusesse ja seega oli Tallinna

Linnavolikogul Liiklusseadusest tuleneva volitusnormi alusel õigus kehtestada sõidukite tasulise parkimise kord.

34. Liiklusseaduse § 261 lg 4 jättis aga lahtiseks, milline kohaliku omavalitsuse organ on pädev kehtestama parkimistasu. Tallinna

Linnavolikogu delegeeris 23. septembri 1999. a määrusega nr 32 kinnitatud " Sõidukite tasulise parkimise korra" punktiga 1.4 tasulise

parkimise alade, kohtade ja hindade kehtestamise Tallinna Linnavalitsusele. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 2 järgi

kuulub volikogu ainupädevusse kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine ning punkt 4 järgi koormiste

määramine. Kuna üldkogu asus seisukohale, et parkimistasu ei ole maks ega koormis, siis oli Tallinna Linnavolikogu pädev delegeerima

linnavalitsusele kehtestada tasulise parkimise alad, kohad ja hinnad. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg 2 alusel lahendab ja

korraldab linnavalitsus kohaliku elu küsimusi, mis volikogu määrustega on talle täitmiseks pandud. Seadusandja tahet anda tasulise parkimise

korraldamine vahetult linna- või vallavalitsusele peegeldab ka Liiklusseaduse kehtiva redaktsiooni § 50 lg 5, mis sätestab, et teeomanik võib

teehoiu korraldamise eest vastutav isik võib kehtestada tasulise parkimise.

35. Seega olid Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määrusega nr 32 kinnitatud "Sõidukite tasulise parkimise korra" p 1.4 ja Tallinna

Linnavalitsuse 9. veebruari 2000. a määrus nr 8 ja 29. märtsi 2000 määrus nr 22, millega kehtestati tasulised parkimisalad ja parkimishinnad

Tallinna linna omandis või valduses olevatel teedel, kooskõlas seaduste ja ka Põhiseaduse §-ga 3.

T. L. vastutusele võtmine 12. juunil 2000. a toimepandud õiguserikkumise eest HÕS § 951 lg 3 p 2 alusel oli seaduslik, sest tasulise parkimise

kord olid kehtestatud Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsuse õiguspäraste õigusaktidega ning Riigikohtu üldkogul puudub alus

Põhiseaduse § 152 lg-s 2 antud volituste kasutamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Haldusõiguserikkumise seadustiku § 324 lg 1 p-st 1 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seadusest, Riigikohtu üldkogu

o t s u s t a s:

Jätta T. L. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2000. a otsus T. L.

haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 951 lg 3 p 2 järgi muutmata.

Otsus jõustub 7. detsembril 2001. a, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Uno Lõhmus

Liikmed Tõnu Anton, Jaak Luik, Jüri Ilvest, Jaano Odar, Ott Järvesaar, Jüri Põld, Eerik Kergandberg, Hele-Kai Remmel, Lea Kivi, Jüri

Rätsep, Ants Kull, Harri Salmann, Lea Laarmaa, Peeter Vaher, Triinu Vernik