3-3-1-50-01 · Riigikohus

3-3-1-50-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. novembril 2001

Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine tegevteenistuse lepingu

lõpetamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

18. oktoobril 2001. a. avalikul kohtuistungil läbi Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuli 2001. a. otsuse peale haldusasjas nr II-

3/320/2001.

2. septembril 1999 sõlmisid kaitseväe esindaja ja Ats Lepik tegevteenistuse lepingu nr 58/99, mille

kohaselt A. Lepik asus tegevteenistusse kaadrisõduri ametikohale 2. septembrist 1999 kuni

2. septembrini 2001. Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja 27. aprilli 2000. a. käskkirjaga

nr 1-9/335 lõpetati alates 28. aprillist 2000 A. Lepiku tegevteenistuse leping ennetähtaegselt lepingu

punkti 7.2.3 alusel ja arvati A. Lepik reservi. Käskkirja aluseks oli teenistusliku juurdluse kokkuvõte,

milles leiti, et väeosas bensiinivarguse toimepanekuga on A. Lepik rikkunud tegevteenistuse lepingu

punktiga 5.1. võetud kohustusi ja on alus tegevteenistuse lepingu lõpetamiseks enne tähtaega

kaitseväe algatusel vastavalt lepingu punktile 7.2.3.

24. aprillil 2000 karistas Harju Politseiprefektuuri Keila Politseiosakonna juhtivkonstaabel

A. Lepikut 24. märtsil 2000. a. väeosas toime pandud bensiini pisivarguse eest HÕS § 1441 lg 1 ja § 9

alusel rahatrahviga. A. Lepik vaidlustas Harju Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli otsuse ja Harju

Maakohus lõpetas 1. juunil 2000 menetluse haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel,

leides, et asjas kogutud materjalidega ei ole tõendamist leidnud A. Lepiku poolt

haldusõiguserikkumise toimepanek.

28. juunil 2000 esitas A. Lepik Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada

seadusevastaseks Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja 27. aprilli 2000. a. käskkiri nr 1-

9/335. Kaebaja väitis, et kuna Harju Maakohtu jõustunud otsusega on lõpetatud menetlus

haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel, on paljasõnalised käskkirja andmise aluseks

olnud teenistusliku juurdluse järeldused, et kaebaja rikkus endale tegevteenistuse lepinguga võetud

kohustust täita täpselt kaitseväemäärustikes ja sisekorraeeskirjades sisalduvaid kohustusi.

Tallinna Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2001. a. otsusega haldusasjas nr 3-75/2001 A. Lepiku

kaebuse. Halduskohus leidis, et haldusõiguserikkumise asjas Harju Maakohtu jõustunud otsuse

kohaselt pole bensiinivargus tõendatud. HKMS § 17 kohaselt ei vaja asjaolud, mis on tuvastatud

jõustunud kohtuotsusega haldusõiguserikkumise asjas, tõendamist halduskohtumenetluses. Kuigi

Rahuoperatsioonide Keskus väidab, et teda pole haldusõiguserikkumise asja arutamise juurde

kaasatud, ei ole ta ka vaidlustanud nimetatud kohtuasjas tehtud otsust. Kuna kaebaja süü pole

tõendatud, on tegevteenistuse lepingu ennetähtaegne lõpetamine vastuolus Kaitseväeteenistuse

seaduse §-ga 108 lg 1 p 6 ja 114. Halduskohus, leides, et kuna kaebaja ei soovi tegevteenistusse

ennistamist ja Kaitseväeteenistuse seadus ei reguleeri hüvituse maksmise küsimust ebaseadusliku

teenistusest vabastamise juhtudel, kohaldas ATS § 135 lg 2 ja mõistis kaebaja kasuks välja 6 kuu

ametipalga suuruse hüvituse.

Rahuoperatsioonide keskus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja

saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellant väitis, et kuna Rahuoperatsioonide keskus

polnud protsessiosaline haldusõiguserikkumise asja menetluses ja tegemist pole samade

menetlusosalistega, siis ei saa kohaldada HKMS § 17 ja väita, et jõustunud kohtuotsusega on

tõendamist leidnud asjaolud, mida on vaidlustatud käimasolevas haldusasjas.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuli 2001. a. otsusega muudeti halduskohtu otsust

motiivide osas ja jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

Väär on halduskohtu seisukoht HKMS § 17 kohaldamise osas, kuna käesoleval juhul polnud

Rahuoperatsioonide Keskus menetlusosaline haldusõiguserikkumise asjas. Ringkonnakohtu

halduskolleegium, kuulanud üle tunnistajad ja uurinud esitatud kirjalikke tõendeid, leidis, et

A. Lepiku osalemine bensiinivarguses on tõendatud.

Teo toimepanemise ajal kehtinud Kaitseväeteenistuse seadus ei reguleerinud tegevteenistuse lepingu

lõpetamist, järelikult tuli lepingu lõpetamisel lähtuda lepingu enda vastavatest sätetest.

Kuigi süütegu on tõendatud, ei ole bensiinivargus käsitletav teenistusülesannete täitmata jätmisena

või distsiplinaarsüüteona, mis võimaldab tegevteenistuse lepingu lõpetada lepingu punkti 7.2.3.

alusel. Kuna leping on lõpetatud ennetähtaegselt alusel, milles pooled ei ole kokku leppinud, ei olnud

lepingu ühepoolne lõpetamine seaduslik.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ATS § 135 lg 2 alusel hüvituse väljamõistmise

osas.

Rahuoperatsioonide Keskus esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub teha uue otsuse

asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab:

Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud süüteo toimepanemise ja leidnud õigesti, et süüteo

toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt tuli lepingu lõpetamisel lähtuda lepingu sätetest, kuid

on teenistuskohustuste või teenistusülesannete määratlemise osas vääralt tõlgendanud

Kaitseväeteenistuse seadust, väeosa sisekorraeeskirja ja tegevteenistuse lepingut. Teenistuskohustuste

või teenistusülesannete mõistete määratlemisel ei saa piirduda ainult täidetavast ametikohast või

saadud käsust tulenevate ülesannetega. Teenistuskohustuste maht on tunduvalt laiem. Väeosa

sisekorraeeskiri sätestab muuhulgas väärika käitumise kohustuse. Osalemine bensiinivarguses on

üldtunnustatud kõlblusnormi ja väärika käitumise kohustuse rikkumine. Seega oli tegemist lepingu

punkti 5.1. rikkumisega.

Ekslik on ringkonnakohtu poolt lepingu punktide 5.1 ja 5.2 tekstide ja nende tagajärgede võrdlemisel

tehtud järeldus. Punkt 5.1 sätestab kaitseväelase teenistusalased kohustused üldiselt ja punkti 5.2.

kohaselt võtab kaitseväelane endale täieliku materiaalse vastustuse kohustuse talle väljastatud

relvastuse, tehnika ja varustuse eest.

Väeosa sisekorraeeskirja (kinnitatud 22. märtsil 1999) punktid 5.6.6 ja 5.6.7 võimaldavad teenistusest

vabastamise vääritu teo eest selle esmakordsel esinemisel, mistõttu lepingu ennetähtaegne lõpetamine

oli põhjendatud.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. HKMS § 17 sätestab: "Asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal-

või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui

sellest võtavad osa samad protsessiosalised".

Ringkonnakohus leidis, et nähtuvalt Harju Maakohtu 1. juuni 2000. a. otsusest

haldusõiguserikkumise asjas nr 3/6-53/00 ei olnud Rahuoperatsioonide Keskus kaasatud

protsessiosalisena A. Lepiku haldusõiguserikkumise asja arutamisele. Käesolevas haldusasjas, kus

menetletakse A. Lepiku kaebust Rahuoperatsioonide Keskuse käskkirja õigusvastaseks tunnistamise

ja ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest hüvituse nõudes, on protsessiosalisteks A. Lepik ja

Rahuoperatsioonide Keskus.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et HKMS § 17 ei ole käesoleva haldusasja arutamisel kohaldatav.

Seda sätet on võimalik kohaldada ainult sellistes asjades tehtud jõustunud kohtuotsuste puhul, millest

on osa võtnud samad protsessiosalised. Samadeks protsessiosalisteks HKMS § 17 mõttes tuleb pidada

isikuid, kes faktiliselt kohtumenetluses osalesid, samuti isikuid, keda kohtuistungile kutsuti, kuid kes

seal ei viibinud. Samadeks protsessiosalisteks pole aga isikud, kes oleksid küll pidanud protsessis

osalema, kuid kelle kohus on kohtumenetluse norme eirates jätnud kaasamata. Käesoleva vaidluse

puhul oli selliseks protsessiosaliseks Rahuoperatsioonide Keskus, kes oleks pidanud osalema HÕS §-

st 242 p 2 tulenevalt haldusõiguserikkumise asja menetlemisel, kuid keda kohus ei olnud asja

menetlusse kaasanud.

Kuna A. Lepiku haldusõiguserikkumise asja kohtumenetluses ja käesoleva haldusasja menetluses

osalevad protsessiosalised ei ole samad, ei olnud halduskohus käesoleva haldusasja arutamisel seotud

asjaoludega, mis tuvastati kohtu poolt haldusõiguserikkumise asja arutamisel ilma

Rahuoperatsioonide Keskuse osavõtuta. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ei saa lugeda

tuvastatuks ülalnimetatud haldusõiguserikkumise asjas välja selgitatud bensiinivarguse asjaolusid,

kuna nende kahe kohtuvaidluse puhul oli tegemist erinevate protsessiosalistega.

2. Ringkonnakohus, kuulanud asja arutamisel üle Rahuoperatsioonide Keskuse taotlusel tunnistajad,

kuulanud ära A. Lepiku seletuse ning uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas otsusega käesolevas

haldusasjas, et A. Lepiku osalemine 24. märtsil 2000 toime pandud bensiinivarguses on tõendatud.

Ringkonnakohtu otsust selles osas kasseeritud ei ole.

3. A. Lepiku ja kaitseväe esindaja vahel sõlmitud tegevteenistuse lepingu punktis 7.2. loetletakse

alused, mille puhul võib lepingu lõpetada ennetähtaegselt kaitseväe algatusel. Lepingu punkti 7.2.3.

kohaselt võib tegevteenistuse lepingu ennetähtaegselt kaitseväe algatusel lõpetada sama lepingu

punktis 5.1. määratletud kohustuste rikkumisel kaitseväelase poolt.

Tegevteenistuse lepingu punkt 5.1 sätestab: "Kaitseväelane kohustub täitma talle pandud

teenistusülesandeid vastavalt Kaitseväeteenistuse seaduse ja muude õigusaktide nõuetele kogu

teenistusaja vältel". Nimetatud sättes peetakse teenistusülesannetena silmas kaitseväelase kõiki

teenistuskohustusi.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega kaitseväelaste

teenistusülesannete mõiste sisustamisel. Ringkonnakohus on lepingu punktis 5.1. sätestatud

kohustuste rikkumist tõlgendades käsitlenud teenistusülesannete täitmatajätmist liiga kitsalt ja

jõudnud ebaõigele järeldusele, et väeosa bensiini varguse puhul pole tegemist teenistusülesande

täitmatajätmisega.

4. Rahuoperatsioonide Keskuse sisekorraeeskirja punktis 5.5

osundatakse kaitseväeteenistuse erisustele, millest tulenevad kõigi

väeosa töötajate (hõlmatud on nii tegevteenistujad,

kaitseväeametnikud, töötajad kui teenistujad) erikohustused.

Rahuoperatsioonide Keskuse sisekorraeeskirja punkt 5.5.5. sätestab kaitseväeteenistuse erisusest

tuleneva väärika käitumise kohustuse, mille järgi on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, mis on

vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib kaitseväge, sõltumata sellest, kas see

tegu pannakse toime teenistuses või väljaspool seda. Kaitseväeteenistust reguleerivate aktide mõttes

hõlmab väärika käitumise kohustus ka üldtunnustatud kõlblusnormide järgimise. Varguse puhul on

vaieldamatult tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega.

Kuna ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud A. Lepiku poolt bensiinivarguse toimepanek, seega

üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumine, on käesoleval juhul tegemist tegevteenistuse lepingu punktis

5.1. sätestatud kohustuste hulka kuuluva väärika käitumise kohustuse rikkumisega. Lepingu punktist

7.2.3. tulenevalt oli olemas alus A. Lepiku tegevteenistuse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks

kaitseväe algatusel.

Ülalnimetatud põhjustel oli lepingu lõpetamine seaduslik ja vaidlustatud käskkiri, millega lõpetati

tegevteenistuse leping ning arvati A. Lepik reservi, õiguspärane.

Eeltood tõttu tuleb tühistada halduskohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus ning jätta rahuldamata

A. Lepiku kaebus Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja 27. aprilli 2000. a käskkirja nr 1-

9/335 seadusevastaseks tunnistamiseks.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 4 ja §-st 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-75/2001 ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuli 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/320/2001.

Teha uus otsus, millega jätta rahuldamata Ats Lepiku kaebus Rahuoperatsioonide Keskuse

ülema kohusetäitja 27. aprilli 2000. a käskkirja nr 1-9/335 seadusevastaseks tunnistamiseks.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 27. novembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann