3-1-1-111-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. detsembril 2001. a

3-1-1-111-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher vaatas 6. novembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Raoul Pajuviidiku süüdistuses KrK § 207 lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Raoul Pajuviidik, tema kaitsja vandeadvokaat Rein

Napa ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 25. mai 2001. a otsusega tunnistati R. Pajuviidik süüdi KrK § 207 lg 1 ja

§ 2102 lg 2 p 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt üks aasta ja neli aastat vabadusekaotust.

KrK 40 lg 1 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest R. Pajuviidikule lõplikuks karistuseks neli aastat

vabadusekaotust. KrK § 47 alusel määras kohus, et mõistetud vabadusekaotust ei kohaldata ja

karistust ei pöörata täitmisele tingimuslikult kolmeaastase katseaja jooksul.

KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi tunnistati R. Pajuviidik süüdi selles, et ta 25. jaanuaril 2001. a omandas

ebaseaduslikult eeluurimise käigus tuvastamata isikult edasiandmise eesmärgil 2053,09-s grammis

valges pulbris 89,93 grammi narkootilist ainet amfetamiin ja 1958-s tabletis 117,57 grammi

metüleendioksümetamfetamiini (MDMA), mida vedas kilekottidesse pakituna oma sõiduauto

salongis kuni enda kinnipidamiseni samal päeval.

KrK § 207 lg 1 järgi tunnistati R. Pajuviidik süüdi 36 püstolpadruni ja 16 revolvripadruni

ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises.

Motiveerides mõistetud karistust, märkis kohus, et R. Pajuviidik on varem kohtulikult karistamata,

samuti ei tuvastatud kohtulikul uurimisel vastutust raskendavaid asjaolusid. Vastutust kergendava

asjaoluna arvestas aga kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus märkis, et

karistuse kohaldamine on riiklik hukkamõist toimepandud kuriteo eest, kuid samas ei tohi see olla

kannatuse põhjustajaks isikutele, kes ei ole seotud kuriteo toimepanemisega. Kuna R. Pajuviidikul on

neli alaealist last, keda ta pidevalt kasvatab ja materiaalselt toetab, seadnuks kohtu hinnangul tema

karistamine reaalse vabadusekaotusega lapsed raskesse materiaalsesse olukorda. Lisaks sellele oli

R. Pajuviidik viibinud pikka aega eelvangistuses ning kohtu arvates oli sellisel mõjutusvahendil

reaalne mõju, et ta hoiduks edasistest kuritegudest.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas mõistetud karistuse ja KrK § 47 sätete kohaldamise osas

apellatsioonprotesti prokurör Lavly Lepp.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus KrK § 47 sätete

kohaldamise osas. Apellatsioonprotest rahuldati, muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et alates 10. märtsist 2001. a kehtiva

seadusemuudatusega karmistati KrK § 2102 sanktsiooni. Kuigi R. Pajuviidikule karistuse mõistmisel

tuli lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, andis see asjaolu kriminaalkolleegiumi

hinnangul tunnistust narkomaaniaprobleemi tõsidusest ja näitas seadusandja suhtumist

selleliigilistesse kuritegudesse.

Kriminaalkolleegium leidis Riigikohtu praktikale viidates, et KrK § 47 lg-s 1 sätestatut võib üldjuhul

rakendada vähemohtlike kuritegude eest, kusjuures karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda

kuriteo raskusest ja laadist ning karistuse eesmärgiks on avaldada nii eri-kui ka üldpreventiivset

toimet. Kriminaalkolleegium tuvastas sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määrusele nr 39 viidates,

et amfetamiin ja MDMA kuuluvad ohtlike ainete hulka. Lisaks sellele ületas R. Pajuviidikult

äravõetud amfetamiini kogus ligi kümne ja MDMA kogus ligi kahesaja kordselt nende ainete

seadusega kehtestatud suurte koguste alammäärad.

Kohtukolleegium viitas veel asjaolule, et R. Pajuviidikule inkrimineeritud tegu ei olnud mitte

spontaanne käitumisakt, vaid oli pikka aega ette planeeritud. Samuti andsid kriminaalasja materjalid

tunnistust sellest, et R. Pajuviidik puutus narkootiliste ainetega kokku juba enne 25. jaanuari 2001. a.

Lisaks nimetatud kuupäeval omandatud narkootilistele ainetele leiti MDMA-d sisaldavaid tablette ka

tema rahakotist, auto jalamati alt ja magamistoa kummuti sahtlist.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul väljendasid R. Pajuviidiku suhtumist toimepandusse ja

ühiskondlikesse väärtustesse ilmekalt ka temalt kinnipidamisasutuses äravõetud kirjad, mis olid täis

ähvardusi ja eneseõigustusi toimepandud kuriteo suhtes.

Eeltoodu alusel asus kohtukolleegium seisukohale, et R. Pajuviidikule mõistetud vabadusekaotuse

tingimuslik kohaldamata jätmine ei toimunud kooskõlas KrK § 47 sätetega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R. Pajuviidik kassatsioonkaebuse, milles palutakse kohaldada

talle mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas KrK § 47 sätteid.

4.1 Kassaatori hinnangul pole ringkonnakohus karistuse mõistmisel arvestanud toimepandud kuriteo

raskuse ja laadi eripära ning on seetõttu vääralt kohaldanud kriminaalseadust. Nii ei selgu otsusest,

kuidas iseloomustavad kriminaalseaduse muutmine, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

karistuspraktikas ja vanglast saadetud kirjad antud kuriteo asjaolusid.

4.2 Kassaator viitab asjaolule, et tema autost leitud pulbrilises aines sisaldus vaid 6% amfetamiini

ning sellises kontsentratsioonis puudub sellel ainel narkootiline toime. Kassaatori arvates on

esmatähtis, et sellise ainega pole võimalik kellegi tervist kahjustada ning tegemist on pigem

kelmusega. Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-21-01, kus

narkootilise aine kogus oli palju suurem, kuid mõistetud karistused olid oluliselt leebemad.

4.3 Lõpetuseks märgitakse kaebuses, et karistuse mõistmisel pole ringkonnakohus arvestanud

asjaoluga, et kassaatori nelja väikelapse kasvatamine ja ülalpidamine üksnes ühe lapsevanema poolt

pole tänapäeval reaalne.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära R. Pajuviidiku ja tema kaitsja, kes taotlesid

kassatsioonkaebuse rahuldamist ja prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leiab,

et kohtuotsus kuulub tühistamisele osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas.

5.1 Motiveerides mõistetud karistust, on nii linna- kui ringkonnakohus põhitähelepanu pööranud KrK

§ 47 sätete kohaldamisele, s.o mõistetud vabadusekaotuse tingimuslikult kohaldamata jätmisele ja

jõudnud seejuures erinevatele seisukohtadele. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

sellega, et tegemist on ohtliku ja raske kuriteoga, mille eest tuleb karistada üldreeglina

vabadusekaotusliku karistusega reaalselt. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistuse

määra valikul on liialt ühekülgselt hinnatud R. Pajuviidiku isikuandmeid. R. Pajuviidikut on

iseloomustatud väga positiivselt, ta on varem karistamata, puuduvad karistust raskendavad asjaolud,

vastutust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine koos puhtsüdamliku kahetsusega ja mis eriti

oluline - tema ülalpidamisel on neli alaealist last. Arvestades neid asjaolusid kogumis, peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada mõistetud vabadusekaotuse määra.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja § 43 lg-st 2,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. septembri 2001. a kohtuotsus ja

Tallinna Linnakohtu 25. mai 2001. a kohtuotsus Raoul Pajuviidikule KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi

mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas.

2. Mõista Raoul Pajuviidikule KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi karistuseks 3 (kolm) aastat

vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõista Raoul Pajuviidikule lõplikuks karistuseks 3

(kolm) aastat vabadusekaotust.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Raoul Pajuviidiku kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Angelika Raidmele kassatsioonkautsjon 800 (kaheksasada) krooni.

Kohtuotsus jõustub 5. detsembril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher