3-1-1-107-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. oktoobril 2001

3-1-1-107-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 2. oktoobril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil läbi R. J. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni erikaebuse

Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2001. a määruse peale, millega tühistati R. J. karistusest vabastav ja teda käendusele andev

Viljandi Maakohtu 21.juuni 2001. a määrus.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. J., tema kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viljandi Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõisteti R. J. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise

tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsusega tühistati ringkonnakohtu eelnimetatud otsus ja kriminaalasi saadeti Tartu

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

24. aprilli 2000. a otsus. R. J. tunnistati süüdi KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi, talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust ja ta vabastati

tingimuslikult karistuse kandmisest katseajaga üheks aastaks. R. J.-lt võeti üheks aastaks ära õigus töötada vallavanemana. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. mai 2001. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsus R. J.-i

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 1642 lg 2 järgi ja teda karistati avalikus

teenistuses ametnikuna töötamise õiguse äravõtmisega üheks aastaks.

2. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt saabus 8. juunil 2001. a Viljandi Maakohtusse J. M., A. V. ja V. R. taotlus R. J.-i karistusest

vabastamiseks ja neile isiklikule käendusele andmiseks (tl 148). Samasisulise taotluse esitas ka R. J.-i kaitsja vandeadvokaat Margo

Normann.

3. Viljandi Maakohtu kohtuniku Urmas Reinola poolt 21. juunil 2001. a tehtud kohtumäärusega, juhindudes KrK §-dest 49 ja 50 ning

KrMK §-st 187, vabastati R. J. karistusest ja ta anti J. M.-le, A. V.-le ja V. R.-le individuaalsele käendusele. Käendusele andmise

kuupäevaks loeti 21. juuni 2001. a.

4. Nimetatud kohtumääruse peale esitas Viljandi vanemprokurör Kadri Päeva eriprotesti. Eriprotestis leiti, et maakohus rikkus KrMK §-s

187, § 263 lg 1 p-s 9, § 275 lg-s 3 ja §-s 2641 ning KrK §-s 49 sätestatut. Prokuröri arvates saab käendust kohaldada vaid vahetult

kriminaalasja sisulise arutamise järgselt ja hilisemat karistusest vabastamist käendusele andmise motiivil seadus ette ei näe. Eriprotesti

esitaja nõustus, et maakohtu määruse vaidlustamiseks puudub õiguslik alus AKKS-st tulenevalt. Samas ei ole prokuröri arvates eriprotesti

esitamise võimalus välistatud tuginevalt seisukohtadele, mis on esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a määruses

nr 3-1-1-114-96 ja 9. juuni 1998. a määruses nr 3-1-1-78-98.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2001. a määrusega tühistati Viljandi Maakohtu 21. juuni 2001. a määrus ja

eriprotest rahuldati. Määruse lõpposa kohaselt on see määrus lõplik ega ole edasikaevatav.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2001. a määruses on asutud seisukohale, et KrK § 49 kohaselt võib isiku

karistusest vabastada süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või pärast seda. KrK § 50 lg 1 kohaselt võib isiku, kes on toime pannud teise või

kolmanda astme kuriteo, vabastada karistusest ja anda individuaalsele käendusele siis, kui kohus leiab, et süüdimõistetut saab mõjutada

kriminaalkaristust kohaldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et Viljandi Maakohus on oma määrusega sisuliselt revideerinud Riigikohtu otsust, millega on R. J. KrK § 1642

lg 2 järgi süüdi tunnistatud ja karistatud. Ringkonnakohtu arvates võib pärast kohtuotsuse tegemist isiku karistusest vabastada vaid seaduses

ettenähtud juhtudel. Sellisteks juhtudeks võib näiteks olla tingimisi enne tähtaegne vabastamine ja karistusest vabastamine. Lõpuks viitas

kriminaalkolleegium KrMK §-le 2641, mis sätestab otsesõnu, et süüdimõistetu käendusele andmine otsustatakse kriminaalasja arutamise

käigus ning kohtuotsuse tegemisel pärast karistuse mõistmist. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et R. J.i karistusest vabastamine ja

käendusele andmine pärast kohtuotsuse tegemist ei ole kooskõlas kehtiva seadusega.

Menetlus Riigikohtus

6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2001. a määruse peale esitas süüdimõistetu R. J.-i kaitsja vandeadvokaat

M. Normann erikaebuse, taotledes määruse tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust ning rikkunud kriminaalmenetluse norme. Erikaebuses taotletakse Riigikohtu seisukohta olukorra suhtes, mil

materiaalõiguse norm lubab teatud käitumist, kuid menetlusnorm ei reguleeri üheselt selle käitumise korda. Vastavasisuline käsitlus

ringkonnakohtu määruses puudub, väidab kaebuse esitaja. Erikaebuse konkreetsed motiivid on järgmised.

6.1 Kaitsja leiab, et karistusest vabastamise alused kehtestab kriminaalkoodeksi V peatükk ning need alused ei ole sõltuvuses

menetlusõiguslikest piirangutest. Kaitsja arvates ei ole ringkonnakohus viidanud materiaalõiguslikule alusele, mis välistaks R. J.-i

karistusest vabastamise ja individuaalsele käendusele andmise pärast kohtuotsuse tegemist. Määrus on vastuolus KrK § 49 lg- tega 1 ja 2

ning §-ga 50.

6.2 KrK § 49 lg 2 kohaselt saab käenduse kohaldamist otsustada ka pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja leiab, et kuna AKKS

ei sätesta kohtuotsuse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, peab need küsimused vastavalt KrMK §-le 330 lahendama kohus kelle

tööpiirkonnas kohtuotsust täidetakse. Vastavalt KrMK § 11 lg 1 lahendab kohtuotsuse täitmisega seotud küsimused ainult esimese astme

kohus.

7. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas R. J.-i kaitsja vandeadvokaat M. Normann erikaebuses sisalduvat taotlust. Kaitsja leidis, et

enne 8. novembril 2000. a KrMK XXIX peatükis tehtud põhjalikke muudatusi pidi kohtuotsuse täitmise staadiumis süüdimõistetu

käendusele andmine menetluslikult aset leidma vastavalt KrMK §-s 336 sätestatule. Samas kaitsja möönis, et nimetatud paragrahvis ei

olnud otsesõnu sätestatud käendusele andmise võimalust. Kuna eelnimetatud seadusemuudatuste järgselt tühistati KrMK § 336 endisel

kujul, siis, märgib kaitsja, ei ole Eesti tänases kriminaalmenetluse õiguses üldse reguleeritud, kuidas tuleks isikut menetluslikult käendusele

anda. Kaitsja osundas sellelegi, et menetlusõiguslikult on reguleerimata seegi, kuidas peaks toimuma KrK §-s 501 sätestatud karistusest

vabastamine. Nõustumata ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga rõhutas kaitsja, et karistamine ja karistusest vabastamine on

täiesti iseseisvad kategooriad ja seetõttu ei saa maakohtu poolset R. J.-i käendusele andmist käsitada Riigikohtu otsuse revideerimisena.

Prokurör taotles Riigikohtu istungil esitatud seletuses ringkonnakohtu vaidlustatud määruse muutmata- ja erikaebuse rahuldamata jätmist.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri, leiab, et

ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus.

8.1 Vastavalt KrK § 49 lg-s 2 sisalduvale üldnormile võib kohus põhimõtteliselt tõepoolest süüdimõistetu karistusest vabastada nii vahetult

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda. Terminiga "pärast seda" tähistatakse siinjuures kõiki kriminaalmenetluse korralisi

staadiume, mis järgnevad kohtulikule arutamisele esimese astme kohtus - seega apellatsioonimenetlust, kassatsioonimenetluses ja

kohtuotsuse täitmise staadiumi. Vaatamata eelöeldule ei saa siiski nõustuda erikaebuses väidetuga, et eranditult kõik karistusest

vabastamise võimalused saavad olla ja peavad olema kasutatavad nii vahetult süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda.

Eranditult kõigi karistusest vabastamise võimaluste kasutamine nii kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda ei oleks teatud juhtudel

kooskõlas ei kriminaalseaduses otseselt sätestatuga ja teatud juhtudel kriminaalseaduses sätestatu mõttega.

8.2 Tähtajalisest vabadusekaotusest on KrK V peatükis otseselt sätestatu kohaselt võimalik süüdimõistetut tingimuslikult vabastada nii

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel (KrK § 47) kui ka pärast seda (KrK § 55). Seejuures on oluline rõhutada, et vastavalt KrK § 55 lg-tes 2

- 51 sätestatule võidakse isikut pärast kohtuotsuse tegemist tingimuslikult vabastada üksnes siis, kui ta on teatud osa karistusest kandnud ja

tõestanud enese paranemist. See tähendab, et "pärast seda" ei saa tähistada aega, mil süüdimõistetu poleks talle mõistetud karistust veel

üldse kandnud.

Nii süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda on põhimõtteliselt võimalik isikut kriminaalkaristusest vabastada ka KrK § 53

alusel. Hilisem karistusest vabastamine on vältimatult vajalik näiteks siis, kui alles apellatsioonkaebuse läbivaatamisel selgub, et isiku

süüdimõistmise ajal oli kuritegu tegelikult aegunud.

8.3 KrK §-des 482 ja 501 ettenähtud karistusest vabastamise võimalused ei ole aga kasutatavad koheselt süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel, sest seadusandja on sidunud neid võimalusi kohtuotsuse jõustumisega.

Ka KrK § 52 alusel karistusest vabastamine ning KrK § 55 alusel karistuse asendamine kergemaliigilise karistusega saab toimuda üksnes

pärast seda, kui on möödunud teatud aeg kohtuotsuse tegemisest ja kui kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes on ilmnenud uued asjaolud,

mis võimaldavad karistusest vabastamist või selle asendamist kergemaliigilisega.

8.4 KrK § 164 lg-s 3, § 1641 lg-s 3, § 165 lg-s 3, § 1651 lg-s 3, § 1961 lg-s 3 ja § 2072 lg-s 2 ettenähtud juhtudel on seadusandja mõtte

kohaselt võimalik isikut karistusest vabastada üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Need asjaolud peavad olema kohtuliku

arutamise ja otsustamise esemeks juba kohtuotsuse tegemisel ja neid ei saa lugeda kohtuotsuse täitmisel tekkivateks küsimusteks KrMK

§ 3373 mõttes.

8.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses esitatud seisukohaga, et ka süüdimõistetu käendusele

andmine on võimalik üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohtu määruses märgitakse põhjendatult, et andes R. J.-i

käendusele kohe pärast Riigikohtu otsuse tegemist, asus maakohus tegelikult revideerima Riigikohtu otsust. Ei saa nõustuda kaitsja poolt

Riigikohtu istungil väidetuga, et karistamine ja karistusest vabastamine oleksid sedavõrd erinevad asjad, et neid ei tohiks üldse seostada.

Kui kohus on leidnud, et isikul tuleb asuda kandma talle mõistetud karistust, siis selle kohtuotsusega on kahtlemata ka välistatud

süüdimõistetu kohene käendusele andmine. Kui seadusandja oleks aktsepteerinud käendusele andmist pärast süüdimõistva kohtuotsuse

tegemist, oleks tulnud analoogiliselt KrK §-s 55 sätestatuga kehtestada täpsed tingimused vähemalt selle kohta, kui palju mõistetud

karistusest peab olema isiku käendusele andmiseks kantud.

8.6 Tulenevalt eelöeldust ei saa nõustuda kaitsja väitega, et käendusele andmine on menetlusõiguslikult reguleerimata. See küsimus on

reguleeritud piisava täpsusega KrMK § 263 lg 1 p-s 9 ja §-s 2641 .

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 76, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2001. a määrus R. J.-i süüdistusasjas.

Kohtumäärus jõustub 29. oktoobril 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg