3-2-1-116-01 · Riigikohus

3-2-1-116-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. oktoobril 2001. a

AS Elumaja hagi Tallinna linna vastu 281 760 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 1. oktoobril 2001. a Tallinna linna kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-164/01. Istungist

võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat K. Vilippus ja kostja esindaja vandeadvokaat P. Varul.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Elumaja on Tallinnas Nõmme tee 7 elamu kaasomanik. AS Elumaja esitas Tallinna Linnakohtule

hagi Tallinna linna vastu 281 760 krooni saamiseks. Hagi põhjendustel on Nõmme tee 7 elamu

muutunud avariiohtlikuks vajumise ja seintesse tekkinud pragude tõttu. Elamu seisukorra

halvenemine on tekkinud seoses Tallinna linna poolt tunnelkollektori rajamisega Tihase tänaval.

Elamu kahjustuste likvideerimise maksumus on 281 760 krooni. Tuginedes TsK §-dele 448 ja 458

leidis hageja, et kostja on kohustatud vastutama suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Tallinna

linna tegevus tunnelkollektori ehitamisel on seotud suurema ohuga lähikonnale.

Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendustel

on tõendatud, et Tihase tänava tunnelkollektori ehitamist finantseeriti Tallinna linna eelarvest, ehitust

korraldas Tallinna Linnaehituse ME (õigusjärglane Tallinna Linnaehituse AS), kes on iseseisev

juriidiline isik. Tallinna Linnaehituse ME tellis töö projekti ning sõlmis peatöövõtjaga lepingu.

Ehitustöid teostas RE EMET alltöövõtjatega. Pooleliolev ehitis on Tallinna Linnaehituse ME bilansis.

Linna tegevus, mis seisnes kollektori ehitamise finantseerimises, ei ole seotud suurema ohuga

lähikonnale ning seetõttu ei saa kostja suhtes kohaldada TsK § 458 sätestatud vastutust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2001. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ning ringkonnakohus

tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Otsuse põhjendustel kuulub planeerimis- ja ehitusseaduse

(PES) § 3 lg 2 kohaselt planeerimis-, projekteerimis- ja ehitusalase tegevuse korraldamine oma

territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. PES §-d 59 ja 67 sätestavad omaniku vastutuse

ohutuse ja järelevalve eest. Kostja ülesandel ja nimel tegutses tunnelkollektori ehituse korraldamisel

ja ehitusjärelevalve teostamisel kostja asutus Tallinna Linnaehituse ME, tekitades õigusi ja kohustusi

kostjale. Vara, mis oli antud munitsipaalettevõttele, kuulus linnale. Seega kuulus ka vaidlusalune

rajatis ehitamise kestel linnale. Munitsipaalettevõte korraldas kollektori ehitust linnaasutusena. TsK §

458 kohaselt peavad organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga

lähikonnale, hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis

vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Tunnelkollektori ehitus oli seotud suurema ohuga

lähikonnale. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse kostja vastutusest vabastada.

Tõendatud on elamu avariiohtlikuks muutumine tunnelkollektori ehituse tagajärjel ning elumaja

parandamise maksumus hagetavas summas. AS Elumaja kaasomandisse kuulub üle poole mõttelise

osa elamust. AÕS § 71 lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik

omaniku õigused, seega ka kahju hüvitamise hagi esitamise õigus.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et hagejale kuulub

kahjustatud elamust 2197/4034 mõttelist osa, kuid mõistis hageja kasuks välja hüvitise kogu

tuvastatud kahju eest. AÕS § 71 lg 4 ei anna aga kaasomanikule õigust nõuda teistele kaasomanikele

tekitatud kahju hüvitamist. Kohus rahuldas hagi TsK § 458 alusel, kuid ei tuvastanud, et kollektori

ehitus oli seotud suurema ohuga lähikonnale ning ei põhjendanud, miks tuleb Tallinna linna antud

asjaoludel lugeda suurema ohu allika valdajaks. Tunnelkollektori omandiõiguslik kuuluvus ei oma

asjas tähtsust. Kui kahju tekitati ehitustegevusega ja see on kvalifitseeritav kõrgema ohu allika

valdamisena, saab valdajaks TsK § 458 tähenduses lugeda vaid selle vahetut valdajat.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et Tallinna linn oli rajatava objekti valdaja või vahetult seotud

selle rajamise protsessiga. Linnakohus, asudes seisukohale, et kostja tegevus ei olnud seotud suurema

ohuga lähikonnale, ei hinnanud tõendeid kahju olemasolu, selle suuruse ja tekkimise põhjuste kohta.

Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja lahendas asja sisuliselt, andes hinnangu

kõigile nimetatud tõenditele. Ringkonnakohus oleks pidanud kohtuotsuse muutmisel saatma asja

tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tõendite hindamine apellatsioonimenetluses on

vastavalt TsMS §-le 308 lubatud erandlikel tingimustel. See välistab poolte kaebeõiguse tõenduslikus

osas, sest Riigikohus ei hinda tõendeid. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei usu tunnistaja G.

Pogorelova ütlusi ega arvesta teisi tõendeid hoone seisundi kohta enne tunnelkollektori ehitamise

algust. Sellega on rikutud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohus rakendas õigesti AÕS § 71 lõiget 4.

Kahjustatud hoone kaasomanikuna on hageja õigustatud nõudma hüvitist kogu varale tekitatud kahju

eest. Asja on kaasatud kolmandate isikutena hageja poolel ka teised kaasaomanikud, kes ei esitanud

vastuväiteid hageja nõudele. TsK § 458 sõnastus viitab tegevusele, mis on seotud suurema ohuga

lähikonnale. Milline tegevus on seotud suurema ohu allikaga, otsustatakse asjaolude alusel. Kui

nimetatud sätte rakendamise eelduseks olekski valduse olemasolu, on kostja valdajaks AÕS § 33 lg 3

mõttes. Kollektorit ehitati kostja rahastamisel ja ülesandel, mida tuleb vaadelda tegutsemisena kostja

korralduste alusel tema majapidamises või ettevõttes. Ringkonnakohus hindas tõendeid vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustikule. TsMS § 228 ei erista tõendite hindamise esma- või teistkordsust

ega välista tõendite hindamise võimalust apellatsioonimenetluses.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja esitatud kassatsioonkaebuse juurde ja palus selle rahuldada.

Hageja esindaja palus jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et kuna tunnelkollektor kuulus ehitamise kestel Tallinna linnale ja kollektori

ehitust korraldas linnaasutus, siis peab ta TsK § 458 alusel vastutama hagejale tekitatud kahju eest.

Vastavalt TsK §-le 458 on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga

lähikonnale (transpordiorganisatsioonid, tööstusettevõtted, ehitused, autovaldajad jt) kohustatud

hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu

või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega pidi TsK § 458 kohaldamiseks apellatsioonikohus tuvastama,

et Tallinna linn teostas faktilist võimu suurema ohu allika üle. Kuna apellatsioonikohus seda asjaolu

otsuses ei tuvastanud, siis polnud tal alust TsK § 458 kohaldada. See, et Tallinna linn oli

tunnelkollektori omanik ja ehitust korraldas linnaasutus, ei tähenda, et Tallinna linna tegevus oli

seotud suurema ohuga lähikonnale.

Seega ei nõustu kolleegium ka vastustaja seisukohaga, et Tallinna linna tegevust tuleb lugeda seotuks

suurema ohuga lähikonnale tulenevalt AÕS § 33 lõikest 3, sest kollektorit ehitati kostja rahastamisel

ja ülesandel. AÕS § 33 lg 3 sätestab, et valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle

teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Asjas pole tuvastatud, et

tunnelkollektori ehitustöödel andis korraldusi Tallinna linn.

Kolleegium ei soostu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et AÕS § 71 lõike 4 kohaselt võib

kaasomanik nõuda ühisele asjale tekitatud kahju hüvitamist vaid osas, mis vastab tema osale ühises

asjas. Vastavalt AÕS § 71 lõikele 4 on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik

omaniku õigused. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning

nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede

kõrvaldamist. Kolleegium on seisukohal, et nendest sätetest tulenevalt võib kaasomanik kolmandalt

isikult nõuda ühisele asjale tekitatud kogu kahju hüvitamist.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud saatma asja tagasi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 308 käsitleb uute tõendite esitamist

apellatsioonikohtule. Sellest sättest ei tulene tõendite hindamise erandlikkus apellatsioonimenetluses.

Asjas esitati tõendid esimese astme kohtule ning ringkonnakohtul oli vastavalt TsMS § 330 lõikele 4

õigus neile oma otsuses tugineda.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Tallinna linna kassatsioonkaebuselt on kassatsioonkautsjon

tasutud ekslikult. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest

vabastatud.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2001. a otsus tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroo Paul Varul AS-le 26. aprillil 2001. a tasutud kautsjon 3070 (kolm

tuhat seitsekümmend) krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa