3-1-1-100-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. oktoobril 2001

3-1-1-100-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas 25. septembril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. L. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. L. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. ja M. L. olid antud kohtu alla süüdistatuna selles, et nad 6. märtsil 1997. a kella ühe paiku öösel X raudteejaama juures Tartumaal

rikkusid alkoholijoobes olles jämedalt avalikku korda ja väljendasid ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu sellega, et tungisid huligaansel

ajendil koos kallale R. S.-le, S. K.-le ja K.S.-le. Süüdistuse kohaselt lõi M. L. tahtlikult K. S.-le rusikaga näkku. Samal ajal lõi M. L.

tahtlikult R. S.-le rusikaga näkku, misjärel viimane kukkus teadvusetult maha. M. L. jooksis pärast seda järele eemale jooksnud S. K.-le,

tõmbas puruks tema mantli väärtusega 800 krooni ja tapmisega ähvardades käskis tal paigal olla. Pärast seda läks M. L. tagasi maas lamava

R. S.-i juurde, lõi teda korduvalt jalaga pea piirkonda, tekitades kergeid terviserikkega kehavigastusi.

2. Tartu Maakohtu 7. märtsi 2001. a otsusega mõisteti M. L. KrK § 195 lg 2 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati KrK § 195 lg 2 järgi süüdi

M. L. ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 lg 3 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja M. L.-le

mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 9 aastat 7 kuud ja 20 päeva vabadusekaotust.

Maakohus, leidis, et kuritahtliku huligaansuse toimepanemine M. L.-a poolt ei ole tõendatud ja et kõigi kannatanute suhtes pani KrK 195 lg 2

järgi kvalifitseeritava kuriteo toime üksnes M. L.

3. Prokuröri apellatsioonprotesti alusel tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2001. a otsusega Tartu Maakohtu

7. märtsi 2001. a otsuse M. L.-a õigeksmõistmises KrK § 195 lg 2 järgi, samuti M. L.-lt 3960 krooni väljamõistmise osas R. S.-i kasuks ja

314.20 krooni väljamõistmise osas postikulude katteks riigituludesse. M. L. tunnistati KrK § 195 lg 2 järgi süüdi, talle mõisteti karistuseks

üks aasta vabadusekaotust, ta vabastati KrK § 47 alusel üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ja määrati

kriminaalhooldaja järelevalve alla. M. ja M. L.-lt mõisteti solidaarselt välja 3960 krooni R. S.-i kasuks. M. L.-lt mõisteti riigituludesse välja

sundraha 1600 krooni. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et M. L. oli kohtu alla antud süüdistatuna selles, et ta lõi rusikaga K. S-i. K. S. on aga eeluurimisel

kinnitanud, et üks noormeestest ründas R. S.-i, teine samaaegselt aga teda. Kuna M. L. on kogu aeg omaks võtnud, et R. S.-i ründas tema, siis

sai K. S.-i ründajaks olla ainult M. L. Kannatanu S. K. on kinnitanud, et sama noormees, kes ründas R. S.-i, tuli talle järele ja ründas ka teda.

Seega sai S. K. ründajaks olla ainult M. L. Järelikult on ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas kogutud tõenditega tegelikult tuvastatud, et

K. S.-le lõi rusikaga näkku M. L. Kuna mõlemad kohtualused tegutsesid ühises grupis ühise tahtlusega, siis tulebki mõlemad KrK § 195 lg 2

järgi süüdi tunnistada.

Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri protestiga M. L. karistuse karmistamise osas.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. L.a kaitsja vandeadvokaat Ann Saar,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. L.-a süüdimõistmise osas ja M. L.-a õigeksmõistmist.

4.1 Kaebuse põhistuste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 19 lg 1 ja 2 sätestatud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse

uurimise nõuet ning hinnanud tõendeid KrMK § 50 sätteid eirates. Nende sätete rikkumine tuleks tunnistada AKKS § 39 lg 4 alusel

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, millest lähtuvalt M. L.-a tegevusele antud õiguslik hinnang on ebaõige.

4.2 Kassaator leiab, et ringkonnakohus on võtnud otsuse tegemisel arvesse K. S. poolt eeluurimisel antud ütlusi, mis on aga vastuolus

kohtulikul uurimisel tõendatuga. Kassaator rõhutab, et kohus võib tugineda eeluurimisel antud ütlustele ainult siis, kui need ütlused on kohtus

avaldatud. K. S. eeluurimisel antud ütlusi ei ole aga avaldatud ei esimese ega ka teise astme kohtus. Seega on ringkonnakohus kassaatori

arvates rikkunud AKKS §-s 26 sätestatut.

4.3 Ringkonnakohus ei ole järginud nõuet, et kohtualuse süü tõendatuse suhtes tekkinud kahtlused, mida tõendite uurimisel ei ole võimalik

kõrvaldada, tuleb alati ja vaieldamatult tõlgendada kohtualuse kasuks.

4.4 Tartu Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud M. L. ja M. L.-a ütlusi, mis on AKKS § 39 lg 3 p 7 tähendatud kriminaalmenetluse

seaduse oluline rikkumine.

4.5 Ringkonnakohus ei ole näidanud, millise tunnuse alusel on M. L.-le inkrimineeritud huligaansus loetud kuritahtlikuks huligaansuseks.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist

märkides, et ringkonnakohtu istungil tõepoolest ei avaldatud kannatanute poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, kuid seda ei taotlenud

keegi ringkonnakohtu istungil osalenutest, sealhulgas ka mitte M. L.-a kaitsja Ann Saar. Küll aga avaldati ringkonnakohtu istungil I astme

kohtuistungi protokoll, sest selle avaldamist taotles prokurör.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri seletused, leiab, et

kassatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada järgmistel kaalutlustel.

6.1 Prokurör vaidlustas Tartu Maakohtu 7. märtsi 2001. a otsuse tuginevalt AKKS § 31 p-le 2 - seega põhjusel, et prokuröri arvates ei olnud

maakohtu poolt tehtud järeldused kooskõlas tema poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. AKKS § 31 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse tühistamise

alus peab kajastama olukorda, mil täielikult nõustutakse sellega, mida on vaidlustatud kohtuotsusega loetud tuvastatuks ja vaidlustatakse

üksnes tuvastatu pinnalt tehtud järeldusi. Apellatsioonprotestist siiski ei nähtu, et prokurör oleks nõustunud maakohtu poolt tuvastatuga. Nii

on apellatsioonprotestis märgitud järgmist. "Kahjuks on kohus segamini ajanud M. L.-le ja M. L.-le esitatud süüdistused. M. L.-a ei ole

süüdistatud S. K.-le kallaletungimises, vaid hoopis K. S.-i ründamises, samal ajal, kui tema vend M. L. ründas S. K.-e. Kõik kolm kannatanut

on nii eeluurimisel ku ka kohtus korduvalt väitnud, et ründajaid oli kaks ning nad tegutsesid üheaegselt. Samal ajal kui üks ründajatest lõi

rusikaga pikali R. S.-i, kes ootamatult saadud löögist kukkus ja kaotas teadvuse, alustas teine ründajatest kallaletungi K. S.-le, kes ründaja

eest taganedes nägi, kuidas esimene ründaja asus pärast R. S.-i kukkumist jälitama S. K. ning tema juurest tagasi tulles lõi jalaga maas

lamavat R. S.-i. Samaaegselt nägi S. K., kuidas teine ründajatest rüseles K. S.-ga. Ka R. S. jõudis enne teadvuse kaotamist märgata, et

ründajaid oli kaks." Kuid prokurör ei ole apellatsioonprotestis märkinud, millistele kohtus vahetult uuritud või kohtuistungil avaldatud

tõenditele konkreetselt tema arusaam tugineb. Mingil juhul ei ole prokuröri arusaam sellest, mida maakohus tuvastas, kooskõlas maakohtu

otsuses märgituga: maakohtu otsuse kohaselt ei lugenud maakohus tuvastatuks seda, et lisaks M. L.-le oleks konfliktis osalenud ka M. L.

Juhul, mil prokurör ei nõustunud maakohtu otsuses märgituga kohtu poolt tuvastatu osas, oleks tulnud maakohtu otsust vaidlustada AKKS

§ 31 p-s 1 märgitud alusel ning oleks tulnud taotleda uut tõendite uurimist ringkonnakohtus. Seda aga, nagu ka eelnevalt märgitud, prokurör

taotlenud ei ole.

6.2 Lähtuvalt apellatsioonprotestist luges ka ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt tuvastatuks asjaolud, mida esimese astme kohtu

otsuse kohaselt kuidagi tuvastatuks lugeda ei saa. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses loetakse tuvastatud asjaolud, mida on kirjeldatud

süüdistuskokkuvõttes, kuid mida ei lugenud tuvastatuks maakohus. Ringkonnakohus oleks põhimõtteliselt kahtlemata saanud lugeda

tuvastatuks maakohtuga võrreldes vastupidiseid faktilisi asjaolusid - seega asjaolusid, millele osundatakse apellatsioonprotestis, kuid seda

üksnes ringkonnakohtu istungil asetleidnud tõendite uurimisele tuginevalt. Ringkonnakohtu istungi protokollist (tl 270- 272) nähtuvalt on

ringkonnakohtus vahetult üle kuulatud üksnes M. ja M. L. Lisaks neile kahele ütlusele on ringkonnakohus uurinud üksnes maakohtu istungi

protokoll. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, kuidas ja milliseid maakohtu istungi protokollis kajastatud tõendeid silmas pidades on

ringkonnakohus lugenud tuvastatuks M. L.-a süü.

6.3 Kooskõlas eelkirjeldatuga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2001. a otsus M.

L.-a süüdistusasjas ei ole kooskõlas KrMK § 274 p-des 2 ja 3 sätestatud nõuetega ja need rikkumised on takistanud kriminaalasja igakülgset,

täielikku ja objektiivset uurimist ning on seetõttu käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2001. a otsus M. L.-a ja M. L.-a süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Kohtuotsus jõustub 24. oktoobril 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest. Jüri Rätsep