3-1-1-103-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. novembril 2001

3-1-1-103-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas 9. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

P. K. süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu Mart Oherd, õigeksmõistetu P. K. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Mare Lust ning riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. P. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 108 lg 2 p 3 järgi selles, et ta 16. juulil 2000. a kella 12.00 paiku

lõi Tallinnas X tee 161-81 asuvas korteris diivanil istuvale M. O.-le rusikaga näkku, mille tagajärjel

kannatanu kukkus. Seejärel lõi P. K. talle veel 5-6 korda rusikaga näkku. M. O. jooksis esikusse, kus P. K. lõi

talle rusikaga külje piirkonda. Kannatanu kukkus jälle. P. K. lõi teda veel 8 korda rindkere piirkonda ja

korduvalt rusikaga näkku. M. O. põgenes korterist, kuid P. K. järgnes talle. X tee 161 asuva maja ees pani P.

K. M. O.-le jala ette ja viimane kukkus. M. O.-le põhjustati rasked kehavigastused - X-IX vasakpoolse roide

murd, parema käe IV kämblaluu murd, peaaju vapustus, nahamarrastused ning nahaalused verevalumid näol,

rindkerel ja paremal käel.

2. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsusega mõisteti P. K. KrK § 108 lg 2 p 3 järgi õigeks tõendamatuse

tõttu.

Linnakohus leidis, et kohtualune ja kannatanu on kogu kriminaalmenetluse vältel andnud omavahel

vastuolus olevaid ütlusi. Kohtu jaoks on mõlema menetlusosalise ütlused ühesuguse tõendusliku tähendusega

ning neist ühe eelistamine oleks ebaõige.

Linnakohus luges tuvastatuks, et M. O. läks süüdistuses märgitud ajal P. K.-e elukohta ja et M. O.-le tekitati

rasked kehavigastused. Nii kannatanu kui ka kohtualune kinnitavad, et P. K. sundis M. O. oma korterist

lahkuma. Kohus leidis, et korteris asetleidnud sündmuste täpset käiku ja sealhulgas seda, kes esimesena

ründas, ei ole võimalik tuvastada. P. K. võttis omaks, et lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel

viimane kukkus tugitooli otsa. Peksmist jalgadega ja rusikatega P. K. eitas. Linnakohtu arvates pole alust

kahelda P. K.-e väites, et ta tegutses enesekaitseks, sest tema ütlused, selle kohta, et M. O. lõi esimesena,

ühtivad tunnistajate ütlustega. Kohus leidis, et P. K. võis kannatanut lüüa korduvalt ning tekitada talle

süüdistuses kirjeldatud vigastused, kuid ta tegutses oma kodus, kust kannatanu keeldus lahkumast.

Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli P. K.-el juhul, mil M. O. ründas teda esimesena, õigus aktiivsele kaitsele.

3. Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja

apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Endla Ülviste. Kannatanu leidis apellatsioonkaebuses, et

kohtualuse süü on küllaldaselt tõendatud ja pärast ringkonnakohtu istungil tehtud täpsustust, palus ta P. K.-e

KrK § 108 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada ning teda karistada mittevabadusekaotusliku karistusega.

Prokurör märkis apellatsioonprotestis, et linnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele. Prokurör taotles P. K.e süüditunnistamist ja karistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3.

aprilli 2001. a otsus sisuliselt muutmata. Linnakohtu otsuses tehti täpsustus: "" asendada kirjeldav-

motiveerivas osas sõnad "enesekaitseks" ja tõendamatuse" ning resolutiivosas sõna "tõendamatuse" sõnaga

"hädakaitse" vastavas käändes.

Apellatsioonkaebus ja-protest jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium sedastas, et tuginenedes kõikidele kogutud tõenditele ning olles teinud kindlaks

kriminaalmenetlust välistava asjaolu KrK § 13 mõttes, mõistis linnakohus P. K.-e süüdistuses KrK § 108 lg 2

p 3 järgi õigeks. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse tõendite analüüsiga ja sisulise

põhistusega ning kasutades AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud õigust, ei pidanud vajalikuks neid põhjendusi

korrata.

Küll aga nõustus kriminaalkolleegium apellatsioonprotesti esitaja väitega, et linnakohtu otsuses sisalduv

termin - enesekaitse - ei tulene kriminaalseadusest. KrK § 13 järgi on kriminaalvastutust välistavaks

asjaoluks hädakaitse. Sellest tulenevalt täpsustas kriminaalkolleegium linnakohtu otsust, jättes kohtualuse

olukorra samaks.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

kannatanu M. O. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste.

5.1 Kannatanu taotleb jätkuvalt P. K.-e süüditunnistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi.

5.2 Prokurör taotleb P. K.-t õigeksmõistvate kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna

Linnakohtule uueks arutamiseks seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega tuginevalt järgmistele põhjendustele.

5.2.1 Prokurör rõhutab, et Tallinna Linnakohus mõistis P. K.-e õigeks tõendamatuse tõttu märkides

kohtuotsuses, et pole võimalik täpselt tuvastada, mis P. K.-e korteris väidetava kuriteo toimepanemise ajal

tegelikult toimus. Kuid selleks, et mõista P. K. õigeks KrK §-s 13 sätestatud alusel peab olema tuvastatud

hädakaitseseisundi olemasolu. Esimese astme kohus seda ei ole tuvastanud ja on vaid märkinud, et juhul, kui

M. O. ründas P. K.-t esimesena, võis viimasel olla õigus aktiivsele kaitsele. Sellist kohtu seisukohta ei saa

aga lugeda hädakaitseseisundi tuvastamiseks. Eelmärgitu pinnalt väidab kassaator, et ringkonnakohus ei

olnud kirjeldatud tingimustel pädev AKKS § 29 lg-s 5 sätestatule tuginevalt ühelt poolt nõustuma linnakohtu

otsuses esitatud tõendite analüüsiga, kuid teiselt poolt tegema täiesti uut järeldust selle kohta, et P. K.

tegutses hädakaitseseisundis. Prokurör on seisukohal, et n. ö täpsustuste tegemise raames tegi

ringkonnakohus linnakohtu otsusesse olulise sisulise muudatuse - asendas ühe õigeksmõistmise aluse

teisega.

5.2.2 Teiseks rõhutab kassaator, et kuna ringkonnakohtu järeldused ei sobi kokku linnakohtu poolt

tuvastatuga, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tunnistada motiveerimatuks.

5.2.3 Veel leiab kassaator, et kohtud on hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid valikuliselt. Nii on kohtud

tuginenud üksnes kohtualuse paljasõnalistele ütlustele, et M. O. ründas esimesena. Motiveerimatult on jäetud

kõrvale kannatanu ütlused selle kohta, et kohtualune on tegelenud poksiga ja tal on kodus tulirelv.

Tähelepanuta on jäänud ka kannatanu ütlused talle tekitatud kehavigastuste tekkemehhanismi ning asjaolude

kohta, mis välistavad P. K.-el hädakaitseseisundit.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid kannatanu ja prokurör vastavalt oma kassatsioonkaebuses ja

-protestis sisalduvaid taotlusi. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-57-00 märgitule

väitis prokurör, et ringkonnakohtu istungile oleks tulnud kutsuda kohtumeditsiiniekspert.

P. K. ja tema kaitsja taotlesid ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja sõnade kohaselt jääb talle

arusaamatuks, mida oleks käesoleva kriminaalasja lahendamiseks saanud teha ringkonnakohtu istungile

kutsutav ekspert. Kaitsja leidis, et käesoleva kriminaalasja lahendamiseks ei ole võimalik koguda mingeid

uusi tõendeid.

7. Riigikohtu kriminalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosalised, leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

7.1. Vastavalt KrMK § 268 lg-s 4 sätestatule võidakse kohtualune õigeks mõista kolmel erineval alusel:

seoses kuriteosündmuse puudumisega, seoses kuriteokoosseisu puudumisega ja seoses kuriteo

toimepanemise tõendamatusega. Tegemist on kolme iseseisva õigeksmõistmise alusega, mis on õiguslikult

erineva tähendusega ja mille tagajärjed edasiste toimingute osas vastavalt KrMK 268 lg-le 5, aga ka

tsiviilhagi puutuvas osas vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 ei ole ühesugused.

7.2. Kriminaalmenetluse seaduses ei sätestata hädakaitset iseseisva õigeksmõistmise alusena ja

kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb isik, kelle tegevuses tuvastati hädakaitse tunnused

KrK § 13 mõttes, õigeks mõista seoses kuriteokoosseisu puudumisega.

7.3. Kuna seadusandja ei ole sätestanud apellatsioonimenetluse tarbeks eraldi õigeksmõistmise aluseid, peab

ka ringkonnakohus AKKS § 32 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud uue õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel

arvestama § 268 lg-s 4 loetletud aluseid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole õige ringkonnakohtu

poolt õigeksmõistmise aluse muutmine tuginevalt AKKS § 32 lg 1 p-le 6. Esiteks on tegemist sisulise

muudatusega kohtuotsuses ja teiseks võib see muudatus halvendada kohtualuse olukorda.

7.4. Seega juhul, mil ringkonnakohus pidas õigeks ja põhjendatuks mõista P. K. õigeks temapoolse

hädakaitseseisundi tuvastatuse alusel, oleks seda tulnud teha viitega KrK §-le 13, KrMK § 268 lg-le 4 ja

AKKS § 32 lg 1 p-le 3 märkides, et hädakaitseseisund välistab P. K.-e käitumises kuriteo koosseisu. Kuid

ringkonnakohtu sellised menetluslikud sammud oleksid olnud mõeldavad üksnes juhul, mil ringkonnakohus

oleks oma otsuses lugenud P. K.-e käitumises tuvastatuks hädakaitseseisundi olemasolu. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi mitmetes otsustes, näiteks 30. jaanuaril 1996. a otsuses nr 3-1-1-15-96, on rõhutatud,

et hädakaitsest teo õigusvastasust välistava asjaoluna saab rääkida üksnes siis, kui on põhjalikult tuvastatud

isiku toimimine hädakaitseseisundis. Tuleb nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et käesoleva

kriminaalasja puhul ei ole esimese astme kohus tuvastanud P. K.-e tegutsemist hädakaitseseisundis. Selle

tõttu ei olnud ringkonnakohus pädev AKKS § 29 lg-le 5 tuginevalt lugema hädakaitseseisundit tuvastatuks.

Prokurör on märkinud õigesti, et P. K.-e käitumises hädakaitseseseisundi olemasolu tuvastatuks lugemine

ringkonnakohtu poolt on motiveerimata ja sellega on kaasnenud ka KrK §-s 13 sätestatu ebaõige

kohaldamine.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 2 , § 64 p-dele 1 ja 2 ning § 65 lg-le 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2001. a otsus P. K.-e õigeksmõistmises

ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 8. novembril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher