3-1-1-109-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. novembril 2001. a. 3‑1‑1‑109‑01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas 16. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. L. süüdistuses KrK § 114 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kannatanu A. K.,

tema esindaja vandeadvokaat Marge Tamme ning Riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 114 järgi selles, et ta pika aja jooksul mõjutas füüsiliselt enda

elukaaslast A. K.-d järgmiselt:

- 1988. a juuli keskpaiku peksis A. K.-d mitme tunni jooksul vastu põrandat ja seina, lõi rusikaga ja lahtise

käega vastu ülakeha, pähe ja näkku;

- 1992. a kevadel peksis kannatanut A. Š. juuresolekul vastu pead;

- 1995. a lõi A. K.-d näkku;

- ööl vastu 1. jaanuari 1997. a kägistas A. K.-d, kuni tuli vahele A. L.-i vend L. A.;

- 14. aprillil 1997. a kella 21.00-st kuni 02.00-ni lõi A. K.-d korduvalt vastu pead, õlgu, käsivarsi ja

ülakehasse ning kaks korda lahtise käega vastu nägu, samuti kiskus teda riietest, millega põhjustas tahtlikult

A. K.-le kergeid terviserikketa kehavigastusi;

- 22. detsembril 1998. noris A. K.-ga tüli, surus viimase vastu seina, lõi talle vastu pead, õlgu ja käsivarsi,

lükkas voodi peale pikali, lõi teda kätega vastu nägu, kaela ja pead, mistõttu A. K. oli sunnitud ööbima

naabri juures;

- 7. juunil 1999. a takistas A. K.-l korterist lahkumast, lükkas ta elutuppa vastu nurgadiivanit, nii et A. K.

kukkus, põhjustades sellega viimasele tahtlikult kergeid kehavigastusi.

2. Tartu Maakohtu 10. mai 2001. a otsusega mõisteti A. L. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus leidis tunnistajate ja ka kannatanu enda ütlustele viidates, et A. L.-i ja A. K. igapäevases suhtlemises

oli elunormi osaks kujunenud füüsilise vägivalla kasutamine ja seda mitte A. L.-i algatusel ja

provotseerimisel. Kohus asus seisukohale, et üksnes kannatanu ütlustega ei ole tõendamist leidnud

süüdistuses nimetatud piinava iseloomuga vägivallategude toimepanemine A. L.-i poolt, samuti pidas kohus

esitatud süüdistust A. K. poolseks kättemaksuks A. L.-ile ühise kooselu lõpetamise eest. Samuti ei

arvestanud kohus mitmete tunnistajate ütlustega põhjusel, et need olid ebajärjekindlad ja muutlikud

kannatanu kasuks.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti ja A. K. esindaja apellatsioonkaebuse, milles

mõlemas paluti maakohtu otsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati. A. L.

tunnistati süüdi KrK § 114 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust tingimisi katseajaga

üks aasta.

Kriminaalkolleegium märkis, et ka A. L. ise on kinnitanud A. K. korduvat löömist ning selgitanud ainult, et

tal puudus tahtlus kannatanut piinata. Erinevalt maakohtust ei leidnud ringkonnakohus ka vastuolusid

tunnistajate poolt A. K. kasuks antud ütlustes.

1988. a toimunud peksmise osas langesid tunnistaja N. L. ütlused kokku kannatanu ütlustega sündmuse

kirjelduse osas, toimunut ei eitanud ka A. L. ise. Kohtu hinnangul puudus seega alus kahtlemaks A. K.

ütlustes ja luges tõendatuks vägivalla kasutamise viimase suhtes A. L.-i poolt.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega 1992. a ja 1995. a A. L.-i poolt vägivalla tarvitamise

tõendamatuse osas, kuna maakohus ei pidanud usaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja A. Š. ütlusi.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli maakohus jätnud tunnistaja ütlused kõrvale liiga kergekäeliselt ning

märkis veel, et viimase ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et ta on eksinud

detailides.

Samuti leidis ringkonnakohus, et 1. jaanuaril 1997. a toimunut, kus A. L. haaras A. K.-l ootamatult kõrist ja

pigistas, tekitades sellega kannatanule valu, saab ja tuleb vaadelda kui vägivallategu kannatanu suhtes. Kohtu

hinnangul viitas nimetatud asjaolule otseselt ka fakt, et konflikti oli sunnitud sekkuma A. L.-i vend.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtuga ka selles, et A. L.-il puudus 14. aprillil 1997. a ja 7. juunil

1999. a tahtlus A. K.-le kehavigastuste tekitamiseks. Mõlemal juhul teostati A. K. suhtes kohtumeditsiiniline

ekspertiis ning leiti, et tuvastatud kehavigastused võidi tekitada A. K.-le kirjeldatud viisil. Eeltoodu alusel

ei näinud ringkonnakohus põhjust kahtlemaks A. K. ütlustes, kusjuures nimetatud kuupäevadel kannatanu

löömist ei eitanud ka A. L. Kohtu hinnangul leidis tõendamist A. L.-i otsene tahtlus kasutada kannatanu

suhtes vägivalda selleks, et tekitada viimasele valu.

22. detsembril 1998. a aset leidnud kuriteoepisoodi osas leidis ringkonnakohus, et arvestades kannatanu tütre

A. K., naabri A. L.-i ja kannatanu enda ütluste kokkulangevust ja asjaolu, et ka A. L. ise ei eita konflikti

toimumist, puudub alus kahtlemaks kannatanu ütluste tõepärasuses, et nimetatud ajal kasutas A. L. tema

suhtes vägivalda.

Kriminaalkolleegium märkis, et A. L. kasutas kannatanu suhtes vägivalda süstemaatiliselt, üksikkordadel aga

pikema ajavahemiku jooksul, lüües teda erinevatesse kehapiirkondadesse ning tõugates teda vastu toas

asetsevaid esemeid. Ringkonnakohtu hinnangul tekitas see kannatanus suuremat valu kui seda põhjustanuks

ühekordne löömine ning seetõttu käsitleti kohtualuse käitumist A. K. suhtes piinaval viisil kehavigastuste

tekitamisena.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat V. Murde,

paludes otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks läbivaatamiseks teises

kohtukoosseisus.

5.1 Kassaatori hinnangul jättis ringkonnakohus motiveerimata, millistest faktilistest asjaoludest tulenevalt

tegi ta järelduse, et A. L.-i käitumises sisaldub KrK § 114 koosseis. A. L. mõisteti süüdi samade tõendite

alusel, millistel esimese astme kohus tegi õigeksmõistva otsuse. Lisaks sellele tunnistasid nii süüdimõistetu

kui ka kannatanu ise, et nende perekonnaelus olid omavahelised kaklused nö tavaasi ning kannatanu poolt

süüdimõistetu näpistamine oli võrdne vallatlemisega. Seega pidanuks ringkonnakohus näitama, mida

tähendab piinamine KrK § 114 tähenduses.

5.2 Kaebuses viidatakse õigusteooria seisukohale, et piinamine tekitab võrreldes vägivallateoga KrK § 113

mõttes tavaliselt suuremat valu ja füüsilisi kannatusi seepärast, et ta seisneb kannatanu füüsilises

mõjutamises pikema aja kestel. Kassaatori hinnangul tähendab see seda, et valu peab järgnema valule nii, et

kannatanu jaoks piin ei lõpe. Piinamisele kui jätkuvale kuriteole on iseloomulik see, et pannakse toime mitu,

üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud tegu, millel on sama kuriteokoosseisu tunnused. Kohtuotsusest

aga ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kannatanule tekitati vägivallaga suuremat valu ning mida

tähendab kohtu arvates lühem ajavahemik.

5.3 Kassaator märgib veel, et kuigi KrK § 114 subjektiivne külg eeldab tahtlust, on ringkonnakohus jätnud

motiveerimata, kas kõigis seitsmes sündmuses on tegemist tahtlikult toimepandud kuritegudega ja kas on

tuvastatud, millistel motiividel või eesmärkidel A. L. tegutses.

6. Tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt järgmistel kaalutlustel.

6.1 Kõigepealt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kommenteerida kassaatori väidet selle

kohta, et kohtualuse ja kannatanu pereelus oli vastastikune vägivalla kasutamine nö tavaasi ehk teisiti öeldes,

vastastikune vägivalla tarvitamine oli nende kooselu pidevaks normiks. Selle näitena toob kassaator

kohtualuse näpistamise kannatanu poolt. Kriminaalõiguse teooria tunneb tõepoolest situatsioone, kus

vägivalla tarvitamine teise isiku suhtes ei ole koosseisupärane tegu - üheks selliseks on kannatanupoolne

nõusolek ning ka see on aktsepteeritav vaid oluliste piirangutega. Nõusolek on määratletav kui teadlik ja

vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Seega on tema konkreetses situatsioonis

tunnustamiseks vaja rohkem kui lihtsalt õigushüve kahjustamise toimudalaskmine või vägivallateo

kannatamine - nõusolek peab olema antud enne teo toimepanemist ja ta peab õigushüve rikkumise hetkel

veel kehtima. Käesoleval juhul puuduvad aga igasugused andmed kannatanupoolse nõusoleku olemasolu

kohta. Kindlasti ei saa selleks olla omavaheliste tülide korduv toimumine ning seetõttu tuleb kassaatori

vastavasisuline argument jätta tähelepanuta kui asjasse mittepuutuv.

6.2 Piinamise kvalifitseerimisel KrK § 114 järgi tuleb silmas pidada, et nimetatud paragrahvi koosseisulisi

tunnuseid on võimalik realiseerida kahel viisil. Esiteks, kui tegu on ühekordse piinava käitumisaktiga, mis

tekitab tavalisest oluliselt suuremat füüsilist valu ja kannatusi. Riigikohtu praktikas on sellise teona

käsitletud juustest kiskumist kuni nende peast väljarebimiseni ja kannatanu kehaosade hammustamist

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3‑1‑1‑51‑97). Teiseks pikema perioodi kestel üksikutest

vägivallategudest, kuid ajaliselt üksteisega tihedalt seotud tegudest moodustuva piinava situatsiooni loomine.

Leides, et A. L. kasutas kannatanu suhtes vägivalda pikema ajavahemiku jooksul süstemaatiliselt, on Tartu

Ringkonnakohus toetanud just seda teist piinamise realiseerimise võimalust.

6.3 Subjektiivsest küljest eeldab KrK § 114 tahtlust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul pole aga

Tartu Ringkonnakohus tuvastanud, et A. L.-i poolt pikema aja jooksul kasutatud vägivald oleks hõlmatud

ühtsest tahtlusest luua kannatanule pidev piinav seisund.

Siinkohal nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri poolt kohtuistungil esitatud seisukohaga, et

isiku käitumises subjektiivse külje tuvastamisel saab lähtuda ka objektiivsetest asjaoludest. Käesoleval juhul

on aga A. L.-ile inkrimineeritud esimese ja teise episoodi vahel neli aastat, teise ja kolmanda episoodi vahel

aga kolm aastat. Üheteistkümne aasta lõikes on kohtualuse käitumises kriminaalasja materjalidega tuvastatud

seitse vägivalla tarvitamise juhtu. Nimetatud asjaolud ei anna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul

alust rääkida A. L.-i ühesest tahtlusest kannatanu süstemaatiliseks piinamiseks. Tõendatud pole ka piinava

iseloomuga vägivalla tarvitamine üksikkordadel.

6.4 Kuigi eeltoodu alusel ei ole tõendatud A. L.-i süü KrK § 114 järgi, sisaldub Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates tema käitumises KrK § 113 koosseis. Esiteks pole konkreetsetel juhtudel

vägivalla tarvitamist eitanud kohtualune ise, lisaks sellele on kahes episoodis kehavigastuste tekitamine

tõendatud kohtumeditsiinilise ekspertiisiga. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ise

kvalifitseerida A. L.-i käitumine ümber KrK § 113 järgi, saatmata kriminaalasja tagasi uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile.

6.5 Siinkohal tuleb aga arvestada, et KrK § 113 on kolmanda astme kuritegu, mis aegub vastavalt KrK

§ 53 lg 1 p‑le 2 kahe aasta jooksul arvestades tema toimepanemisest. Kuna käesolevas kriminaalasjas

puuduvad ka tõendid kriminaalasja aegumisest või peatumisest, on A. L.-ile inkrimineeritavatest

kuritegudest aegunud 1988. a ja 1992. a episood. Seega omavad A. L.-i käitumise hindamisel tähendust viis

vägivalla tarvitamise juhtu kannatanu suhtes alates aastast 1995.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §‑st 113, KrMK § 5 lg 1 p‑st 3, AKKS § 63 p‑st 3, § 64 p‑st 2 ning

§ 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 2001. a kohtuotsus osas, millega A. L.

mõisteti süüdi KrK § 114 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks koos KrK § 47 kohaldamisega.

Mõista A. L. õigeks 1988. a juulikuus ja 1992. a kevadel asetleidnud A. K. peksmise faktides seoses

kriminaalvastutusele võtmise aegumisega.

Tunnistada A. L. süüdi KrK § 113 järgi ning mõista talle karistuseks rahatrahv 250 (kakssada viiskümmend)

päevamäära - 3750 krooni.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Mõista A. L.-lt riigieelarve tuludesse 495 krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsja esinemise eest Riigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 15. novembril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher