3-3-1-48-01 · Riigikohus

3-3-1-48-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. oktoobril 2001 Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine MRS § 8 lg 2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 11. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 2001. a otsuse peale haldusasjas nr II- 3/207/2001. Protsessiosalisena võttis istungist osa Audru Vallavalitsuse esindaja Priit Annus. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Vello Udu tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19. aprilli 1993. a otsusega nr 63 õigustatud subjektiks Pärnumaal Audru vallas asuva Tooma A-22 kinnistu (kogupindalaga 23,09 ha) osas. Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist, millest ühel umbes 4 ha suurusel maatükil asuvad V. Udu hooned. V. Udu on taotlenud maa tagastamist täies ulatuses. Marve Pärtel sai Pärnu Maakonnavalitsuse 14. detsembri 1990. a. määrusega nr 717 Eesti NSV maakoodeksi ja Eesti NSV taluseaduse alusel Saali talu loomiseks 4,5 ha maad tähtajatuks kasutamiseks. Sellest 3,6 ha kuulub endise Tooma A-22 talu maade koosseisu, moodustades valdava enamuse sellest lahustükist, millel asuvad V. Udule kuuluvad hooned, kusjuures V. Udu hooned ei asu M. Pärtelile antud maal. Audru Vallavalitsuse 6. novembri 2000. a korraldusega nr 403 otsustati, lähtudes MRS §-dest 6 lg 2 p 2 ja 22 lg 1, mitte tagastada V. Udule 3,6 ha ulatuses maad, mis on eraldatud M. Pärtelile Eesti NSV taluseaduse alusel. Sama korraldusega otsustati V. Udule mittetagastatav maa kompenseerida seadusega ettenähtud korras. Audru Vallavalitsus andis V. Udule ja M. Pärtelile eelnevalt tähtaja Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast tuleneva kokkuleppe saavutamiseks. Niisugusele kokkuleppele õigustatud subjekt ja taluperemees ei jõudnud. V. Udu esitas 14. detsembril 2000 Pärnu Halduskohtule kaebuse Audru Vallavalitsuse korralduse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on tagastamise õigustatud subjektil tulenevalt MRS §-st 8 lg 2 õigus saada tagasi kuni 2 ha teisele isikule Eesti NSV taluseaduse alusel eraldatud maast, olenemata, kas sellel maal asub elamu või taotletakse tagasi eluasemekohta. Kuna MRS § 22 lg 1, 22' lg 1 ja 9 lg 1 p 1 võimaldavad omanikul erastada elamu juurde igal juhul kuni 2 ha maad, peaks võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ka MRS § 8 lg 2 alusel tagastatama õigustatud subjektile talle kuuluva elamu juurde 2 ha maad. Kaebaja taotles ettekirjutuse tegemist 2 ha tagastamiseks ja leidis, et vallavalitsus on viivitanud vara tagastamisega. Pärnu Halduskohus jättis 26. jaanuari 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-114/2000 V. Udu kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus on seaduslik ega riku kaebuse esitaja õigust saada eluasemekohana kuni 2 ha maad. MRS § 8 lg 2 sätestab, et teisele isikule antud

talumaast tagastatakse õigustatud subjektile eluasemekoht kuni 2 ha suuruses, kui selle tagastamine ei ole teisiti võimalik. Halduskohtu otsuse kohaselt on maa tagastamine V. Udule võimalik teisiti kui teisele isikule eraldatud talumaast ning ekslik on kaebaja seisukoht, et tagastada tuleb just talumaast. Asjas on tuvastatud ligikaudu 1 ha tagastamise võimalikkus maja juurde, lisaks peab vald võimalikuks tagastada 1 ha maad teisel pool teed. Talumaa eraldamise seaduslikkust puudutavate väidete osas ei võtnud halduskohus seisukohta, kuna selles vaidluses on olemas ringkonnakohtu jõustunud määrus, millega jäeti ennistamata kaebetähtaeg M. Pärtelile talumaa eraldamise vaidlustamiseks. V. Udu esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellandi väitel tuleb maa tagastada võimalikult endistes piirides. Halduskohus on ekslikult pidanud võimalikuks maa tagastamist teisel pool teed asuvate vabade maade arvelt. Endise Tooma A-22 talu maal, mille tagastamist V. Udu taotleb, asuvad tema hooned, mille otstarbekaks majandamiseks on tarvis vähemalt 2 ha maad. Apellandi arvates on talle 2 ha maa tagastamine, sealhulgas M. Pärtelile Eesti NSV taluseaduse alusel eraldatud maast, seaduslik ja tema subjektiivseid õigusi arvestav. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas oma 17. mai 2001. a otsusega V. Udu apellatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas Pärnu Halduskohtu otsuse ja Audru Vallavalitsuse 6. novembri 2000. a korralduse nr 403. Ringkonnakohus leidis: Asjas ei ole vaidlust talumaa põliseks kasutamiseks andmise seaduslikkuse üle ja selle üle, et maa sihtotstarbeline kasutamine algas enne 1. aprilli 1996. Vastavalt MRS §-le 6 lg 1 võib maa tagastamisel võõrandamisaegsetest piiridest kõrvalekaldumine toimuda ainult samas sättes nimetatud alustel. V. Udu on õigustatud nõudma maa tagastamist endistes piirides. Kuna pole saavutatud MRS §-st 8 lg 1 tulenevat kokkulepet taluperemehe ja õigustatud subjekti vahel, tagastatakse eluasemekoht talumaade arvelt, kui teisiti tagastamine pole võimalik. Käesoleval juhul ei ole teisiti tagastamine võimalik. Käesolevas asjas ei oma tähtsust teiste lahustükkide tagastamise võimalikkus, sest hooned asuvad just sellel lahustükil, millest 3,6 ha on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Kuna vaba maatükk (Maratse A-24) ja elamu juures olev maatükk asuvad teine teisel pool teed ning kokkupuutepunktiks on maaüksuste nurgad, ei vasta selline kinnistu Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 5 nõuetele. V. Udu nõude rahuldamine vaba maatüki arvelt oleks võimalik ainult ümberkruntimise kaudu. Vallavalitsus pole asunud ümberkruntimistöid teostama. Asjas pole üldse tõendeid ümberkruntimise võimalikkuse kohta. MRS § 8 lg 2 tuleb tõlgendada sarnaselt MRS §-ga 9 lg 1 p 1. MRS § 9 lg 1 p 1 tuleb vaadelda koostoimes sama paragrahvi teise lõikega, mis käsitleb olukorda, kui elamu omanik soovib osta maad rohkem kui 2 ha. Nii MRS § 9 lg 1 p 1 kui ka § 8 lg 2 sõnastust "kuni 2 ha" tuleb mõista "2 ha". Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kehtestatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused" punkti 6 kohaselt on eluasemekohtade maaks MRS § 8 lg 2 alusel tagastatud hoonestatud või hoonestamata kuni 2 ha suurune maatükk. Ka sellest sättest tuleneb 2 ha

tagastamise kohustus. Tulenevalt Maareformi seaduse eesmärgist tuleb võrdselt tagada nii endiste omanike kui ka praeguste maakasutajate huvide kaitse. V. Udu saaks tagastatud maana 2 ha ja M. Pärtelile jääks 3,5 ha tema elamu juurde. Audru Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Pärnu Halduskohtu otsus. Kassaator väidab: Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud MRS § 8 lg 2, kui ta seda koos MRS §-ga 9 lg 1 p 1 tõlgendades on järeldanud, et õigustatud subjektile peab olema tagatud 2 ha suuruse eluasemekoha saamine sõltumata taluperemehe nõusolekust. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas Maareformi seaduse eesmärgiga ega tulene MRS §-st 8 lg 2. Nimetatud säte on küllalt selge ja arusaadav ning sellest tuleneb otseselt, et eluasemekohaks saab olla kuni 2 ha suurune maatükk, mille konkreetse suuruse ja piirid määrab kohalik omavalitsus. MRS §-d 8 ja 9 reguleerivad erinevaid olukordi ja § 9 pole käesoleva vaidluse lahendamisel rakendatav. Eluasemekoha suuruse ja piiride määramise õigus on kohalikul omavalitsusel. Käesoleval juhul on ringkonnakohus eluasemekoha suurust määrates sekkunud vallavalitsuse pädevusse. MRS § 8 lg 2 eesmärk on tagada õigustatud subjektile elamu püstitamiseks vajaliku elamumaa saamise võimalus õigusvastaselt võõrandatud maal. Selle sätte kohaldamine on välistatud, kui eluasemekoha tagastamine on võimalik teisiti. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole V. Udule kuuluva elamu juurde ca 1 ha tagastamine käsitletav teisiti tagastamisena ja miks peab Audru Vallavalitsus M. Pärteli maakasutust muutma. Ebaõige on ringkonnakohtu viide Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusele nr 36. Nimetatud määrus ei reguleeri eluasemekoha suuruse ja piiride määramist, vaid sätestab katastriüksuste sihtotstarvete liigid ning määramise alused. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. Vastavalt MRS §-le 8 lg 1 ei kuulu tagastamisele maa, mis on antud talumaana põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Eesti NSV taluseaduse alusel, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti või kui maa sihtotstarbelist kasutamist ei ole alustatud vastavalt Maareformi seaduse §-le 6 lg 2 p 2 enne 1. aprilli 1996. Ringkonnakohtu otsusega käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et M. Pärtel on asunud talle Eesti NSV taluseaduse alusel antud maad kasutama enne 1. aprilli 1996. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et taluperemees M. Pärtel ja õigustatud subjekt V. Udu pole sõlminud MRS §-s 8 lg 1 nimetatud kokkulepet. 2. Eesti NSV taluseaduse alusel 1990. aastal maad põliseks kasutuseks saanud taluperemehel tekkis õiguspärane ootus, et talle antud maad on võimalik samas ulatuses tähtajatult kasutada. 1. novembril 1991. a jõustunud Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 2 kohaselt sellist maad üldjuhul ei tagastata. Erandid sellest sättest kehtestab MRS § 8. MRS § 8 lg 2 sätestab: "Teisele isikule antud talumaast tagastatakse õigustatud subjektile eluasemekoht kuni 2 ha suuruses, kui selle tagastamine ei ole teisiti võimalik. Eluasemekoha suuruse

ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." 3. Käesolev vaidlus on ajendatud Audru Vallavalitsuse korraldusest, millega otsustati V. Udule mitte tagastada 3,6 ha ulatuses õigusvastaselt võõrandatud maad. Nimetatud korraldusega on otsustatud õigusvastaselt võõrandatud maa osaline mittetagastamine. Audru Vallavalitsuse vaidlustatud korralduse ühe õigusliku alusena on märgitud MRS § 22 lg 1, mis sätestab, et isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel, saavad maad ostueesõigusega erastada. Kohtud on asja arutamisel analüüsinud V. Udu õigust eluasemekoha tagastamisele MRS § 8 lg 2 alusel ja vajadust tagastamiseks teisele isikule antud talumaa arvelt. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et eluasemekoha teisiti tagastamine V. Udule ei ole võimalik ja tagastada tuleb M. Pärtelile antud talumaast. Audru Vallavalitsuse väidete kohaselt on võimalik V. Udule senisest 23,09 ha suurusest kinnistust tagastada teised lahustükid ja vaidlusalusest lahustükist ligikaudu 1 ha suurune maatükk millel asuvad V. Udu hooned ning ümberkruntimise kaudu tagastamine vaba maa arvelt. V. Udu hooned ei asu taluseaduse alusel M. Pärtelile antud maatükil, vaid sama lahustüki ülejäänud osal, mille tagastamist V. Udule peab vallavalitsus võimalikuks. MRS §-s 8 lg 2 on juhtudeks, kui omandireformi õigustatud subjektile ei ole võimalik tagastada õigusvastaselt võõrandatud maad, ette nähtud võimalus kuni 2 ha tagastamiseks eluasemekohana. Kui omandireformi õigustatud subjektile on võimalik tagastada suurem osa endisest kinnistust ja kompenseeritakse see osa maast, mida pole võimalik tagastada tulenevalt MRS §-st 6 lg 2 p 2, ei ole tegemist eluasemekoha tagastamisega ja kohaldamisele ei kuulu MRS § 8 lg 2. Seega puudub niisugusel juhul vajadus tagastamiseks teisele isikule antud talumaa arvelt. 4. Audru Vallavalitsuse halduskaebusele ja apellatsioonkaebusele esitatud vastuste väidetest nähtuvalt on M. Pärtel 18. novembril 1997 esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, millises ulatuses M. Pärtel on soovinud maad erastada. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid maa ostueesõigusega erastamise ja õigustatud subjektile maa tagastamise senise menetluse kohta, mis võimaldaksid hinnata Audru Vallavalitsuse 6. novembri 2000. a korralduse nr 403 õiguspärasust. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus tuleb vaidlustatud korraldust hinnata seoses M. Pärtelile maa ostueesõigusega erastamise ja V. Udule õigusvastaselt võõrandatud kinnistu tagastamise menetlusega. 5. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei oma tähtsust teiste lahustükkide tagastamise võimalikkus. Kolleegium on 11. septembri 1998. a määruses nr 3-3-1-22- 98, kohaldades MRS § 9 lg 2, asunud seisukohale, et tagastatava kinnistuna tuleb käsitleda kõiki endise kinnistu lahustükke koos. Seega tuleb ka käesoleva vaidluse lahendamisel arvestada teiste lahustükkide tagastamisega. 6. Käesolevas asjas on nii selle lahustüki, mille tagastamisest vaidlus on tekkinud, kui ka sama lahustüki selle osa suurust, mille tagastamist vallavalitsus peab võimalikuks, käsitletud ligikaudsetena (vastavalt ca 4 ha ja ca 1 ha), ilma täpsemalt nende maatükkide suurust tuvastamata. Ligikaudsete suuruste kasutamine ei võimalda käesolevas haldusasjas hinnata, kas see osa lahustükist, mille

tagastamist peab vallavalitsus võimalikuks ja millel asuvad V. Udu hooned, on nende teenindamiseks piisava suurusega ja selle tagastamine kooskõlas maakorralduse nõuetega või jääks peale lahustükist 3,6 ha tagastamata jätmist hoonete juurde maatükk, mis on nende kasutamiseks ebamõistlikult väike ja pole kooskõlas maakorralduse nõuetega. 7. Ringkonnakohus on MRS § 8 lg 2 tõlgendades lähtunud MRS § 9 sõnastusest ja järeldanud, et kui MRS § 9 lg 2 regulatsioon käsitleb olukorda "kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha", siis sama paragrahvi esimese lõike esimeses punktis sätestatud "kuni 2 ha" tuleb mõista tähenduses, et elamu omanikul on õigustatud subjekti nõusolekust hoolimata õigus igal juhul vähemalt 2 ha maa erastamiseks oma elamu juurde. Seega tuleks ringkonnakohtu arvates ka MRS §-s 8 lg 2 sätestatud "kuni 2 ha" tõlgendada sarnaselt, mis tähendaks, et õigustatud subjektile on tagatud 2 ha suuruse eluasemekoha saamine taluperemehe nõusolekust sõltumata. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega MRS §-s 8 lg 2 sisalduva "kuni 2 ha" sisustamisel. Kassaator leiab õigesti, et MRS §-d 8 ja 9 sätestavad erinevaid olukordi. MRS §-s 8 lg 2 sätestatud "kuni 2 ha" tuleks mõista nii, et juhtumil, kui teisiti tagastamine pole võimalik, määrab kohalik omavalitsus eluasemekohana tagastatava maatüki suuruse ja piirid selliselt, et tagastatav maatükk ei oleks kindlasti suurem 2 hektarist, arvestades MRS §-st 8 lg 2 tulenevalt planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning järgides Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korda. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada õigustatud subjektile eluasemekoha tagastamine selliselt, et isiku, kellele maa on Eesti NSV taluseaduse alusel antud põliseks kasutamiseks, senise maakasutuse muutmine oleks erandlik ja riivaks võimalikult vähesel määral taluperemehe kui senise maakasutaja huve. Seda eesmärki väljendab ka MRS §-s 8 lg 2 eluasemekohana tagastatava maa suuruse piirmäära kehtestamine - kuni 2 ha - ning sama sätte klausel, et tagastamine talumaana antud maast toimub ainult juhul, kui teisiti tagastamine pole võimalik. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 kohaselt võib Eesti NSV taluseaduse alusel maad kasutav isik ostueesõigusega erastada kogu tema põlises kasutuses oleva maa, kui taluperemees ja maa tagastamise õigustatud subjekt ei sõlmi teistsugust kokkulepet. Ka selle sätte eesmärgiks on tagada taluperemehe õigus maakasutuse säilitamiseks võimalikult senises ulatuses. Ringkonnakohtu viide Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kehtestatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused" punktile 6, mis käsitleb eluasemekohtade maana MRS § 8 lg 2 alusel tagastatud hoonestatud või hoonestamata kuni 2 ha suurust maatükki, ei ole asjakohane käesoleva vaidluse lahendamisel ja ka sellest sättest ei tulene kohustus tagastada eluasemekohana igal juhul mitte vähem kui 2 hektarit. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/207/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub 30. oktoobril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann