3-1-1-27-01 · Riigikohus

Kohtunik Uno Lõhmuse eriarvamus

Sarnaselt mitme kolleegiga ei saa ma nõustuda üldkogu enamusega käesolevas asjas.

Üldkogu enamuse ja vähemuse arvamuste lahknevus sai alguse parkimistasu õigusliku olemuse

sisustamisest. Enamus jõudis arvamusele, et parkimistasu pole maks ega koormis, sest ei vasta kõigile maksu

tunnustele, mis on kirjeldatud maksukorralduse seaduses ja koormise tunnustele, mis on kirjeldatud kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse §-s 36 ( otsuse p 31). Seepärast saab parkimistasu õiguslikus tähenduses

mõista kui teenustasu, mille suuruse, tasulise parkimise alade ja kohtade kehtestamise õiguse Tallinna

Linnavolikogu seaduslikult siirdas linnavalitsusele ( p-d 32 jj).

1. Minu veendumuse kohaselt on parkimistasu eriotstarbeline maks avaliku asja kasutamise eest.

Ma möönan, et hinnang parkimistasule sõltub sellest, kuidas sisustada maksu mõistet. Üldkogu enamus

välistas parkimistasu lugemise maksuks põhjusel, et see ei vasta maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-s 1

sõnastatud maksu mõiste kõigile tunnustele, kuid jättis täpsustamata, millistele maksu tunnustele

parkimistasu ei vasta. Ma möönan, et grammatilist tõlgendusviisi kasutades võib taolisele järeldusele jõuda.

Põhiseaduse §-des 113 ja 157 nimetatud maksu mõiste sisustamiseks ei saa aga lähtuda pelgalt

maksukorralduse seaduses toodud maksu määratlusest. Kaalukeeleks peaks olema parkimistasu olemus ja

eesmärk.

Olen arvamusel, et parkimistasu olemuse määratlemiseks on eelkõige vaja selgusele jõuda tasu kehtestamise

eesmärgis. Otsuses on õigustatult kirjutatud, et parkimistasude kehtestamine soodustab piiratud ressursi

optimaalset kasutamist. Parkimiskohad avalikel teedel, eriti linna keskosas, on piiratud avalik ressurss, mille

kasutamist tuleb mõistlikul kombel sõidukivaldajate vahel reguleerida (p 27). Sellest kirjeldusest selgub, et

parkimistasu kehtestamise esmaseks eesmärgiks pole teenuse osutamine, vaid piiratud avaliku ressursi

mõistlik kasutamine. Üldjuhul kehtestatakse tasu parkimise eest linna keskuses olevatel tänavatel, kusjuures

tasu suurus võib eri piirkondades olla erinev ja pole vastavuses parkimise korraldamiseks ja tasu kogumiseks

tehtavate kulutustega. Tasu sunnib sõiduki valdajaid piirama parkimise kestust ja annab võimaluse leida

parkimiskoht neile, kes soovivad sõita autoga lähemale äri või ametiasutustele. Parkimistasu on üks kohaliku

omavalitsuse tuluallikatest. Tallinna Linnavalitsuse selgituste järgi suunatakse saadud raha linna eelarvesse ja

kasutatakse liikluskorralduse parandamiseks. Need parkimistasu olemuslikud tunnused lubavad parkimistasu

pidada eriotstarbeliseks maksuks. Parkimistasu võib võrrelda teede ja tänavate sulgemise maksuga, mis on

nimetatud kohalike maksude loetelus kohalike maksude seaduses ( § 5). Siinkohal või märkida, et ka

varasem Eesti maksuõigusteooria tunnistas avalik-õiguslikke teenustasusid eri liiki maksudeks ( vt J. Vaabel.

Eesti riigi maksundusõiguse põhiprobleeme. Tartu 1995, lk 35-36).

2. Ülalesitatud arutlusest johtub kaks järeldust: 1) maksuna põhiseaduse tähenduses on hinnatavad ka sellised

rahalised kohustused, mida seadus ei nimeta otsesõnu maksuks ja, 2) kohalike maksude seaduse §-s 5 antud

kohalike maksude loetelu ei ole ammendav. Riigikogu õiguskomisjon leidis üldkogule saadetud kirjas, et

kohalikke makse võib kehtestada ka mõne teise seadusega peale kohalike maksude seaduse.

3. Põhiseaduse § 157 2. lõige annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda

makse ja panna peale koormisi. Parkimistasu kehtestamise seaduslikuks aluseks oli kuni 1.veebruarini 2001

kehtinud liiklusseaduse § 26-1 lg 4 ja alates 1.veebruarist 2001 uue liiklusseaduse § 50 lg 5. Seadus jättis

küll lahtiseks, milline omavalitsusorgan, volikogu või valitsus, on pädev kehtestama parkimistasu, kuid

kohaliku omavalitsuse korralduse seadus annab sellele küsimusele selge vastuse paragrahvis, kus on juttu

volikogu ainupädevusest. Kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine on § 22 lg 1

p 2 järgi volikogu ainupädevuses.

Eesti põhiseaduse kohaldamise praktikas on juba pikka aega järgitud demokraatia põhimõtet, mis nõuab, et

seadusandja ei tohi talle antud seadusandlusõigust täidesaatvale võimule delegeerida. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kirjutas 1994.a tehtud otsuses, et "põhiseaduse selle sätte ( §113 )

mõte on keeld sätestada riiklikke maksusid, koormisi, lõivusid, trahve ja sundkindlustuse maksusid seadusest

alamalseisvate aktidega" ( 7.detsembri 1994.a. otsus). Teises otsuses 1998. aastast märkis sama kolleegium,

et "tollimaksu kehtestamise ja tollitariifi sätestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele on vastuolus Eesti

tähtsaimate riigiehituslike alustega - "" (23.märtsi 1998.a. otsus). 2000. aastal tehtud otsuses läks üldkogu

veelgi kaugemale, märkides, et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused,

sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (22.detsembri 2000.a. üldkogu otsus).

Põhiseaduse tõlgendamise praktika oli jõudnud põhimõtteni, et kõik põhiseaduse § 113 kaitsealas olevad

avalik õiguslikud rahalised kohustused peab kehtestama parlament seadusjõulise aktiga. Põhiseadus annab ka

kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada kohalikke makse. Demokraatia põhimõttest ja

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse regulatsioonist tulenevalt ei saa volikogu seda õigust edasi

delegeerida linnavalitsusele. Parkimistasu suurus ja selle kehtestamise ulatus on rahalise kohustuse olulised

koostisosad, mida ei saa jätta täitevvõimu otsustada.

Mul on kahju, et üldkogu mõnevõrra taganes 22.detsembri 2000.a otsuse seisukohtadest, millest tulenevalt

pidanuks parkimistasu kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestama Tallinna Linnavolikogu, isegi kui

seda rahalist kohustust avaliku asja kasutamise eest mitte tunnistada maksu eriliigiks.

Uno Lõhmus