3-2-1-108-01 · Riigikohus

3-2-1-108-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. oktoobril 2001. a

Tallinna linna hagi Anna-Maria Vaino vastu omandiõiguse tunnustamiseks, pärimisõiguse

tunnistuse osalise tühisuse tunnustamiseks ja vara üleandmise akti tühisuse tunnustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 10. oktoobril 2001. a läbi Anna-Maria Vaino

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2001. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/294/01. Istungist võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnavalitsuse 23. jaanuari 1995. a korraldusega nr 135 k tagastati Karl Lüüsile Tallinnas

Viiralti 4-6 asuv eluruum. Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõte andis 20. aprillil 1995. a

eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktiga K. Lüüsile üle. K. Lüüs suri 5. septembril 1996. a ning

testamendi kohaselt on tema vara pärija Anna-Maria Vaino. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri

1997. a korraldusega nr 3426 k tunnistati vara tagastamise korraldus kehtetuks.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Tallinna linn tunnustada tema omandiõigust vaidlusalusele

eluruumile, tunnistada pärimisõiguse tunnistuse punkti 1 ja 20. aprilli 1995. a vara üleandmise-

vastuvõtmise akti tühisust. Kuna K. Lüüsi eluruumi omanikuks saamise õiguslik alus on ära

langenud, tuleb tema pärijal saadud eluruum TsK § 477 lõigete 1 ja 2 alusel tagastada. Vaidlusalust

eluruumi valdab ja kasutab Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust.

Kostja leidis, et vara tagastamise korralduse tühistamine ei lõpeta selle alusel tekkinud omandiõigust.

Kostja omandas vaidlusaluse eluruumi testamendijärgse pärimise teel. Testamendi tegemine ja

pärandi vastuvõtmine polnud vastuolus seaduse ega heade kommetega. AÕS § 95 järgi on

omandamine võimalik ka isikult, kes pole asja omanik. K. Lüüsi surma hetkel oli korter tema

omandis.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega (AÕS §-d 92-95).

Tallinna linna ja õigustatud subjekti K. Lüüsi vahel lepiti omandi üleminekus kokku juba tagastamise

korralduses. Vara anti K. Lüüsile üle 20. aprillil 1995. Vallasasja vastuvõtmisega tekkis K. Lüüsil

omandiõigus sellele asjale. Hageja nõue üleandmisakti tühisuse tunnustamiseks ei ole põhjendatud.

See akt oli koostatud kooskõlas omandireformi aluste seadusega. Tehingu aluseks olnud haldusakti

kehtetuks tunnistamine ei muuda algusest peale tühiseks vara üleandmist. Kostja omandas

vaidlusaluse eluruumi pärimise alusel. K. Lüüsi testamenti ei ole vaidlustatud. AÕS § 95 lg 1 ja § 35

mõtte kohaselt eeldatakse omandaja heausksust ning pahausksust peab tõendama omandamise

vaidlustaja. Hageja ei tõendanud, et pärandi avanemise või pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise

ajal pidi kostja teadma, et K. Lüüsi omandil puudus õiguslik alus. TsK § 477 lõiget 2 oleks olnud

võimalik kohaldada K. Lüüsi suhtes, kuid seda pole alust kohaldada kostja suhtes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi.

Tallinna Linnavalitsus tunnistas 19. septembril 1997. a kehtetuks vaidlusaluse korteri tagastamise

korralduse, sest K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Sellega

langes ära K. Lüüsil korteri omandamise õiguslik alus. Kuna vara üleandmine toimus vastuolus

ORAS §-ga 8, siis on vara üleandmise akt tühine ja TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale.

Heausksusega ei kaitsta omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel ega ka pärimise

teel. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik

pärandaja õigused ja kohustused. Seega on kostja K. Lüüsi õigusjärglane. Kuna K. Lüüsil langes ära

korteri omandamise õiguslik alus, siis kehtib see ka tema õigusjärglase suhtes. Seetõttu on tühine ka

pärimisõiguse tunnistuse p 1. Kostjal on kohustus TsK § 477 lõigete 1 ja 2 alusel tagastada hagejale

alusetult omandatud vara. Põhjendatud on hageja nõue tunnustada tema omandiõigust vaidlusalusele

korterile. AÕS § 81 sätestab, et omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema

omand on tekkinud õiguslikul alusel. AÕS § 83 lg 1 kohaselt peab kostja sellise nõude

vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. Kostja ei ole seda

teinud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Vaidlusaluse eluruumi

üleandmine toimus vastavalt omandireformi aluste seadusele. Kostja omandas korteri

testamendijärgse pärimise korras. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et vara omandamine toimus

omandireformi käigus. Kohus ei ole põhjendanud, millise testamendi tegemise ja pärimise ajal

kehtinud seadusega on kostja pärimine vastuolus. Hageja ei ole tõendanud, et tema omand tekkis

seaduslikul alusel. Kohus ei andnud hinnangut kostja viidatud Riigikohtu seisukohale, et vara

tagastamise korralduse tühistamine ei tühista juba tekkinud omandiõigust.

III. Vastused kassatsioonkaebusele

Kirjalikus vastuses vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. K. Lüüs esitas vara tagastamist

korraldavale haldusorganile eksitavaid andmeid. Seetõttu saigi võimalikuks vaidlusaluse korteri

temale üleandmine. Tegelikult puudus K. Lüüsil õigus omandireformi käigus vara tagasi taotleda.

19. septembri 1997. a korraldusega nr 3426 k langes K. Lüüsi jaoks ära õiguslik alus korteri

saamiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et sellega langes ära ka kostja kui K. Lüüsi

õigusjärglase suhtes õiguslik alus vara saamiseks. Pärandada on võimalik vaid õiguslikul alusel

omandatud vara ning pärijal ei saa olla rohkem õigusi varale kui pärandajal.

Kolmas isik G. Trapeznikova toetas oma vastuses hageja seisukohti.

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning palus

jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 362 lg 5 kohaselt muuta põhjenduste osas.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara

tagastamine omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja

korras. Tallinna Linnavalitsuse korraldus K. Lüüsile vaidlusaluse korteri tagastamise kohta tunnistati

kehtetuks seetõttu, et K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Kuna

K. Lüüs ei olnud vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud

talle ka selle vara tagastamine omandireformi aluste seaduse järgi. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on

seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara

tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on

oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et

vastavalt TsÜS § 66 lõikele 3, mille kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale, ei oma

vaidlusaluse vara K. Lüüsile üleandmine õiguslikku toimet. Sellest tulenevalt K. Lüüs vaidlusalust

vara ei omandanud.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 on Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra" (korra) p-le 48 tuginedes asutud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara

üleandmise ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus. Kolleegium

peab vajalikuks seda seisukohta muuta. Korra p 48 sätestab, et omandiõigus tagastatud varale läheb

vara õigustatud subjektidele üle üldjuhul vara üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara

tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Omandiõigus

registreerimisele kuuluvale varale läheb üle selle vara vastavas korras registreerimise päevast.

Kolleegium leiab, et vara saajale läheb omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui

vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega.

Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja

õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja

isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et A.-M. Vainol kui K. Lüüsi vara pärijal ei saa K. Lüüsi õigusjärglasena olla vaidlusaluse

korteri suhtes rohkem õigusi, kui oli K. Lüüsil. Kuna K. Lüüsil ei tekkinud vaidlusalusele varale

omandiõigust, siis ei saanud A.-M. Vaino seda ka pärida.

Asudes õigesti seisukohale, et K. Lüüs vaidlusalust korterit tehingu tühisuse tõttu ei omandanud, on

apellatsioonikohus ekslikult kohaldanud TsK § 477 lõikeid 1 ja 2. Need sätted kuuluvad

kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara

omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.

Hagiavalduse kohaselt valdab ja kasutab vaidlusalust korterit Tallinna linn, kuid kostja rikub selle

käsutusõigust. Avalduses pole aga märgitud, kuidas kostja vaidlusaluse vara käsutamisõigust rikub ja

millise valduse kaotusega mitteseotud rikkumise kõrvaldamist ta kohtult taotleb. Seepärast leiab

kolleegium, et asjas pole omandi kaitse hagi esitatud. Tallinna linn on oma tsiviilõiguse kaitseks

TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt esitanud õiguse tunnustamise hagi ning see kuulub rahuldamisele TsÜS

§ 66 lg 2 alusel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2001. a otsus muuta põhjenduste osas ja

rahuldada Tallinna linna hagi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjendustel.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik