3-1-1-112-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. detsember 2001

3-1-1-112-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 6. novembril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. B. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

ning § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2001. a kohtuotsusega tunnistati J. B. süüdi KrK § 197 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati kolme kuu

vabadusekaotusega. KrK § 45 alusel loeti tema karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva. Ärakandmisele kuuluva karistuse - 2 kuud

ja 28 päeva - kandmise alguseks määrati 20. veebruar 2001. a.

2. Rapla Maakohtu 23. mai 2001. a otsusega tunnistati J. B. süüdi ööl vastu 10. novembrit 2000. a toimepandud kuritegudes KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi ning § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Tema karistusteks mõisteti vastavalt 10 kuud ja 2 aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 2 aastat vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 23. mai 2001. a.

Sama otsusega tunnistati süüdi M. R., kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. B., kes palus kergendada talle mõistetud karistust ja kohaldada KrK § 47 sätteid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2001. a otsusega jäeti Rapla Maakohtu 23. mai 2001. a otsus J. B.-e osas

sisuliselt muutmata. Kohtuotsuse resolutiivosas tehti täpsustus, mille kohaselt mõisteti KrK § 40 lg 3 alusel J. B.-e lõplikuks karistuseks

2 aastat vabadusekaotust, millest arvati maha Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2001. a otsuse järgi ärakantud karistus 3 kuud vabadusekaotust.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti J. B.-le 1 aasta ja 9 kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise alguseks määrati 23. mai 2001. a.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus jättis J. B.-le lõpliku karistuse mõistmisel põhjendamatult kohaldamata KrK § 40 lg 3 sätted.

Ringkonnakohus märkis, et J. B. pani vaidlustatud kohtuotsusega temale süüks arvatud kuriteod toime enne Tallinna Linnakohtu 17. aprilli

2001. a otsuse tegemist. Seega on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga ning lõplik karistus tuleb mõista KrK § 40 lg 3 sätete

järgi. 23. maiks 2001. a, s.o kohtuotsuse kuulutamise päevaks, oli J. B.-l Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2001. a otsusega mõistetud lõplik

karistus - 2 kuud ja 28 päeva vabadusekaotust - kantud. Kriminaalkolleegium leidis, et kui isik on kuritegude kogumisse kuuluvate kuritegude

eest karistuse ära kandnud, tuleb eelmise otsuse järgi mõistetud kantud karistus viimase otsusega KrK § 40 lg 3 järgi mõistetud lõplikust

karistusest maha arvata. Siinkohal viitas ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele kriminaalasjades nr 3-1-1-41-97, nr 3-1-1-

44-97 ja nr 3-1-1-39-99.

Menetlus Riigikohtus

Menetlusosaliste põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Prokurör

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist KrK § 40 lg 3 kohaldamise ning J. B.-le mõistetud ärakandmisele kuuluva karistuse 3 kuu võrra

vähendamise osas. Selles osas taotleb kassaator kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonprotesti esitaja leiab, et alates 5. veebruarist 1996. a kehtiva KrK § 40 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei olnud Rapla Maakohus

õigustatud oma 23. mai 2001. a otsuses arvestama Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2001. a otsusega mõistetud karistusega ega kohaldama J. B.e

suhtes KrK § 40 lg 3 sätteid, sest esimese kohtuotsusega mõistetud karistus oli teise kohtuotsuse tegemise ajaks täielikult ära kantud.

Riigikohtu istungil osalenud prokurör toetas kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist.

6. Kaitsja pidas kassatsioonprotesti põhjendamatuks ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kaitsja leidis, et ringkonnakohus on oma otsusega

KrK § 40 lg 3 alusel mõistnud J. B. lõplikuks karistuseks 2 aastat vabadusekaotust, lugedes sisuliselt kergema karistuse kaetuks raskemaga.

Mõistes J. B.-le lõpliku karistuse mitme kohtuotsuse järgi, oli ringkonnakohus õigustatud sellest maha arvama karistuse ärakantud osa.

Riigikohtu seisukoht

7. Käesolevas kriminaalasjas J. B.-le süüks arvatud kuriteod moodustavad nn hiljem tuvastatud konkurentsi kuritegudega, milles ta oli süüdi

tunnistatud juba Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2001. a kohtuotsusega, sest kõik temale Rapla Maakohtu poolt süüksarvatud kuriteod on toime

pandud enne 17. aprilli 2001. a.

Kriminaalõiguse teooria ja kohtupraktika loeb hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvate kuritegude eest süüdimõistetul vaid ühe karistatuse

(vaatamata sellele, et tema suhtes on tehtud kaks või enam kohtuotsust). Sellist isikut loetakse vabadusekaotusega karistatuks esmakordselt

(vaatamata sellele, et hiljem tuvastatud konkurentsist hõlmatud kuriteo eest oli talle eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotus, mida ta

on ka faktiliselt kandnud). See põhimõte on igati loogiline ja õiguslikult ootuspärane, sest menetluse tavapärase kulgemise korral oleks

pidanud kõiki enne esimest kohtuotsust toimepandud kuritegusid arutama kohtus üheaegselt ja sel juhul oleks puudunud alus rääkida mitmest

karistatusest või varasemast vabadusekaotuse kandmisest.

8. Lähtudes Põhiseaduse § 12 lg-st 1, mille järgi kõik on seaduse ees võrdsed, tuleb kohtutel tagada olukord, kus enne esimese kohtuotsuse

tegemist mitu kuritegu toimepannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest

mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega (KrK § 40 lg 1 järgi) või mitme kohtuotsusega (KrK § 40 lg 3 järgi). Selline tõlgendus lähtub ka

KrMK § 189 p-s 5 sätestatust, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab talle olema esitatud süüdistus kõikides tema poolt toimepandud

kuritegudes, ning seega peaks tema karistamise küsimust otsustatama ühel kohtuistungil. Samuti KrMK § 263 lg-st 2, mis sätestab, et kui

kohtualust süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises, siis otsustab kohus kõik sama paragrahvi lõikes 1 loetletud küsimused iga kuriteo

kohta eraldi ja ühtlasi mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest. Selle põhimõtte järgimata jätmist õiguskaitseorganite poolt ei saa

tõlgendada kohtualuse kahjuks.

9. Kohtuotsusest peab olema võimalik aru saada, kas süüdimõistetu on isik, kes on toime pannud mitu kuritegu enne esimese kohtuotsuse

tegemist ehk kas on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga või on kuriteod, milles ta viimase kohtotsusega süüdi tunnistati,

toime pandud pärast esimese kohtuotsuse tegemist. See nõue peab olema täidetud olenemata sellest, kas esimese kohtuotsusega mõistetud

karistus on enne teise kohtuotsuse tegemist ära kantud või mitte, sest nimetatud asjaoludest sõltub oluliselt süüdimõistetu õiguslik seisund.

Näiteks Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376) § 12 lg 1 p 4 järgi hoitakse vanglas muuhulgas eraldi esmakordselt karistatuid ja

vabadusekaotusega korduvalt karistatuid.

Karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467) § 25 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt kustutatakse isiku karistusandmed karistusregistrist ja kantakse

üle arhiivi, kui:

5) kuni kolmeaastase vabadusekaotuse ärakandmisest on möödunud 10 aastat;

6) kolme- kuni 15-aastase vabadusekaotuse ärakandmisest on möödunud 15 aastat.

Sama seaduse § 26 lg 1 p 1 järgi algab karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaeg põhi- ja lisakaristuse

ärakandmisest.

§ 26 lg 5 sätestab, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist uuesti toime haldusõiguserikkumise või kuriteo, siis

tähtaeg katkeb. Sel juhul arvutatakse tähtaega viimase haldusõiguserikkumise või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest

arvates kõigi haldusõiguserikkumiste või kuritegude eest.

10. Karistuse mõistmist mitme kuriteo toimepanemise eest reguleerib KrK § 40.

Alates 24. jaanuarist 1997. a kehtib KrK § 40 lg 1 järgmises sõnastuses: Kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama käesoleva koodeksi

eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud, siis kohus,

mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema

karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt.

Alates 19. juunist 1998. a kehtib KrK § 40 lg 3 järgmises sõnastuses: Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi

veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse

tegemist eelmises asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või

loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega.

Mitme kohtuotsuse järgi karistuse mõistmist reguleerib KrK § 41, mille 1. lõige kehtib järgmises sõnastuses: Kui süüdimõistetu pärast

kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist pani toime uue kuriteo, liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse

kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega.

Karistuste liitmisel juhindub kohus KrK § 43 sätetest (vt KrK § 40 lg 3 ja § 41 lg 2).

KrK § 43 lg 3 kohaselt ei tohi karistuste liitmisel karistuse üldine tähtaeg või suurus ületada antud karistusliigi ülemmäära, mis on kehtestatud

käesoleva koodeksiga, karistuste liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel aga kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud

raskema karistuse ülemmäära, v.a KrK § 43 lg-tes 31 ja 32 loetletud juhtudel.

10.1. Nendest seadusesätetest nähtub, et KrK § 41 tuleb kohaldamisele vaid juhul kui isik on uued kuriteod toime pannud esimese

kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal. Siis ei ole kohtul õigust kergemat karistust raskema karistusega kaetuks lugeda, vaid viimase

kohtuotsusega mõistetud karistus ja eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kuuluvad kohustuslikult osaliselt või

täielikult liitmisele. Seega peab lõplik karistus olema suurem nii eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osast kui ka viimase

kohtuotsusega mõistetud karistusest. Juba ärakantud karistuse või ärakantud karistuse osaga ei pea kohus sellisel juhul arvestama. Ka

KrK § 43 lg-s 31 toodud erand on kohaldatav vaid karistuste liitmise korral KrK § 41 järgi.

10.2. Kui isik tunnistatakse ühe kohtuotsusega süüdi mitmes kuriteos kriminaalkoodeksi eriosa kahe või enama erineva paragrahvi järgi, siis

kuulub kohaldamisele KrK § 40 lg 1. Ka sellisel juhul peab kohus lõpliku karistuse mõistmisel lähtuma KrK § 43 sätetest, kuid erinevalt KrK

§ 41 lg-s 1 sätestatust võib sellisel juhul kohus lõplikuks karistuseks mõista ka raskeima mõistetud karistustest, s.t kohus võib lugeda kergema

karistuse kaetuks raskema karistusega. Karistuste reaalne liitmine kas osaliselt või täielikult ei ole selle sätte järgi kohustuslik. Kui aga kohus

peab vajalikuks mõistetud karistusi osaliselt või täielikult liita, siis peab lõplik karistus olema suurem raskeimast mõistetud karistusest.

Seejuures ei tohi lõplik karistus ületada raskeima paragrahvi sanktsiooni ülemmäära, s.t KrK § 43 lg-s 31 toodud erand ei ole kohaldatav

karistuste liitmisel KrK § 40 alusel. Vastasel korral oleks võimalik olukord, kus kaks avalikku vargust (KrK § 140 lg 2) ja ühe röövimise (KrK

§ 141 lg 2) toimepannud isikut oleks võimalik karistada tähtajalise vabadusekaotusega kuni kolmekümneks aastaks, kuid kolm röövimist (KrK

§ 141 lg 2) toimepannud isikut saaks karistada maksimaalselt vabadusekaotusega kaheteistkümneks aastaks.

10.3. Mõnevõrra erinev on olukord karistuse mõistmisel mitme kuriteo eest KrK § 40 lg 3 alusel, st nn kuritegude hiljem tuvastatud

konkurentsi puhul.

10.3.1. Juhul, kui esimese kohtuotsusega mõistetud karistust ei ole teise kohtuotsuse tegemise ajaks veel täitmisele pööratud, on olukord

sarnane karistuse mõistmisega KrK § 40 lg 1 järgi. Erinevuseks on sellisel juhul vaid see, et kahe kohtuotsusega mõistetud karistused tuleb

osaliselt või täielikult liita või lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ka siis, kui viimase kohtuotsusega tunnistatakse isik süüdi

eriosa samade paragrahvide järgi, millede järgi ta oli süüdi tunnistatud esimesegi kohtuotsusega. Eriti tuleb silmas pidada seda, et kui isik on

mõlema kohtuotsusega süüdi tunnistatud kuritegude toimepanemises, mis on kvalifitseeritud eriosa ühe ja sama paragrahvi järgi (ka siis, kui

tegemist on esimese astme kuritegudega, mis on erand KrK § 43 lg 31 järgi), siis ei tohi lõplik karistus olla siiski suurem, kui näeb ette selle

paragrahvi sanktsiooni ülemmäär (vt käesoleva otsuse p 8).

10.3.2. Kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel osa ära kandmata, siis liidab kohus KrK

§ 40 lg 3 kohaselt viimase kohtuotsusega mõistetud karistusele osaliselt või täielikult eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Karistuste osalise või täieliku liitmise korral peab lõplik karistus olema üldjuhul

suurem nii viimase kohtuotsusega mõistetud karistusest kui ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osast. Olgu rõhutatud,

et ka sellisel juhul tuleb järgida KrK § 43 nõudeid (vt KrK § 40 lg 4). See aga tingib olukorra, kus kohus peab lõpliku karistuse mõistmisel

vähemalt mõttes arvestama ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osaga, kuigi KrK § 40 lg 3 tekstist seda otseselt ei tulene.

Ärakantud karistuse osaga on vaja arvestada selleks, et vältida süüdimõistetu olukorra raskenemist võrreldes olukorraga, kui ta oleks kõigis

toimepandud kuritegudes süüdi tunnistatud ühe kohtuotsusega (vt käesoleva otsuse p 8). Seega tuleb jälgida, et kui isik tunnistatakse kahe

otsusega süüdi mitmes kuriteos, mis on kvalifitseeritud ühe paragrahvi järgi (ka siis, kui on tegemist esimese astme kuritegudega, mis on

erand KrK § 43 lg-s 31 järgi), siis ei tohi kahe kohtuotsuse järgi kokku ärakandmisele kuuluv karistus olla suurem selle paragrahvi sanktsiooni

ülemmäärast.

Kui aga isik tunnistatakse kahe otsusega süüdi mitme kuriteo toimepanemises, mis on kvalifitseeritud erinevate paragrahvide järgi, siis ei või

kahe otsuse järgi kokku ärakandmisele kuuluv karistus olla suurem kui raskema paragrahvi sanktsiooni ülemmäär.

10.3.3. KrK § 40 lg 3 teksti grammatilisest tõlgendusest võiks järeldada, et juhul kui kohtuotsuse tegemise ajaks on eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistus täielikult ära kantud, siis ei kuulu see säte kohaldamisele, kuigi tegemist on nn kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga.

Sellise tõlgendusega ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustuda järgmistel põhjustel.

Esiteks tuleb kohtutel ka sellisel juhul tagada kohtualuse võrdne kohtlemine võrreldes nende süüdimõistetutega, kes ei ole eelmise kohtuotsuse

järgi veel karistuse kandmisele asunud või on ära kandnud vaid osa eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest (vt käesoleva otsuse p 8).

Teiseks tuleb kohtutel tagada, et kohtualuse olukord ei raskeneks nendel põhjustel, mis on toodud käesoleva otsuse p-s 9, st kohtuotsuse

resolutiivosas peab olema viide KrK § 40 lg-le 3.

Neist kahest põhjusest omakorda tuleneb kolmandaks, et kohtud peavad ka sellisel juhul lähtuma KrK § 43 sätetest, mistõttu peavad kohtud

järgima ka käesoleva otsuse p-s 10.3.2. toodud põhimõtteid.

Karistuse mõistmisel peavad kohtud aga silmas pidama, et KrK § 40 lg 3 ei võimalda sellisel juhul karistuste osalist ega ka täielikku liitmist.

Seega jääb sellisel juhul ainukeseks seaduslikuks võimaluseks mõista kohtualusele lõplik karistus KrK § 40 lg 3 alusel, lugedes kergem

karistus kaetuks raskema karistusega ning eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ärakantud karistus sellest maha arvata.

11. Eeltoodud põhjendustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2001. a

kohtuotsus J. B.e süüdistusasjas on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus on

kohtuotsuse resolutiivosas õigesti välja toonud karistuse KrK § 40 lg 3 alusel, mõistes selleks kaks aastat vabadusekaotust ning arvanud sellest

maha eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ärakantud karistuse " kolm kuud vabadusekaotust. Oma seisukohta on kriminaalkolleegium piisavalt

põhjendanud. Kuigi kohtuotsuses puuduvad sõnad, et kohus loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, on see kohtuotsusest niigi

üheselt arusaadav, mistõttu see ei too kaasa kohtuotsuse muutmist ega tühistamist.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2001. a kohtuotsus J. B. süüdistusasjas muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

3. Välja mõista J. B.-lt riigieelarve tuludesse 991 krooni ja 20 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 5. detsembril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher