3-2-1-120-01 · Riigikohus

3-2-1-120-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. detsembril 2001. a

Jaan Türneri hagi Enno Kaare vastu võla 360 000 kr ja intressi 129 000 kr väljamõistmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 15. oktoobril 2001. a Enno Kaare kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/4/01. Istungist võttis

osa hageja esindaja vandeadvokaat M. Lõhmus.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

J. Türner esitas 30. augustil 1996. a Pärnu Linnakohtule hagiavalduse E. Kaarelt võla ja intressi

väljamõistmiseks. Avalduses tugines J. Türner 1. augusti 1995. a laenulepingule, mille koopia ta lisas

hagiavaldusele. Laenulepingus leppisid pooled kokku, et J. Türner annab E. Kaarele 360 000 kr laenu

intressiga 3% kuus ja E. Kaare maksab laenu koos intressidega tagasi 1. augustiks 1996. a.

E. Kaare vaidles hagile vastu, leides, et laenuleping on võltsing. Ta ei ole J. Türneriga kunagi suulist

ega kirjalikku laenulepingut sõlminud, ei ole laenulepingule alla kirjutanud ega ole J. Türnerilt

laenusummat saanud.

E. Kaare avalduse alusel algatas Pärnu Politseiprefektuur 7. oktoobril 1996. a laenulepingu

võltsimises kriminaalasja nr 96251348. Laenulepingule tehti käekirjaekspertiis. 7. novembri 1996. a

ekspertiisiakti nr D-281-96 kohaselt pidi ekspert vastama küsimustele: kas E. Kaare allkiri

laenulepingul on kirjutatud E. Kaare poolt; kas E. Kaare allkirja kirjutamisel on kasutatud

pastapliiatsit või on selleks kasutatud arvuti või mõne muu mehhanismi abi. Võimaluse korral pidi

ekspert vastama ka sellele, millal ajaliselt on trükitud ja allkirjastatud laenuleping. Eksperdi arvamuse

kohaselt on laenulepingul allkiri E. Kaare nimelt kirjutatud musta tindiga tema enda poolt, kuid

laenulepingu trükkimise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik öelda.

Kohtuistungil 26. mail 1997. a esitas J. Türner kohtule kirja, mis kandis 21. mai 1997. a kuupäeva ja

E. Kaare allkirja. Kirjas tunnistas E. Kaare, et ta sai raha hageja käest pärast laenulepingule

allakirjutamist.

E. Kaare eitas nii kirja kirjutamist kui ka allkirja andmist sellele ning taotles käekirjaekspertiisi.

14. novembri 1997. a ekspertiisiakti nr D-418-97 kohaselt pidi ekspert vastama küsimusele kas

E. Kaare allkiri kirjal on kirjutatud E. Kaare poolt. Eksperdi arvamuse kohaselt on kirjal allkiri

E. Kaare nimelt kirjutatud tema enda poolt. Ekspert märkis uurimuses, et allkiri on tehtud musta

värvainega.

E. Kaare oletas, et laenudokumentide vormistamiseks võidi kasutada tema allkirjaga paberit, mis võis

J. Türneri kätte jääda ajast, kui nad koos töötasid AS Helle Kalda & CO büroos. E. Kaare taotles

täiendava ekspertiisi tegemist mõlemale laenudokumendile, et saada vastust kaheksale küsimusele,

millega välja selgitada, kas laenudokumentidel olevad allkirjad on kirjutatud käsitsi (sulepeaga või

muu kirjutusvahendiga) või on need reprodutseeritud tehnikavahendeid (koopiamasin, printer, vms)

kasutades; kas laenudokumentide tekst ja tema allkiri on kirjutatud eri aegadel; millega on kirjutatud

tema allkiri 21. mai 1997. a kirjal; kas laenudokumentidel olevad E. Kaare allkirjad on kirjutatud

erinevatel aegadel või ühel ja samal ajal; kas mõlemad E. Kaare allkirjad on kirjutatud ühe ja sama

kirjutusvahendiga või ühe ja sama tehnilise vahendiga; kas mõlema laenudokumendi tekst on trükitud

ühe ja sama koostisega tahmaga ja sama koostisega paberile; kas laenulepingu trükkimiseks on

kasutatud sama koostisega tahma ja paberit, mida kasutas AS Helle Kalda & CO oma äridokumentide

trükkimiseks 1996. a augustikuus (kohtusse laenulepingu esitamise ajal) ja kas 21. mai 1997. a kirja

trükkimiseks on kasutatud sama koostisega tahma ja paberit, mida kasutas AS Helle Kalda & CO

oma äridokumentide trükkimiseks 1997. a maikuus.

E. Kaare taotles laenudokumentide originaalide ja AS Helle Kalda & CO 1996. a augustikuu ja

1997. a maikuu dateeringuga äridokumentide esitamist eksperdile.

Pärnu Linnakohtu 9. aprilli 1998. a määrusega jäeti E. Kaare taotlus täiendava ekspertiisi

määramiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt on kahe ekspertiisiaktiga uurija ja kohtu

poolt esitatud küsimustele vastatud ja samasisuliste küsimuste uuesti esitamine ei välista

olemasolevaid ekspertarvamusi. Kostja pole kohtule selgitanud, kas ekspertide arvamused on

ebaselged, vasturääkivad või puudulikud. Kostjal on kindel eesmärk ekspertiisi määramisega asja

lahendamist venitada.

Pärnu Linnakohtu 12. oktoobri 1998. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi

tõendatud laenulepinguga, millele on kostja isiklikult alla kirjutanud, seda kinnitab kriminaalasjas

tehtud käekirja ekspertiisiakt nr D-282-96 7. novembrist 1996. a.

TsK § 276 lg 1 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab,

et ta raha laenutajalt tegelikult ei saanud või sai vähem, kui laenulepingus tähendatud. Kostja võttis

21. mai 1997. a kirjas õigeks, et ta sai raha hageja käest pärast laenulepingule allakirjutamist.

Käekirja ekspertiisiakti nr D-418-97 14. novembrist 1997. a kohaselt on kirjal E. Kaare allkiri. Kostja

vastuväited, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega hagejalt raha saanud, on ümber lükatud

laenulepingu ja kirjaga raha saamise kohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli välja

mõistetud E. Kaarelt intress 129 000 kr J. Türneri kasuks ja sisse nõutud riigilõiv 15 388 kr

riigituludesse. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi intressi

väljamõistmiseks rahuldamata ja nõudis sisse riigilõivu J. Türnerilt 8146 kr 60 s ja Enno Kaarelt

17 629 kr 60 s riigituludesse. Muutmata jäeti linnakohtu otsus osas, millega E. Kaarelt mõisteti

J. Türneri kasuks välja võlg 360 000 kr.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jäeti Tallinna linnakohtu 9. aprilli 1998. a määrusega põhjendatult

rahuldamata kostja taotlus täiendavaks ekspertiisiks. Kostja soovis esitada eksperdile 8 küsimust,

kuid ei põhjendanud, milliseid asjas tähtsaid asjaolusid ta soovib eksperdi arvamusega tõendada ja

miks ta leiab, et kaasaja tehnilised võimalused võimaldavad esitatud küsimustele vastata. 7. novembri

1996. a ekspertiisiaktis nr D-282-96 leidis ekspert, et ei ole võimalik vastata küsimusele, millal on

laenuleping trükitud ja alla kirjutatud.

Sisulisi vastuväiteid linnakohtu otsuse motiividele kostja ei esitanud. Laenulepingu rahatust ei ole

kostja tõendanud ja laenuks saadud raha peab kostja hagejale tagastama. Küll aga on TsÜS § 66

alusel tühine laenulepingu tingimus intressi saamiseks, sest 3 % kuus on liigkasuvõtjalik intress, mis

oma ülemäärasuse tõttu on vastuolus heade kommetega ja selle täitmist ei saa hageja nõuda.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõigusnormide olulise rikkumise ja

materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus oleks pidanud menetluse peatama kuni Tallinna Halduskohtu menetluses oleva

kostja kaebuse lahendamiseni. Kostja esitas kaebuse prokuröri tegevusetuse kohta, mille tõttu pole

tühistatud laenudokumendi võtsituses algatatud kriminaalasja lõpetamise määrust. Kui halduskohtu

otsusega kohustatakse peaprokuröri tühistama kriminaalasja lõpetamise määrust, siis antakse

kriminaalmenetluses hinnang laenudokumentide tõesuse või võltsituse kohta.

Eitades jätkuvalt ja kategooriliselt hagejalt laenu saamist taotles kostja laenudokumentide võltsituse

ja võlakohustuse puudumise tõendamiseks täiendava ekspertiisi tegemist. Küsimustes avaldus selgelt

ekspertiisi eesmärk - tõendada, et kostja ei ole andnud allkirju laenudokumentidele, vaid äärmisel

juhul tühjadele paberilehtedele, kuhu on keegi hiljem trükkinud laenukohustist väljendava teksti.

Kohtud ignoreerisid kostja õigust kaitsta end hageja esitatud nõude vastu. Ebaõige on nõuda kostjalt

põhjendust kaasaja tehniliste võimaluste kohta ekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisi tehnilise teostamise

võimalikkuse üle otsustamine nõuab eriteadmisi, mida kostjal ei ole.

Kohtud ei ole näinud laenudokumentide originaale ega nõudnud neid hagejalt välja.

Väär on ringkonnakohtu väide, et kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid linnakohtu otsusele.

Kostja on kogu aeg väitnud, et ta ei ole laenu saanud ja taotlenud järjekindlalt võimalust seadusega

lubatud protsessitoimingute kaudu seda tõestada.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise

tõttu osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja võlg 360 000 kr.

TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses linnakohtu otsusele sisulisi

vastuväiteid esitanud. Kohtu järeldus on ekslik. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja linnakohtu

otsuse tervikuna, eitades jätkuvalt laenu saamist ning allkirjade andmist 1. augusti 1995. a

laenulepingule ja väidetavalt H. Kalda poolt vormistatud 21. mai 1997. a kirjale. Apellatsioonikohus

pidi linnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollima.

TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja)

omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma tagastama; laenuleping loetakse

sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel.

Kostja on menetluse algusest peale väitnud, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega

välistatud. See on sisuline vastuväide hagile. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning kohtunik peab kohtuistungit

juhtides tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse (TsMS § 171

lg 1 ja § 309). Kohus rikkus kostja õigust tõendada oma vastuväiteid hagile. Kui vaidlus on

dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil

(TsMS § 172). Istungiprotokollidest selgub, et kohtud on laenudokumentide originaale nõudnud, kuid

hageja on need esitamata jätnud erinevatel põhjustel. Tõe väljaselgitamiseks ei piisa üksnes sellest, et

ekspertarvamuse kohaselt on 21. mai 1997. a kirjal kostja allkiri kirjutatud musta värvainega.

Võltsituse tõendamiseks või välistamiseks tuleb algdokumenti tervikuna uurida. Väidetavalt võltsitud

21. mai 1997. a kirja (nn laenukohustise) sisu ja stiil väärib tähelepanu ja analüüsimist.

TsMS § 129 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate

asjaolude selgitamiseks. TsMS 131 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigus eksperdile kohtu kaudu

kirjalikult küsimusi esitada; küsimused, mille kohta eksperdi arvamust soovitakse, määrab kohus.

Kuna eksperdile esitatakse küsimused kohtu kaudu ja küsimused määrab kohus, siis ei pea kohus

küsimuste esitamisel piirduma sellega, mida kostja on osanud ja teadnud küsida. Kostja esitas

ekspertiisi tegemiseks kaheksa küsimust soovides tõendada, et tema allkirjad laenudokumentidel ei

ole vahetult omakäeliselt kirjutatud, vaid tõenäoliselt kopeeritud mõnelt teiselt dokumendilt või on

kasutatud tema allkirjaga või tema ja Helle Kalda allkirjaga tühja paberit, millele on hiljem kirjutatud

hagejale vajalik tekst. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal olid hageja, kostja ja H. Kalda

töökaaslased AS-s Helle Kalda & CO. Eksperdi arvamus kinnitas vaid seda, et kostja allkiri 21. mai

1997. a kirjal on kirjutatud musta värvainega. Kas kostja allkiri dokumendil on vahetult kostja

kirjutatud või mitte, see jäi vastuseta. TsMS § 95 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu. Täiendavast ekspertiisist keeldumine ei olnud põhjendatud.

Asjaolu, et kostja kaebus prokuröri tegevusetusele on lahendamisel halduskohtus, ei ole menetluse

peatamise aluseks käesolevas vaidluses. TsMS § 213 lg 1 p 3 kohaselt peatab kohus menetluse, kui

asja läbivaatamine on võimatu enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel

tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Dokumendi väidetavas võltsimises

süüdioleva isiku väljaselgitamine kriminaalasjas ja sellest põhjustatud kaebuse esitamine prokuröri

tegevusetusele, ei takista võlakohustisest tuleneva tsiviilasja menetlemist.

Kuna kassatsioonkaebust ei ole esitatud apellatsioonikohtu otsuse osale, millega jäeti rahuldamata

intressi nõue, siis seda osa apellatsioonikohtu otsusest kolleegium ei käsitle.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2001. a otsus osas, millega Enno

Kaarelt mõisteti välja 360 000 kr Jaan Türneri kasuks ja nõuti sisse riigilõiv 17 629 kr 60 s

riigituludesse. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Enno Kaarele 9. mail 2001. a tasutud kautsjon 3600 (kolm tuhat kuussada) krooni.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Vernik