3-1-1-104-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. novembril 2001

3-1-1-104-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas tõlgi Lüüli Lombi osavõtul 9. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni

korras läbi kriminaalasja

V. B. süüdistuses KrK § 187 lg 1 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. B., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. V. B. anti kohtu alla süüdistatuna valeandmete esitamise ja teabe varjamise eest KrK § 187 lg 1 järgi.

Omades X Föderatsiooni kodaniku passi, varjas ta seda informatsiooni välismaalase passi taotlemisel

16. veebruaril 2000. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Virumaa osakonnas. Välismaalase passi

saamiseks esitatud taotluses kinnitas ta oma allkirjaga, et passi väljaandmise alused ei ole muutunud ja kõik

taotluses näidatud andmed on õiged.

2. Ida-Viru Maakohtu 30. aprilli 2001. a otsusega mõisteti V. B. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud, et V. B. varjas tahtlikult vene kodakondsust. Kohus leidis, et

taotluse esitamise ajal ei olnud ta teadlik, et alates 1. jaanuarist 2000. aastast on Vabariigi Valitsuse 28.

detsembri 1999. a määrusega nr 425 kehtestatud kord, mille kohaselt tuleb välismaalase passi saamise

taotlusesse märkida andmed olemasoleva või endise kodakondsuse kohta.

3. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Larissa Prokopenko

apellatsioonprotesti, milles ta taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja V. B.-i süüditunnistamist KrK

§ 187 lg 1 järgi.

Kohtualuse V. B.-i kaitsja Villem Ignatjev esitas apellatsioonprotestile vastuväited, milles leidis, et protest on

põhjendamatu ning palus see rahuldamata jätta.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 30.

aprilli 2001. a otsus. V. B. tunnistati KrK § 187 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahatrahviga 10 päevamäära,

s.o 410 krooni. Prokuröri protest rahuldati.

Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotesti seisukohaga, et isik tuleb võtta kriminaalvastutusele, kui ta

paneb tahtlikult toime KrK § 187 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud teo - esitab valeandmeid või varjab teavet

välismaalase passi taotlemisel. KrK § 187 lg 1 ei ole blanketne norm ja selle sisustamine ei eelda viidet

mingile muule normatiivsele aktile. Seega maakohtu otsuses toodud viited nii Välismaalaste seadusele kui ka

Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999. a määrusele nr 404 ei ole asjakohased.

Kriminaalkolleegium tuvastas teo subjektiivse külje - tahtluse - V. B.-i teo objektiivse külje kaudu. V. B.

tõendas välismaalase passi väljaandmise taotlusel oma allkirjaga, et lahter "KODAKONDSUS" on õigesti

täidetud sõnaga "UNDEFINED". Kohtualuse väide, et ta ei valda eesti keelt on ainetu, sest blanketi tekst oli

dubleeritud nii vene kui ka inglise keelde. Võttes arvesse kohtualuse haridustaset ja elukogemust ning

asjaolu, et sõna "UNDEFINED" esines ka tema esmases välismaalase passis, jõudis ringkonnakohus

veendumusele, et selle sõna tähendus oli talle arusaadav. Asjaolu, et V. B. ei lugenud teise isiku poolt

täidetud taotlust enne allkirjastamist läbi, ei vabasta teda vastutusest.

Menetlus Riigikohtus

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsuse peale esitas süüdimõistetu V. B.

kassatsioonkaebuse, milles ta palub end süüdistuses KrK § 187 lg 1 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Kassaator põhistab oma kaebust järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohtu järeldused tema süüküsimuses on paljasõnalised, oletuslikud ja ei vasta faktilistele

asjaoludele. Rajades oma otsuse oletustele, rikkus teise astme kohus KrMK § 268 lg 2 sätteid ning tõlgendas

põhjendamatult kõik kõrvaldamata kahtlused kohtualuse kahjuks.

5.2 Ringkonnakohtu seisukoht, et KrK § 187 lg 1 ei ole blanketne norm ja sellest tulenevalt on esimese

astme kohtu viited vastavatele õigusaktidele asjakohatud, on ebaõige. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta, et tema poolt 1.veebruaril 2000. a täidetud taotlus ei sisaldanud Vabariigi Valitsuse 28.

detsembri 1999. a määrusega nr 425 kehtestatud nõuet, et passi taotleja teatab enda praeguse ja eelmise

kodakondsuse. Kassaator leiab, et kuna temale esitatud taotluse blankett ei olnud vorminõuetele vastav, siis

oli see kehtetu.

5.3 V. B.-i arvates tuleb kriminaalvastustele võtta kodakondsus- ja migratsiooniameti ametnik, kes, täites

taotluse omakäeliselt, rikkus ametikohustusi ning pani tema nimel toime KrK § 187 lg-s 1 ettenähtud kuriteo.

6. Riigikohtu istungil toetasid V. B. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust. Prokuröri arvates ei kuulu kaebus

rahuldamisele.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et vastavalt Isikut tõendavate dokumentide seadusele (16.

veebruaril 2000. a kehtinud redaktsioonis, RT I 1999, 25, 365) on välismaalase pass isikut tõendav

dokument, mis antakse välismaalasele Eesti Vabariigi poolt reisidokumendina ja millesse kantakse elamisloa

ning vajaduse korral tööloa andmed (§ 2 lg 2 p 5 ja § 26 lg 1).

Selle seaduse § 27 lg 1 kohaselt antakse välismaalase pass välja isikliku taotluse alusel välismaalasele, kellel

on kehtiv Eesti elamisluba, ning kui on tõendatud, et välismaalasel puudub välisriigi reisidokument ja tal ei

ole võimalik seda saada. Vastavalt sama paragrahvi lg-s 3 sätestatule, peab välismaalase passi

väljaandmiseks välisriigi kodanikule välismaalane esitama oma kodakondsusriigi pädeva ametiasutuse

nõusoleku talle välismaalase passi väljaandmiseks või tõendama, et nimetatud nõusolekut ei ole võimalik

saada.

8. Kriminaalasjas on tuvastatud, et V. B. on Vene Föderatsiooni kodanik ja talle on väljastatud 22. aprillil

1999. a Vene Föderatsiooni kodaniku pass 43No9867037. Seega juhindudes Isikut tõendavate dokumentide

seaduse § 27 lg-st 1, puudus alus V. B.-il välismaalase passi saamiseks, sest tal oli juba välisriigi

reisidokument. Eirates sama paragrahvi lg-s 3 sätestatud nõuet, ei esitanud ta välisriigi kodanikuna

välismaalase passi saamiseks kodakondsus- ja migratsiooniametile oma kodakondsusriigi pädeva

ametiasutuse nõusolekut talle välismaalase passi väljaandmiseks ega ka tõendanud, et sellist nõusolekut pole

võimalik saada.

9. Välismaalase passi teistkordsel taotlemisel 16. veebruaril 2000. a, kehtis Vabariigi Valitsuse 28. detsembri

1999. a määrusega nr 425 kinnitatud "Välismaalase passi ja ajutise reisidokumendi väljaandmise,

väljavahetamise ja kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning väljaandmise ja väljavahetamise taotlemisel

esitatavate tõendite ja andmete loetelu" (edaspidi - kord, RT I 1999, 100, 894).

Selle korra p-de 23 ja 24 kohaselt esitatakse passi väljaandmise taotlemisel dokumente ja tõendeid, sh

vormikohane taotlus; kodakondsuseta isikuks tunnistamist tõendav dokument ja selle koopia, kui taotleja on

tunnistatud kodakondsuseta isikuks; kodakondsusriigi pädeva ametiasutuse nõusolek taotlejale passi

väljaandmiseks, kui taotleja kuulub välisriigi kodakondsusesse.

Kui passi väljaandmist taotletakse teist või enamat korda, esitatakse passi väljavahetamise taotlemisel

vormikohane taotlus, vajalikud dokumendid ning avaldus, milles taotleja kinnitab oma allkirjaga, et passi

väljaandmise alused ei ole muutunud. (korra p 35).

10. V. B. ütluste alusel täidetud välismaalase passi väljaandmise/väljavahetamise taotluses sisalduvad isiku

andmed tema kodakondsuse kohta (tl 15). Jättes taotluse täitnud ametniku informeerimata temal esinevast

vene kodakondsusest ja kinnitades oma allkirjaga taotluse andmete õigsust, esitas V. B. välismaalase passi

taotlemisel valeandmeid ja varjas üksnes temal teadaolnud teavet. Seetõttu nõustub Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvate järeldustega V. B.-i süü

tõendatusest KrK § 187 lg 1 järgi ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik, põhjendatud ning

tühistamisele ei kuulu. Asjaolu, et taotluse täitis kodakondsus- ja migratsiooniameti töötaja, ei välista V. B.-i

süüd, sest tema ütlustele tuginedes taotlus täideti ja ta ise omakäeliselt kinnitas andmete õigsust.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 63 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsus V. B.-i süüdimõistmises ja

karistamises KrK § 187 lg 1 järgi jätta muutmata.

2. V. B.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista riigieelarve tuludesse kaitsjatasuna 743,40 kr.

Otsus jõustub 9. novembril 2001 ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher