3-1-1-27-01 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2001 aasta otsuse (edasiselt " Üldkogu otsuse) tegemisel, millega jäeti

rahuldamata T. L. kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2000. a

otsuse peale, jäin nii otsuse resolutiivosa kui ka motiivide osas eriarvamusele järgmistel kaalutlustel.

1. Kuigi käesolev kohtuasi on välja kasvanud konkreetse haldusõiguserikkumise pinnalt, on tegelikult T.

L. taotluste ja kogu kohtumenetluse sisuks olnud küsimus sellest, kuidas tuleks õiguslikult määratleda

parkimistasu ja kas parkimistasu võtmise õiguslik regulatsioon on kooskõlas Põhiseadusega. Seda

arvestades ei ole minu arvates õige alustada üldkogu seisukohtade esitamist konkreetse

haldusõigusrikkumise analüüsist, konstateeringutest, et T. L. jättis parkimistasu maksmata ja et ta ei

olegi seda fakti vaidlustanud (Üldkogu otsuse p 15); et ta ei ole vaidlustanud parkimiskontrolöri

pädevust (Üldkogu otsuse p 18) ja et tasulise parkimise kehtestamise seaduslik alus oli kuni

1. veebruarini 2001 kehtinud Liiklusseaduse § 261 lg 4 (Üldkogu otsuse p 21). Olen seisukohal, et kui

konkreetse kohtuasja lahendamisel tõusetub põhiseaduslikkus küsimus, siis ei saa õigusriiklikkuse

põhimõttest ega ka lihtsalt normatiivaktide hierarhiast lähtuvalt alustada analüüsi altpoolt,

üksikküsimusest, pragmaatikast. Selline analüüsi metoodika võib vältimatult kujundada nii analüüsijas

kui ka kohtuotsuse lugejas hoiaku, et kas on mõtet hakata otsima ja nägema vastuolu põhiseadusega,

kui argielu tasandil, volikogu ja linnavalitsuse tasandil näib kõik harjumuspärane ja selle kaudu ka

mõistusepärane olevat.

2. Tulenevalt Põhiseaduse § 15 esimese lõike teisest lausest analüüsitakse ja hinnatakse Üldkogu otsuse

p-s 24 seda, millised sätted on käesoleva kohtuasja puhul asjasse puutuvad ja nenditakse, et asjasse

puutuvad ei ole Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 1999. a määruse nr 32 lisa "Sõidukite tasulise

parkimise kord" punktid 2.4 ja 4.1. Küll aga loetakse Üldkogu otsuse p-s 25 asjassepuutuvaks

ülalnimetatud korra punkti 1.4. Olen seda meelt, et asjassepuutuvuse küsimus on kahepoolne ja

põhiseaduslikkus küsimuse lahendamisel tuleks analüüsida ning hinnata ka seda, millised põhiseaduse

sätted on antud juhul asjakohased. Kahtlemata tuleks seejuures eeskätt analüüsida neid põhiseaduse

sätteid, millele on otseselt viidanud isik, kes taotleb põhiseaduslikkuse kontrollimist. Kuid Eesti

põhiseaduslikkuse kohtu praktikas ( vt näiteks Riigikohtu üldkogu 20. detsembri 2000 aasta otsust V.

D. asjas) on asutud seisukohaleleitud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse piirid ei ole

üheselt ja rangelt määratletud kohtumenetluse poole taotluste sisuga ja et põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses tuleb kontrollida vaidlustatud sätte kooskõla ka teiste Põhiseaduse

sätetega.

3. Käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames analüüsis Riigikohtu üldkogu

tegelikult väga pikalt ja põhjalikult seda, kas parkimistasu on kooskõlas PS § 157 lg-s 2 sätestatuga.

Samas ei ole Üldkogu otsuses põhiseaduse nimetatud sätet loetud otseselt asjassepuutuvaks ja seetõttu

on PS § 157 lg-ga 2 seonduv pikk ja põhjalik analüüs otsuses jäänud kahjuks kajastamata. Üldkogu

otsuse p-s 31 märgitakse üksnes kaudse viitega PS § 157 lg-le 2, et parkimistasu ei ole maks ega

koormis.

4. Ma ei saa nõustuda põhjendusega, et parkimistasu ei ole maks seetõttu, et see ei vasta kõigile

maksukorralduse seadusega maksudele kehtestatavatele nõuetele. Sellelaadset mõttekäiku edasi

arendades võiks ju inimestele panna sadu rahalisi kohustusi mis sisuliselt on maksud, kuid mille puhul

on teadlikult mingi maksu tunnus ära jäetud.

5. Olen seda meelt, et PS § 157 lg-s 2 sätestatut ei saa lugeda mitte üksnes ja isegi mitte eeskätt kohalike

omavalitsuste tegevust korraldavaks sätteks vaid et selles, kooskõlas PS §-s 10 deklareerituga, sisaldub

isiku põhiõigus olla kohaliku omavalitsuse poolt avalik-õiguslikult koormatud üksnes maksude ja

koormistega. PS § 157 lg-s 2 sisalduva kaheelemendilise loetelu purgivus ilmneb ka PS selle sätte

võrdlemisel PS §-ga 113: kui riiklikul tasandil lubatakse seadusega sätestada (s. t et isikul on põhiõigus

mitte olla koormatud muul viisil) makse, koormisi, lõivusid, trahve ja sundkindlustuse sätteid, siis

analoogiline kohaliku omavalitsuse pädevust määrav säte on ühelt poolt oluliselt restriktiivsem ja ei

võimalda kohaliku omavalitsuse tasandil midagi muud peale maksude ja koormiste. Kuid teiselt poolt -

kooskõlas PS §-ga 154- võib kohalik omavalitsus ise otsustada, kas kehtestada neid kohalikke makse

või koormisi, mille kehtestamiseks on seaduslik alus.

6. Olles seisukohal, et parkimistasu kujutab endast olemuslikult kohalikku maksu, ei näe ma mingit

loogilist põhjendust sellele, miks peaks isik Eesti Vabariigis otsima kohalikke makse lisaks Kohalike

maksude seadusele veel ka teisest seadustest. Raske on nõustuda õiguskantsleri esindaja poolt esitatud

arvamuses märgituga, et "kohalike maksude seaduse § 5 annab kohalike maksude ammendava loetelu

selle seaduse mõttes. Teoreetiliselt on võimalik, et eriseadustega kehtestatakse teisi kohalikke makse

tingimusel, et seaduses sätestatakse kõik maksuõigussuhte olulised elemendid". Selline teoreetiline

võimalikkus ei ole minu arvates kooskõlas ei PS §-s 3 sätestatuga ega ka mitte õiguspärasae ootuse

põhimõttega.

7. Kooskõlas eelöelduga ei saa ma põhimõtteliselt nõustuda seisukohaga, et parkimistasu on avalik-

õiguslik teenustasu. Kuid täiendavalt pean vajalikuks märkida, et Üldkogu otsuse p-st 32 ei nähtu minu

arvates piisava selgusega, kuidas tagatakse parkimistasu proportsionaalsus väidetavalt pakutava

teenuse suurusega ja millist teenust siis kõnealusel juhul väidetavalt pakutakse. Üldkogu otsuse p 32

kohaselt on parkimistasu eesmärk liikluskoormuse vähendamine. Selle väitega ei saa nõustuda: kui

soovida liikluskoormust kesklinnas tõepoolest vähendada, saaks seda tegelikult teha üksnes vastavate

keelavate liiklusmärkide abil. Raske on mõista ka Üldkogu otsuse p-s 32 märgitut, et parkimistasu

eesmärk on parkimisteenuse pakkumine nendele isikutele, kellel on vaja autoga kesklinnas sõita ja seal

parkida. Selle väite pinnalt võiks arvata, et ilma parkimistasu kui väidetava teenuse pakkumiseta ei

oleks üldse võimalik kesklinnas sõita ja seal parkida. See ei vasta aga kindlasti tegelikkusele:

parkimistasu ei loo ju iseenesest parkimisvõimalust. Küll aga nõustun põhimõtteliselt Üldkogu otsuse

p-s 32 märgituga selles osas, et parkimistasu eesmärk on muuhulgas ka "laekunud summa suunamine"

linnaeelarvesse." Selline eesmärk viitab aga selgelt maksu tunnustele. Põhiprobleem on aga

viimatinimetatud eesmärgi realiseerimisega selles, et tänases situatsioonis ei lähe kaugeltki mitte kogu

laekunud summa linnaeelarvesse.

8. Kokkuvõtvalt olen seda meelt, et käsitletava küsimuse põhiseaduslik lahendus eeldaks, et Riigikogu

kaaluks ja otsustaks parkimistasu kui kohaliku maksu kehtestamise vajaduse küsimust ja selle vajaduse

sedastamisel täiendaks kohalike maksude seadust uue kohaliku maksuga - parkimismaksuga.

Eerik Kergandberg