3-3-1-52-01 · Riigikohus

3-3-1-52-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. novembril 2001

Helme Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maareformi seaduse § 9 lg 2

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 25. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Helme Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 29. mai 2001. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-67/2001.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Helme Vallavalitsuse esindaja Arvo Kargu, Ene Liigus ja

tema esindaja vandeadvokaat Marina Valge. Istungisekretär oli Tiiu Varend.

Helme vallas Ala külas asuva Ribuski nr 20 talu maade osas tunnistati omandireformi õigustatud

subjektideks Herta Säks, Laine Viitkar ja Evald Viitkar (igaüks 1/3 osas). Peale L. Viitkari surma

päris maa tagastamise nõudeõiguse Ene Liigus. Ribuski nr 20 talu maadel asub 4 elumaja, millest üks

kuulub Ellen Kammile. 23. veebruaril 2000 koostas Helme Vallavalitsus piiride kulgemise ettepaneku

maa ostueesõigusega erastamiseks E. Kammile kuuluva elamu juurde.

E. Liigus esitas 24. märtsil 2000 Valga Maakohtule kaebuse Helme Vallavalitsuse poolt

23. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise ettepaneku ja vallavalitsuse tegevusetuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse esitaja leidis, et vallavalitsus polnud maad tagastanud

mõistliku aja jooksul ja on piiride kulgemise ettepaneku tegemisel eiranud Maakorraldusseaduse

nõudeid ning on lähtunud ilmselgelt ostueesõigusega erastaja huvidest. Märgitud piiride kulgemise

ettepaneku kohaselt oleks erastatava maa suurus 20 ha ning erastatav maa moodustuks enamuses

metsamaast. Samas ei leiaks kasutamist ca 4 ha vaba maad, mis külgneb elamu alla jääva maaga.

Tartu Halduskohtu 13. juuli 2000. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et

vallavalitsusel polnud võimalik õigusvastaselt võõrandatud maad varem tagastada ja viivituse

põhjustas õigustatud subjektide endi tegevusetus, kuna lahendamata oli õigusvastaselt võõrandatud

maal paikneva elamu omandiõiguse küsimus. Ostueesõigusega erastatava maa piiride ja ligikaudse

suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud Ribuski talu endistest piiridest, mida ei saa muuta, ning

Maareformiseaduse §-st 9 lg. 2, millest tulenevalt ei arvestata maa kõlvikulist koostist ega maal

kasvava taimestiku kvaliteeti, vaid ainult pindala. Piiride kulgemise ettepaneku kohaselt on nii

erastatavale kui ka tagastatava maa põhitüki osale tagatud juurdepääs ilma võõra kinnistu maid

läbimata. Helme Vallavalitsus on arvestanud mõlema poole huve niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas

seaduste ja maakorralduse põhinõuetega.

1. augustil 2000 esitas E. Liigus Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

osaliselt Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada täielikult seadusevastaseks

Helme Vallavalitsuse tegevus ostueesõigusega maa erastamise eeltoimingute teostamisel.

Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2000. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 13. juuli 2000. a. otsus muutmata. Vastavalt ringkonnakohtu otsusele on vaidlustatud

ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek kooskõlas MRS §-ga 9 lg 2 ning

Maakorraldusseaduse §-ga 5. Kinnistu otstarbekas kasutamine ei eelda, et võimalik oleks nii

põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine. Otstarbekas kasutamine võib seisneda ka

ühes nimetatud tegevustest. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav Maa ostueesõigusega erastamise

korra p 71 alapunkt 2, mis jõustus alles pärast erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamist

9. märtsil 2000. Apellandi poolt viidatud maade puhul ei ole tegemist piirnevate vabade maadega

MRS § 9 lg. 2 mõttes. Käesoleval juhul ei külgne vaba maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku

elamu aluse maaga.

E. Liigus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale 5. detsembril 2000. a kassatsioonkaebuse, milles

palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2001. a. otsusega haldusasjas nr 3-3-1-1-01 tühistati

Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr II-3-121/2000 ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. mai 2001. a otsusega haldusasjas nr 2-3-67/2001 Tartu

Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata E. Liiguse kaebus Helme Vallavalitsuse poolt

23. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise ettepaneku õigusvastaseks tunnistamiseks ja tegi uue

otsuse, millega tunnistas Helme Vallavalitsuse poolt 23. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise

ettepaneku õigusvastaseks. Muus osas jäeti Tartu Halduskohtu 13. juuli 2000. a otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis:

Kuna Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks kohtute seisukohti MRS § 221 lg 1

kohaldatavuse osas käesolevas kohtuasjas ning kohtute seisukohta, et kinnistu otstarbekas kasutamine

ei eelda, et sellel oleks võimalik nii põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks korrata selles osas tehtud põhjendusi.

Käesolevas asjas ei ole kohaldatav Maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 alapunkt 2.

Maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

õigustatud subjektide ning sellel maal asuva elamu omaniku vahel. MRS §-s 9 lg 2 sisalduvast maa

võimalikult võrdsetes osades jagamise nõudest kinnipidamise korral tuleb arvesse võtta ka erinevatele

subjektidele jäävate maatükkide väärtust, sealhulgas neil kasvava metsa väärtust. Maa võimalikult

võrdsetes osades jagamisel tuleb lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutamisvõimalusi

ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest, samuti tuleb maa jagamisel ja piiride kulgemise

ettepaneku koostamisel arvestada maakorralduse nõudeid. Ringkonnakohus asus vastavaid tõendeid

hinnates seisukohale, et Ribuski I (tagastataval) ja Ribuski II (erastataval) maaüksusel kasvava metsa

ja metsamaa pindala ja nende väärtus on ligikaudu võrdsed. Samas, arvestades haritava maa ja

loodusliku rohumaa osakaalu tagastataval ja erastamisele kuuluval maal, on erastataval maal

võrreldes tagastatava maaga ebaproportsionaalselt suur metsamaa ja kasvava metsa osakaal, mistõttu

on rikutud MRS § 9 lg 2 sisalduvat maa võimalikult võrdse jagamise nõuet. Vallavalitsus ei ole

tõendanud, et arvestades maakorralduse nõudeid poleks võimalik õigustatud subjektide ja ehitise

omaniku vahel maad võrdsemalt jagada, arvestades nii maatükkide suurust kui ka nende

kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavaid muid tegureid.

Helme Vallavalitsus esitas Riigikohtule 25. juunil 2001 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab:

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud maa kõlvikulise jagamise mõistet. Kõlviku nimetus

iseenesest ei peegelda maatüki väärtust ega pindala. Maatüki väärtust kajastab selle maksustamishind,

mida kasutatakse maareformi käigus ja millele lisatakse kasvava metsa maksumus. Maksustamishind

arvestab ka maatüki kõlvikulist koostist.

Ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud võimalikult võrdse jagamise võimalikkust ka kõlvikulise

jagamisena. Kõlvikuliselt võrdse jagamise võimalikkust käesolevas asjas pole ringkonnakohus välja

selgitanud. Tartu Ringkonnakohtu otsusest tulenevalt oleks piiride kulgemise ettepanek seaduslik, kui

tagastataks haritavat maad ja looduslikku rohumaad vähem ja selle võrra oleks tagastatava maa

kogupindala väiksem.

Kohus on metsamaa ja kasvava metsa väärtuse võrdlemisel hinnanud tagastataval ja erastataval maal

paikneva metsamaa ja kasvava metsa väärtuse ligikaudu võrdseks. Tegemist on antud olukorras

võimalikult võrdsete maatükkidega MRS § 9 lg 2 mõttes. Tagastatava maa suurem väärtus on tingitud

sellest, et tagastatakse ca 20 ha rohkem, kui erastatakse. Kuna tagastataval maal on rohkem haritavat

ja looduslikku rohumaad, on nende kõlvikute koguväärtus tagastataval maal suurem.

Ringkonnakohus pole arvestanud haritava ja loodusliku maa väärtust.

Vastavalt MRS § 9 lg 2 ja lg 9 tuleb erastatav kinnistu moodustada elamu juurde, selle suurus ei tohi

ületada 20 ha ja kinnistu peab vastama maakorralduslikele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud piiride

kulgemise ettepaneku juures maakorralduslike nõuete rikkumist ega seda, et erastatava maa pindala

oleks lubatust suurem või et erastatav kinnistu ei asuks elamu juures.

E. Kammile erastatav maa on väiksem nii pindalalt kui ka koguväärtuselt (nii kõlvikuliselt kui

kasvava metsa osas). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleks erastataval maatükil metsamaa pindala

vähendada ja suurendada haritava ning loodusliku rohumaa pindala, mistõttu suureneks väärtuste

erinevus veelgi maa erastaja kahjuks, mis oleks vastuolus MRS §-ga 9 lg 2 ja MRS §-ga 2.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub E. Liigus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel järginud Riigikohtu seisukohti

ja kohaldanud õigesti MRS § 9 lg 2. Piiride kulgemise ettepaneku koostamisel ei ole arvestatud

tagastamise õigustatud subjektide huvidega. Lisaks maakorralduse nõuetele tuleb arvestada ka talu

majandamise võimalikkust. Ringkonnakohtule maa väärtuse hindamiseks esitatud dokumendid on

koostatud 1985. ja 1989. aasta andmete alusel ja ei kajasta reaalset olukorda kasvava metsa ja

metsamaa osas aastal 2000, kui koostati vaidlusalune piiride kulgemise ettepanek. Helme

Vallavalitsus ei ole välja toonud asjaolusid, mis takistasid nimetatud tõendite esitamist enne asja uut

läbivaatamist ringkonnakohtus. Rikutud on poolte võrdsuse põhimõtet halduskohtumenetluses, kuna

E. Liigusel puudus võimalus tellida omalt poolt sõltumatu ekspertiis ja esitada kohtule vastavaid

tõenedid.

Riigikohtu istungil esitas E. Liiguse esindaja vandeadvokaat M. Valge taotluse kohtukulude

väljamõistmiseks ja maksekorralduse, millega soovib tõendada õigusabi eest tasumist materjalide

ettevalmistamise ja Riigikohtus esindamise eest.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. MRS § 9 lg 2 sätestab: "Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad

osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel

kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade

piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud

subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole

õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asub mitu elamut, mille

omanikud soovivad erastada maad rohkem kui 2 ha, saavad nad vabade maade puudumise või

vähesuse korral õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt erastada kuni pool maast, kuid kokku mitte üle

20 ha. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse

elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi".

MRS § 9 lg 9 sätestab, et sama paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa,

suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik

omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust erastamisele ja tagastamisele kuuluva maa pindala üle, vaid neil

maatükkidel paikneva metsamaa ja haritava maa ning loodusliku rohumaa suhte ning maa

võimalikult võrdsetes osades jaotamise üle.

Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 27. veebruari 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-01, et

tulenevalt MRS §-st 9 lg 2 tuleb maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel lähtuda nii maatükkide

suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas

tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala. Kassaator on leidnud, et

ringkonnakohus on käesoleva haldusasja lahendamisel MRS §-st 9 lg 2 tulenevat võimalikult võrdse

jagamise põhimõtet tõlgendanud ebaõigesti kõlvikuliselt võrdse jagamisena.

3. Maa hindamise seaduse § 8 lg 5 kohaselt kasutatakse maareformi käigus maakorralduse

läbiviimisel maa maksustamishinda. Vastavalt sama seaduse paragrahvi 12 lõikele 2 määratakse

erastatava maa maksumus või alghind kindlaks maa korralise hindamise tulemusena saadud maa

maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamisega seotud soodustusi. Erastataval maal

asuva metsa maksumus määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja liidetakse erastatava maa

maksumusele või alghinnale. Kassaator leiab õigesti, et seega arvestab maa maksustamishind ka maa

kõlvikulist koostist.

4. Ringkonnakohus, võttes aluseks maa maksustamishinna ja müügihinna määramise akti ning

lähtudes metsamaa ja kasvava metsa hindamisest Ribuski I (tagastatav) ja Ribuski II (erastatav)

maadel, tuvastas, et erastataval ja tagastataval maatükil paikneva metsamaa ja kasvava metsa pindala

ja väärtus on ligikaudselt võrdsed (Ribuski I maal 290 391 krooni ja Ribuski II maal 238 575 krooni).

Samuti tuvastati, et Ribuski I maale jääks 11,0 ha haritavat maad ja 13,2 ha looduslikku rohumaad

ning Ribuski II maale 0,3 ha haritavat maad ja 2,3 ha looduslikku rohumaad.

Ringkonnakohus võrdles metsamaa ja kasvava metsa pindala ja väärtust ning haritava maa ja

loodusliku rohumaa pindala nimetatud maatükkidel ning leidis, et piiride kulgemise ettepaneku

kohaselt on erastataval maatükil võrreldes tagastatava maatükiga ebaproportsionaalselt palju

metsamaad ja kasvavat metsa. Ringkonnakohus tegi erastatava ja tagastatava maa sellisel võrdlemisel

järelduse, et rikutud on MRS §-s 9 lg 2 sätestatud põhimõtet jagada maa võimalikult võrdsetes osades

ja tunnistas seetõttu vallavalitsuse poolt koostatud piiride kulgemise ettepaneku õigusvastaseks.

5. Kohtud on käesolevas haldusasjas tuvastanud, et Ribuski talumaa pindala oli 60,05 ha ning

puuduvad vabad piirnevad maad, mistõttu tulenevalt MRS §-st 9 lg 2 pole elamu omanikele

ostueesõigusega võimalik erastada kokku rohkem kui 20 ha. Samuti on tuvastatud, et Ribuski talu

maadest on ostueesõigusega juba 1,85 ha erastatud teise elamu omanikule ja vallavalitsus on

E. Kammile ostueesõigusega erastatava maatüki suuruse kindlaksmääramisel arvestanud varem

erastatud maatüki suurusega. Seega on määratletud E. Kammile erastamisele kuuluva maatüki

võimalik maksimaalne suurus, mida kohalik omavalitsus MRS § 9 lg 9 alusel tagastatava ja

erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel peab järgima. Nimetatud põhjustel on

tagastamisele kuuluv maaüksus ligikaudu 20 ha võrra ehk ligikaudu 2 korda suurem kui maaüksus,

mida oleks võimalik erastada E. Kammile kui elamu omanikule.

Kassaator teeb ringkonnakohtu kasseeritud otsusest ebaõige järelduse, et kuna erastatava maa

maksimaalne pindala on määratletud, suurendaks erastataval maal metsamaa pindala vähendamine ja

haritava maa ning loodusliku rohumaa pindala suurendamine erastatava ja tagastatava maatüki

väärtuste erinevust erastada sooviva isiku kahjuks, mis oleks vastuolus MRS §-s 9 lg 2 sätestatud

võrdsuse põhimõttega.

Käesoleva vaidluse puhul on tegemist olukorraga, kus tagastatav maatükk on ligikaudu 2 korda

suurem erastatavast maatükist. Ülalkirjeldatud põhjustel oleks käesoleval juhtumil maa võimalikult

võrdse jagamise põhimõte järgitud siis, kui ka tagastatava maatüki väärtus oleks ligikaudu kaks korda

suurem, kusjuures tuleb arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Selline tõlgendus

arvestaks seadusandja poolt MRS §-s 9 lg 2 sätestatud erastamisele kuuluva maa piirmäära 20 ha

eesmärki.

Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole arvestanud loodusliku rohumaa ja haritava maa

väärtust, on küll õige, kuid ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest on võimalik teha järeldus, et

erastatava maa väärtus on ebaproportsionaalselt suur võrreldes tagastatava maa väärtusega,

arvestades seda, et tagastatav maatükk on ligikaudu kaks korda suurem kui erastatav. Seega on

vaidlustatud piiride kulgemise ettepanek vastuolus MRS § 9 lõikes 2 sätestatud maa võimalikult

võrdsetes osades jagamise nõudega ning õigusvastane sel põhjusel.

Ülaltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Vastavalt HKMS §-le 93 lg 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt

kantud kohtukulud. Sama paragrahvi 7. lõike kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid.

E. Liigus on taotlenud tema poolt kassatsioonimenetluses kantud 5900 krooni suuruse õigusabikulu

väljamõistmist.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et E. Liiguse poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud

kuuluvad väljamõistmisele.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 1 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Helme Vallavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 29. mai

2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-67/2001 muutmata.

Mõista välja Helme Vallavalitsuselt Ene Liiguse kasuks kassatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud 5900 krooni.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 22. novembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel