3-2-1-135-01 · Riigikohus

3-2-1-135-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. novembril 2001. a

Jüri Reimali hagi Eesti Vabariigi vastu omandireformi käigus vara alusetu võõrandamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed H.-K. Remmel ja L. Laarmaa,

vaatas kirjalikus menetluses 8. oktoobril 2001. a läbi Jüri Reimali kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-319/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu võttis 25. juunil 1990. a vastu otsuse müüa Viljandi linnas

Veere 8a asuv elamu selle üürnikule Jüri Reimalile hinnaga 708 rubla. Elamu notariaalne ostu-

müügileping vormistati 25. septembril 1992. a. Viljandi Maakohtu 2. mai 1997. a otsusega tunnistati

omandireformi õigustatud subjekti Silvi Suviste hagi alusel nimetatud ostu-müügilepingu tühisust

TsÜS § 66 lg 2 alusel ORAS § 18 nõuete eiramise tõttu. Samuti kohustati Viljandi linna

Munitsipaalettevõtet Elamu võtma Veere 8a asuv elamu oma bilanssi ja mõisteti Jüri Reimalilt ME

Viljandi Elamu kasuks välja elamu müügihind 70 krooni 80 senti. ÕVVTKK Viljandi

maakonnakomisjon otsustas 21. oktoobril 1998. a mitte tunnistada S. Suvistet omandireformi

õigustatud subjektiks Viljandis Veere 8a asuva elamu osas. Viljandi Linnavalitsuse 15. detsembri

1997. a korraldusega võeti osundatud kohtuotsuse alusel elamu linnavarana Munitsipaalasutuse

Elamu bilanssi eksperdi koostatud majavalduse hindamise aktis märgitud väärtusega 210 000 krooni.

Samuti otsustati sõlmida Jüri Reimaliga uus üürileping varemsõlmitu asemel.

Hageja palus hüvitada ebaseaduslike riigivõimu- ja valitsemisorganite otsuste alusel omandi

võõrandamisest tekkinud kahju 210 000 krooni. Hagejalt võõrandati elamu S. Suviste hagi alusel, kes

oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks seadusevastaselt. Elamu väärtuseks

võõrandamise ajal oli 210 000 krooni, mis oli selliseks kujunenud hageja poolt 7 aasta kestel tehtud

parenduste ja juurdeehitiste tõttu.

Kostja leidis, et hagejal ei ole kunagi tekkinud omandiõigust vaidlusalusele elamule. Küll on tal õigus

nõuda asjale tehtud kulutuste hüvitamist tulenevalt asjaõigusseadusest.

Viljandi Maakohus jättis 10. märtsi 2000. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja ei ole

põhjendanud kahju tekkimist. Viljandi Maakohtu 2. mai 1997. a otsusega 15. septembril 1992. a

sõlmitud Veere 8A asuva elamu ostu-müügilepingu tühisuse tunnistamine ei ole samastatav hagejalt

1997. a omandiõiguse äravõtmisega Veere 8a elamule. Hageja ei ole esitanud tõendeid temalt Veere

8A elamu omandiõiguse ülemineku kohta Viljandi linnale ega elamule tehtud kulutuste kohta.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Tartu Ringkonnakohus jättis oma 28.detsembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei saanud hageja elamu omanikuks 25. juuni 1990. a Viljandi

Linna RSN otsuse alusel, kuna elamu müügi vormistamise korda ei olnud järgitud. Samuti ei saanud

hageja elamu omanikuks 25. septembril 1992.aastal sõlmitud notariaalse ostu-müügi lepingu alusel,

kuna see oli tühine algusest peale. ORAS § 18 lg 1 kohaselt oli kuni omandireformi objektiks oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse

organitel ning teistel juriidilistel isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara

omandivormi muuta. ORAS § 11 lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt

võõrandatud maa ja sellega seotud loodusobjektid, ehitised, laevad põllumajandusinventar,

tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Seega ei välista vara

omandireformi objektiks olemist konkreetse isiku ebaõige õigustatud subjektiks tunnistamine.

Omandireformi objektide ja subjektide ringi määramisega kaasnesid paratamatult kohtuvaidlused,

millede käigus tuli ette subjektiks või objektiks tunnistamise otsuste hilisemat muutmist. ORAS § 18

lg 1 mõte ongi kaitsta nii omandireformi õigustatud subjekte kui ka kõiki teisi kodanikke tehingute

eest, millega võib kolmandatele isikutele kahju tekitada. Kuna Veere 8a elamule oli ostu-müügi

lepingu vormistamise ajaks esitatud tagastamise avaldus, siis ei olnud Viljandi linnal õigust hagejale

elamut müüa ja elamu omandit üle anda. Asjaolu, et hageja ei ole kunagi olnudki vaidlusaluse elamu

seaduslik omanik, tõendab ka jõustunud Viljandi Maakohtu 2. mai 1997. aasta otsus, millega

tunnistati 25. septembri 1992. aastal sõlmitud Veere 8a elamu ostu-müügi leping tühiseks. Seega pole

hageja vaidlusaluse elamu omanik olnud ja põhjendamatu on väide, et ta kaotas omandiõiguse

elamule kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu.

Käesolevaks ajaks on lahendatud Veere tn 8a omandireformi objektiks tunnistamise ja sellega

seonduvate subjektide küsimused ning Viljandi linn saab otsustada, kas ja kellele nimetatud elamut

võõrandada.

Kuivõrd hageja on oma nõude esitanud omaniku positsioonilt ning ei ole nõudnud ega tõendanud

kulutuste tegemist elamu parendamisel, siis pole võimalik antud asjas hageja kasuks elamu omanikult

hüvitust välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.

Hagejalt on 2. mai 1997. a kohtuotsusega küll alusetult teistkordselt sissenõutud tasu elamu eest, kuid

asja materjalidest ei nähtu, kas hageja on seda otsust vaidlustanud ning kas kohtuotsus tasu

sissenõudmise osas on täitmisele pööratud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Restitutsiooni teostamisel kohustas Viljandi Maakohus kassaatorit andma linnale üle elamu ja tasuma

ka selle maksumuse linnale. Ringkonnakohus jättis parandamata maakohtu vea, millega kohustati

hagejat tasuma linnale hoone maksumus teistkordselt.

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud nõude materiaalõiguslikku alust ning TsK § 448 ja 450 sätete

alusel motiveerinud kahju hüvitamise elementide puudumist. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

ORAS § 18. Hagejale tekitati kahju sellega, et ilma seadusliku aluseta käsitleti S. Suvistet ja L. Sukka

omandireformi õigustatud subjektidena. TsK § 448 kohaselt kuulub tekitatud kahju seda tekitanud

isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele.

Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et hageja ei olnud 1990-1997 aastatel maja omanik.

Ringkonnakohus ei hinnanud Viljandi Linna RSN otsust 25. juulist 1990. a, millega otsustati müüa

vaidlusalune majavaldus hagejale. See otsus on vastu võetud enne omandireformi aluste seaduse

jõustumist. Hageja tasus maja müügihinna 12. juulil 1990. a. Tollal kehtinud TsK § 50 lg 3 kohaselt

on isikul, kes tehingu täitis, sõltumata teise poole kõrvalehoidmisest notariaalsest vormistamisest,

õigus taotleda omandiõigust. Samuti tuleb tsiviilkoodeksi sätete alusel arutada, kas hageja sai ostu-

müügilepingu alusel majavalduse omanikuks ning mis hetkest on ostu-müügitehing tühine. TsK § 62

lg 2 kohaselt saab selliseid tehinguid, mille sisust tuleneb nende lõpetamise võimalikkus ainult

tulevikus, kehtetuks tunnistada vaid kohtuotsuse tegemisest. Sellest tuleneb hageja seaduslik

omandiõigus kuni Viljandi Maakohtu 2. mai 1997. a otsuse jõustumiseni.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja arvates ei ole kassatsioonkaebus põhjendatud. Tulenevalt ORAS § 18 lg 1 keelust ei olnud

Viljandi linnal õigust hagejale seda elamut müüa ja omandit üle anda. Seega ei saanud hageja

1990. aastal elamu omanikuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Tsiviilkohtumenetluses kehtiva dispositiivsuse põhimõtte kohaselt valib hageja isiku, kelle vastu ta

oma nõude esitab ja asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab. Hagi käsutamine hageja poolt,

sealhulgas hagi aluse muutmine on TsMS § 154 lg 1 järgi võimalik kuni kohtuvaidluseni esimese

astme kohtus. J. Reimali poolt Eesti Vabariigi vastu esitatud hagi alusesse kuulusid asjaoludena isiku

vale omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine, sellega hagejale omandiõiguse alusel

kuulunud elamu võõrandamise põhjustamine ning 210 000 kroonise kahju tekitamine. Eelnevaga

määrati TsMS § 229 kohaselt hagi lahendamise piirid kohtu jaoks.

1990. a kehtinud TsK § 244 lg 1 kohaselt tuli elamu või selle osa ostu-müügileping, kui kas või üheks

pooleks on füüsiline isik, tõestada notariaalselt. Selle nõude järgimata jätmine tõi sama normi

kohaselt kaasa lepingu kehtetuse. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud. Asjasse mittepuutuv

on kassaatori viitamine TsK §-le 50 lg 3. Selle kohaselt kui üks pool täitis täielikult või osaliselt

notariaalset tõestamist nõudva tehingu, kuid teine pool hoidus tehingu notariaalsest vormistamisest

kõrvale, oli kohtul õigus tehingu täitnud poole nõudel tunnistada tehing kehtivaks, kui selle sisus ei

olnud midagi seadusevastast. Sel juhul tehingu järgnevat notariaalset vormistamist ei nõutud. Antud

asjas puuduvad andmed, et hageja on nõudnud tehingu kehtivaks tunnistamist TsK § 50 lg 3 alusel ja

et kohus oleks sellise otsuse teinud. Seega on põhjendatud apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei

omandanud elamut Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 25. juunil 1990. a otsusega.

Tehingu vorminõudeid järgiti 15. septembril 1992. a ostu-müügilepingu sõlmimisel. Selle lepingu

luges ORAS § 18 rikkumise tõttu tühiseks Viljandi Maakohus oma 2. mai 1997. a otsusega, mis on

jõustunud. TsÜS § 175 kohaselt ei kohaldatud sama seaduse paragrahvis 66 sätestatut enne

1. septembrit 1994. a tehtud tehingute suhtes. Seega tuleb 15. septembri 1992. a leping lugeda

kehtetuks omandireformi aluste seaduse § 18 nõuetele mittevastavuse tõttu TsK § 51 lg 1 alusel ning

TsK § 62 lg 1 alusel on leping kehtetu selle teostamise momendist alates. Seega tuleb nõustuda

apellatsioonikohtu järeldusega, et ka 15. septembri 1992. a lepingu alusel ei tekkinud hagejal

omandiõigust vaidlusalusele elamule. Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et teda tuleb elamu

omanikuna vaadelda TsK § 62 lg 2 alusel, mille kohaselt kui tehingu sisust tuleneb selle lõpetamise

võimalus ainult tulevikus, siis tunnistatakse tehing kehtivuse kaotanuks tulevikus. TsK § 62 lg 2

reguleeris tehingu kehtivust kestvuslepingute, n. üüri- ja rendilepingute puhul. See norm polnud

kohaldatav tehingutele, mis olid suunatud omandiõiguse saamisele.

Hageja on järjekindlalt nõudnud kahju hüvitamist, mis tekitati sellega, et tema omandis olnud elamu

võõrandati. Kohtud on põhjendatult leidnud, et hageja pole olnud Viljandis Veere 8a elamu omanik.

Kuna hageja pole selle elamu omanik olnud, siis ei saadud seda temalt ka võõrandada ja sellega kahju

tekitada. Tuvastanud, et kannatanule pole tekkinud seda kahju, millele ta oma kahju hüvitamise

nõude rajas, oli kahju hüvitamise kohustise tekkimine välistatud ning kohtul puudus alus ja võimalus

vaagida ülejäänud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustise elementide esinemist.

On tõsi, et Viljandi Maakohtu 2. mai 1997. a otsusega on lisaks elamu tagastamisele nõutud

J. Reimalilt välja ka selle maksumus 70 krooni 80 senti müüja kasuks. Ringkonnakohus kontrollis

apellatsiooni korras aga Viljandi Maakohtu 10. märtsi 2000. a otsust, mitte 2. mai 1997. a otsust ning

ei võinud viimatinimetatut muuta.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

H. Jõks, H.-K. Remmel, L. Laarmaa