3-2-1-110-01 · Riigikohus

3-2-1-110-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. novembril 2001. a

Heino Rüütli hagi Eesti Vabariigi vastu töövaidluses ning usaldusisiku tagatise võimaldamises.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 1. oktoobril 2001. a Heino Rüütli ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuste

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-115/01.

Istungist võtsid osa hageja H. Rüütel ja kostja esindaja vandeadvokaat K. Roosalu.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

H. Rüütel töötab Laevaliikluse Juhtimise Keskuses merelootsina ning on lootside peausaldusisik.

Vastavalt töölepingule kohustus tööandja maksma H. Rüütlile töö eritingimuste eest igakuist lisatasu

4 705 krooni. Alates 1. jaanuarist 1998. a ei ole tööandja seda teinud.

Hageja palus välja mõista töölepingus ettenähtud lisatasu alates 1. jaanuarist 1998. a kuni kohtuotsuse

tegemiseni, selle maksmisega viivitamise eest viivise, tasu ületunnitöö eest 45 333 krooni ning tasu

10 % keskmisest palgast usaldusisiku ülesannete täitmise eest töövälisel ajal alates 1. jaanuarist

1998. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ning kohustada kostjat võimaldama talle seadusega

usaldusisikule ettenähtud tagatised.

Tallinna Linnakohus rahuldas 21. septembri 2000. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja

tasu ületunnitöö eest 38 333 krooni (kohus arvestas 45 333 kroonist maha varem saadud 7 000

krooni) ning kohustas kostjat tagama hagejale võimaluse täita usaldusisiku ülesandeid põhitöö ajal

neli tundi nädalas keskmise palga säilitamisega. Ületunnitöö tegemine on tõendatud. Kuna vastavalt

Teede- ja sideministri 2. juuni 1998. a määrusega kinnitatud lootsimise korrale on kaptenil õigus

nõuda laevale lootsi ka väljaspool kohustusliku lootsimise piirkonda, on tööandja kohustatud maksma

selle eest tasu. Tööandja on töötajate usaldusisiku seaduse (TUS) § 7 lg 3 p 1 kohaselt kohustatud

võimaldama hagejale tema usaldusisiku ülesannete täitmiseks neli tundi nädalas põhitöö ajal.

Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata. Hageja palga muutmine 1. jaanuarist 1998. a tuleneb

Vabariigi Valitsuse 31. detsembri 1997. a määrusest nr 258 ja Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1998. a

määrusest nr 57. Kuigi hageja lisatasu kaotamiseks oma nõusolekut ei andnud, kaasnes selle

kaotamisega põhipalga suurenemine. Kuna hageja palgatingimusi kokkuvõttes parandati, siis

töölepinguseaduse (TLS) §-st 16 tulenevalt ei ole vastav korraldus kehtetu. Usaldusisiku ülesannete

täitmise eest tasu nõue ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et seadus näeb ette ametiühingu ülesannete

täitmiseks vastava aja andmise, mitte raha maksmist. Sellest erinev kokkulepe tööandja ja töötaja

vahel puudus. Tööruumide, sidevahendite ja transpordi võimaldamine eeldab TUS § 6 lg 1 p 6

kohaselt usaldusisiku ja tööandja kokkulepet. Kuna sellist kokkulepet pooltel ei olnud, on see hageja

nõue alusetu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Linnakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse hageja ja kostja.

Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ületunnitöö eest tasu

väljamõistmise osas ning hageja kasuks mõisteti välja 45 333 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai hageja 7 000 krooni laeva kaptenilt kingituseks ning selle

mahaarvamine 45 333 kroonist ei ole põhjendatud. Nõue ei ole aegunud. 7. aprillini 2000. a kehtinud

seaduse kohaselt võisid pooled oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganisse üldjuhul

nelja kuu jooksul. Kostja ei lükanud ringkonnakohtus ümber hageja väidet selles, et tööaja

summeeritud arvestuse tõttu sai talle 1998. aasta eest lisatasu maksmata jätmine selgeks alles 1998. a

detsembrikuu palga saamisel järgmise aasta jaanuari alguses. Töölepingu p 6.6 kohaselt oli palga

maksmise päev määratud järgmise kuu 5.-10. kuupäevaga. Hageja pöördus hagiga kohtusse 7. mail

1999. a, s.o nelja kuu jooksul.

Juhul, kui nõue on esitatud töövaidlust lahendavale organile hilinemisega, on sel organil

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §-st 8 lg 4 tulenevalt õigus jätta aegumine

kohaldamata. Hageja väitel ei olnud selge, kas tema õigusi on rikutud või mitte, sest ületunnitöö

tasustamise küsimuses peeti poolte vahel läbirääkimisi. Tööinspektsiooni 28. augusti 1998. a

ettekirjutustest nähtub, et kostja ei maksa töötajatele ületunnitöö eest seadusega ettenähtud lisatasu

ning et teda kohustati viima tööaja arvestamise ja töötasustamise juhend kooskõlla palgaseadusega

ning maksta töötajatele välja ületunnitöö eest saamata jäänud lisatasud alates maist 1998. a.

Töölepingust tuleneva lisatasu ning sellega seotud viivise nõude rahuldamiseks ei ole alust.

Tööandjal on õigus muuta töötasustamise aluseid, millest tulenevalt võib osutuda vajalikuks muuta ka

töölepingus kokkulepitud palgatingimusi. TLS § 64 järgi on tööandja kohustatud töötasustamise

aluste muutmisel teatama sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Hageja töötasu suurus

palgamuudatuse tulemusel ei vähenenud. Muudatustega mittenõustumisel annab seadus töötajale

mitmeid reageerimisvõimalusi, s.h õiguse nõuda töölepingu lõpetamist. Töölepingus sisaldunud

palgatingimuste muutmisest sai hageja teada hiljemalt 1998. a aprillis, kui talle tehti ettepanek

töölepingu tingimuste muutmiseks. Hageja pöördus hagiga kohtusse alles 7. mail 1999. a. Kui kohus

oleks hinnanud nõude põhjendatuks, oli hageja mööda lasknud selle nõude esitamiseks ettenähtud

neljakuulise tähtaja.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata eritingimustes

töötamise aja eest lisatasu, palgaviivise ja usaldusisiku ülesannete täitmise eest lisatasu nõue.

Ringkonnakohus on ebaõigesti käsitanud põhipalga tõstmist ja lisatasu ärajätmist töötasustamise

aluste muutmisena. Vastavalt TLS §-le 59 lg 5 on töölepingu muutmine lubatud üldjuhul ainult poolte

kokkuleppel. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu järeldus eritingimustes töötamise aja eest lisatasu

nõude aegumisest. 7. mail 1999. a hagiavaldusega kohtusse pöördumisel töölepingu rikkumine jätkus.

Kohaldades aegumist enne 7. aprilli 2000. a kehtinud ITVS § 6 lg 1 redaktsiooni kohaselt, tulnuks

välja mõista hagi esitamisele eelnenud nelja kuu lisatasu ja palgaseaduse (PaS) § 35 alusel vastav

viivis.

Ebaõige on kohtu järeldus usaldusisiku ülesannete täitmise eest tasu välja mõistmata jätmise osas.

TUS § 7 lg 2 rakendamisel peaks kohus kohaldama analoogiat palgaseaduse, töölepingu seaduse ning

töö- ja puhkeaja seadusega. TUS § 7 lg 3 mõtte kohaselt on usaldusisiku töö võrdsustatud põhitööga

töölepingu alusel. Järelikult tuleb seda tööd tasustada juhul, kui tööandja põhitööst vaba aega ei anna

ja kokkulepet sõlmida ei soovi. Lootsi põhitöö ajal ei ole usaldusisiku ülesannete täitmine sisuliselt

ega tehniliselt võimalik.

III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele

Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud.

IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ITVS § 8 väära kohaldamise ning TsMS § 231 lg 4

rikkumise tõttu.

Kuni 7. aprillini 2000. a kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse redaktsiooni

kohaselt võisid pooled oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganitesse nelja kuu

jooksul. ITVS § 8 lg 4 kohaselt ei kohalda töövaidlusorgan aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et

pöördumine töövaidlusorganitesse õigeaegselt ei olnud võimalik. Hageja ei ole tõendanud, et

tähtaegne pöördumine ei oleks olnud võimalik. Töölepingu kohaselt maksti hagejale igakuulist

töötasu. Tööaja summeeritud arvestamine põhineb hageja suulisel väitel.

Aegumise kohaldamata jätmisel arvestas kohus hageja väiteid olukorrast, milles tema õiguste

rikkumine ei olnud selge, tööinspektsiooni 28. augusti 1998. a ettekirjutust, Kunda sadama

töötajatega saavutatud kokkulepet ja 1998. aastal peetud läbirääkimisi. Tuginedes asjaoludele,

millised ei ole kajastatud linnakohtu otsuses, väljus kohus apellatsioonkaebuse piiridest.

V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele

Hageja peab ringkonnakohtu otsust hagejale ületunnitöö eest tasu väljamõistmise osas seaduslikuks

ning põhjendatuks. Nõue esitati kohtule arvestades ITVS §-s 6 lg 1 sätestatud neljakuulist tähtaega.

VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Riigikohtu istungil jäi hageja oma ja kostja oma kassatsioonkaebuse põhjenduste ja taotluste juurde.

Kolleegium leidis, et hageja kassatsioonkaebuse alusel tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 363 p 1

alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu osaliselt tühistada töölepinguga ettenähtud

lisatasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja usaldusisiku ülesannete täitmise eest lisatasu

nõude rahuldamata jätmise osas.

Lisatasu on PaS § 2 lg 4 kohaselt raha, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete

täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest, s.h ka eritingimustes töötamise eest. Lisatasu

makstakse töötajale lisaks põhipalgale. Õigus nõuda lisatasu maksmist tekib töötajal siis, kui

maksmine on ette nähtud seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ning töötaja on täitnud

selle saamiseks ettenähtud tingimused (PaS § 2 lg 3). Hageja töölepingust tuleneb, et lisatasu

kohustus kostja maksma sadama piirkonna töö eripärast tulenevalt.

Palgatingimustena käsitatakse palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid,

palga arvutamise viisi ja maksmise korda ning need määratakse kindlaks töölepinguga (PaS § 3).

Töölepingu tingimuste muutmine on lubatud üldjuhul vaid poolte kokkuleppel. Väär on

apellatsioonikohtu seisukoht, et lisatasu kaotamisel saab tugineda TLS § 64 lg 1, mille kohaselt on

tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja

tööre"iimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Vabariigi Valitsuse

30. detsembri 1997. a määrus nr 258 Riigiteenistujate ja valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste,

kellele on riigieelarve seaduses määratud töötasu kulu, töötajate töötasustamine 1998. aastal ning

Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1998. a määrus nr 57 Riigiteenistujate ja valitsusasutuste hallatavate

riigiasutuste, kellele on riigieelarve seaduses määratud töötasu kulu, töötajate töötasustamine

1998. aastal, Laevaliikluse Juhtimise Keskuse lootside ametipalga koefitsientide kehtestamise kohta,

suurendasid merelootside põhipalka, kuid ei muutnud midagi hageja töökorralduses, samuti säilus

eritingimustes töötamine. Kui palgaastmestiku kinnitamisega oleks soovitud asendada lisatasu

suurema palga maksmisega, oleks see tingimus pidanud sõnaselgelt sisalduma Vabariigi Valitsuse

vastavas määruses või poolte lisatasu maksmisest loobumise kokkuleppes.

Töölepingust tuleneva lisatasu nõude tekkimise ajal kehtinud ITVS § 6 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli

töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud õiguste, välja arvatud töölepingu lõpetamise

õigsuse vaidlustamise nõue, kaitseks esitatavate nõuete aegumistähtaeg neli kuud. Hageja esitas

lisatasu nõude 7. mail 1999. a. Kui hageja töötas eritingimustes neli kuud enne hagi esitamist, mille

eest ta lisatasu ei saanud, puudub alus kohaldada ITVS § 8 lg 2 järgi aegumist lisatasu ja viivise

nõude vastavale osale.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu seisukohaga usaldusisiku ülesannete täitmise eest lisatasu

saamiseks aluse puudumisest. Vastavalt TUS § 7 lg 2 täidab töötaja usaldusisiku ülesandeid

kokkuleppel tööandjaga töövälisel ajal, põhitöö ajal või põhitööna. Töövälisel ajal või põhitöö ajal

usaldusisiku ülesannete täitmise tingimused ja kord lepitakse usaldusisiku ja tööandja vahel kokku.

Seejuures on tööandja kohustatud TUS §-st 7 lg 3 p 1 tulenevalt tagama usaldusisikule võimaluse

oma ülesannete täitmiseks põhitöö ajal 5 kuni 100 töötaja esindamise puhul vähemalt neli tundi

nädalas. Seadusega nähakse ette tööandja kohustus säilitada usaldusisiku ülesannete täitmise aja eest

keskmine palk (TUS § 8 lg 1). Kolleegium möönab, et töö iseloomu tõttu või muudel asjaoludel võib

usaldusisiku ülesannete täitmine kutsetöö ajal osutuda praktiliselt võimatuks. Töövälisel ajal

usaldusisiku ülesannete täitmise hüvitamise kokkuleppe sõlmimata jäämisel kaotaks töötaja ühe

usaldusisikule seadusega ettenähtud tagatistest: täita usaldusisiku ülesandeid põhitöö ajal keskmise

palga säilitamisega (TUS § 7 lg 3; 8 lg 1). Seega tuleb tööandjal töövälisel ajal usaldusisiku

ülesannete täitmise ja selle hüvitamise kokkulepe puudumisel, maksta usaldusisikule tema nõudel

hüvitist suuruses, mis vastab usaldusisiku keskmisele palgale, mida tulnuks talle säilitada põhitöö ajal

usaldusisiku ülesannete täitmisel.

Kolleegium leidis, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks hagejale ületunnitöö eest lisatasu väljamõistmise osas. Õige ei ole kostja väide, et

ületunnitöö eest lisatasu nõudes aegumise kohaldamata jätmise põhjendamisel väljus ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et ületunnitöö eest lisatasu nõudes

aegumise kohaldamata jätmise linnakohtu põhjendus ei vasta seadusele. Apellatsioonikohus pidi

sellele väitele vastama (TsMS § 330 lg 6). TsMS § 330 lg 4 järgi peab ringkonnakohus märkima

otsuse põhjendavas osas tema tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on

rajatud kohtu järeldused ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jõudnud järeldusele, et nõue

on esitatud tähtaegselt, pidas kohus vajalikuks märkida, et aegumise kohaldamiseks puudub alus ka

siis, kui asuda seisukohale, et hageja ei ole töövaidlusorganisse pöördunud õigeaegselt. Hageja

tõendas, et selle nõudega õigeaegne pöördumine töövaidlusorganisse ei olnud võimalik. Sel juhul

jätab kohus ITVS § 8 lg 4 järgi aegumise kohaldamata. Käsitletud nõude aegumise kohaldamata

jätmise ringkonnakohtu põhjendus on seega esitatud korrektselt.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt on kassatsioonikautsjon

tasutud ekslikult. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest

vabastatud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsus osas, millega jäeti

muutmata Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2000. a otsus Heino Rüütli nõuete eritingimustes

töötamise eest lisatasu ja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest hüvitise

rahuldamata jätmises.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Saata tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Heino Rüütli kassatsioonkaebus rahuldada.

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tagastada Heino Rüütlile 29. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja Eesti

Loots AS-le Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt 29. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 453

(nelisada viiskümmend kolm) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik