3-4-1-7-01 · Riigikohus

3-4-1-7-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. oktoobril 2001

Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 kehtetuks läbivaatamine

Riigikohtu üldkogu, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, riigikohtunikud Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar,

Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik, vaatas

istungil 7. septembril 2001 Riigikogu esindaja Vootele Hanseni, õiguskantsleri Allar Jõksi ja

justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning üldkogu sekretäri Piret Lehemetsa

juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2001. a taotluse.

I. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23. jaanuari 2001. a otsusega keeldus Järva politseiprefekt pikendamast Tiit Kikkase relvaluba, sest

teda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja ta ei vasta Relvaseadusega kehtestatud

nõuetele. Politseiprefekt tugines otsuse tegemisel Relvaseaduse § 28 lg 1 p-le 6 ja § 32 lg-le 3.

Tiit Kikkast on Paide Rajooni Rahvakohtu 24. veebruari 1971 a otsusega ENSV KrK § 141 lg 2 p 2

järgi karistatud röövimise eest kolmeaastase vabadusekaotusega. Teo toimepanemise ajal oli

T. Kikkas 17-aastane. 23.03.1973 vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

2. T. Kikkas vaidlustas Järva politseiprefekti otsuse Tallinna Halduskohtus. Kaebaja märgib, et

Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6, mille järgi karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest välistab isikule

relvaloa andmise, on demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ning Põhiseaduse §-des 19, 29 lg 1 ja

32 lg 2 sätestatud põhiõigusi moonutav piirang. Kaebaja on alates 1983. a suguvõsa traditsiooni

järgides jahimees, alates 1984. a täiskarsklane, kelle pikaajalist töötamist ühel töökohal on

tunnustatud au- ja tänukirjadega ning ordeniga. Relvaloa pikendamisest keeldumine võtaks võimaluse

jätkata jahilkäimist kui oma lemmikharrastust.

3. Tallinna Halduskohus tühistas 10. aprillil 2001 politseiprefekti vaidlustatud otsuse, jättis

Relvaseaduse § 28 lg 1 p-i 6 kohaldamata ja tunnistas selle Põhiseaduse §-ga 11 vastuolus olevaks.

Samal päeval esitas halduskohus Riigikohtule taotluse kontrollida Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6

vastavust Põhiseaduse §-le 11.

4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas 10. mail 2001 anda Tallinna

Halduskohtu taotlus arutamiseks üldkogule, sest taotlus käsitleb põhiseaduslikkuse olulist küsimust ja

otsustamisel võib osutuda vajalikuks muuta kolleegiumi varasemat praktikat.

II. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Vaidlustatud sätted

5. 28. juunil 1995 vastu võetud ja 1. jaanuaril 1996 jõustunud Relvaseaduse (RT I 1995, 62, 1056;

1997, 93, 1564; 1999, 57, 597, 2001, 7, 17) [edaspidi RelvS] vaidlustatud säte on järgmine:

Paragrahv 28. Füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmist välistavad asjaolud

(1) Soetamisluba või relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes:

......................................................................................................................................................

6) on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus

on kustunud või kustutatud;

6. 13. juunil 2001 võttis Riigikogu vastu uue Relvaseaduse, mis jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril (RT I

2001, 65, 377). Seaduse asjassepuutuv säte on sõnastatud järgmiselt:

Paragrahv 36. Füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud

(1) Soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes:

......................................................................................................................................................

6) on kriminaalkorras karistatud;

......................................................................................................................................................

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6 ja 7 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle

karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998,

111, 1830) kohaselt.

Asjaosaliste põhjendused

7. Halduskohus kirjutab otsuses, et PS § 11 järgi peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, st

piirangud peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Relvaseaduse §-s 28 lg 1 p 6 on

sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda relvaluba isikule, kes on karistatud tahtlikult

toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isikul on karistatus või mitte. Selline piirang on

kehtestatud eesmärgiga ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele, sest relv kui seadeldis või ese on

kasutatav elava objekti kahjustamiseks. Kuid piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja

saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa

taotleja isikut, on ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seadusandja

peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada soetamis- või relvaloa andmisel ja

pikendamisel relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Kohtuotsuse

kohaselt on sellisele seisukohale asunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma

6.10.2000. a otsuses nr 3-4-1-9-2000.

8. Riigikogu esindaja selgitas kohtuistungil, et Riigikogu lähtus piirangute tegemisel arvamusest, et

Eesti ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud ühiskonnas ei ole tulirelva omamine inimese põhiõigus, mis

kuidagi takistaks tal elada täisväärtuslikku elu. Tegemist on pigem eriõigusega ja selle alusel võib

üsna tugevalt piirata isikute ringi, kes võivad omada tulirelva. Seaduse rakendamisel ilmnenud

asjaolude tõttu on Riigikogu jõudnud järeldusele, et taoline kogu elu saatev relvaloa andmise keeld ei

ole mõistlik.

9. Õiguskantsleri arvates on seadusandja Relvaseadusega sätestanud üldistes huvides kitsendused

relvade levikuks ja see on kooskõlas PS §-s 3, §-s 59 ja § 65 p-s 1 sätestatuga. Relvaseaduse § 28 lg 1

p 6 ei arvesta aga kuriteo raskusastet. Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 kohaldamisel ei ole kõigil õiguse

rakendajatel kaalumise võimalust. Tekib kohaldamise võimaluste konflikt: kohtutel peab olema õigus

ja võimalus kaaluda, kas piirangu tegemine kõiki asjaolusid arvestades on vajalik demokraatlikus

ühiskonnas, kuid politseiametniku suhtes kehtib Relvaseaduse ettekirjutus imperatiivina. Kui

imperatiivne ettekirjutus seaduses ei ole ühtviisi kohustuslik nii kohtumenetluses kui ka

haldusmenetluses, siis ei ole tagatud PS §-st 11 tulenev õiguse kohaldamise proportsionaalsuse nõue.

Õiguskantsler leiab, et RelvS § 28 lg 1 p 6 on ebaproportsionaalne selles osas, mis ei võimalda

relvaloa andmisel või pikendamisel kaaluda õiguslikke tagajärgi isiku suhtes, kes on kuriteo toime

pannud otsese või kaudse tahtlusega, relvaga või relvata ning vaatamata sellele, kuidas on isik

käitunud pärast karistatuse kustumist või kustutamist. Seetõttu jääb RelvS § 28 lg 1 p 6 kohaldaja

tegevus PS § 11 mõju alt välja. Kohtuistungil jäi õiguskantsler kirjalikus arvamuses esitatud

seisukohtade juurde.

10. Justiitsminister jagab Riigikohtule saadetud kirjalikus arvamuses halduskohtu seisukohta, et

RelvS § 28 lg 1 p 6 pole kooskõlas PS §-ga 11. Minister märgib, et relv ei ole tingimata suunatud

inimese elu või tervise kui ülimuslike väärtuste vastu. Halduskohtu otsuse aluseks oleval juhtumil ei

ole kaebuse esitaja eneseteostuse vabaduse ja omandiõiguse, mõnel juhul ka tegevusala vaba valiku

õiguse piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Minister lisab, et vaidlustatud säte ei ole kooskõlas

ka õigusselguse põhimõttega, mis õigusriigi põhimõtte ühe osana on kaitstud PS § 13 lg-ga 2. Nimelt

ei ole kehtiv õigus, nagu märgib ka Riigikohus oma 6. oktoobri 2000. a otsuses piisava selgusega

sätestanud karistuse olemust ja tähendust. Ministri arvates ei ole põhjendatud vaidlustatud sätte

kehtetuks tunnistamine täies ulatuses, sest säte väljendab avalikku huvi piirata kriminaalkorras

karistatud isikute õigust relvi soetada. Taoline eesmärk on demokraatlikus ühiskonnas õigustatud

üksikisiku elu ja tervise kaitseks. Seetõttu tuleks RelvS § 28 lg 1 p 6 vastuolu tõttu PS §-ga 19, § 29

lg-ga 1 ja § 32 lg-ga 2 koostoimes §-ga 11 tunnistada kehtetuks osas, mis ei võimalda teha erandit

soetamis- või relvaloa andmiseks. Justiitsministri esindaja kordas kohtuistungil kirjalikus arvamuses

esitatut.

Üldkogu seisukoht

I

11. Riigikohus kontrollib 1. jaanuaril 1996 jõustunud ja 31. detsembril 2001 kehtivust kaotava RelvS

§ 28 lg 1 p 6 vastavust Põhiseadusele teist korda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis

6. oktoobri 2000 a otsusega rahuldamata Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada osaliselt kehtetuks

RelvS § 28 lg 1 p 6 (RT III 2000, 21, 233). Tolles taotluses ja kohtuotsuses ei seostanud halduskohus

õigust soetada ja omada relva isiku põhiõigustega. Kohus leidis, et vaidlusaluse juhtumi puhul on

RelvS § 28 lg 1 p-s 6 sätestatud piirang vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõttega.

Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2001. a otsusest ja esitatud taotlusest ei nähtu samuti, millist isiku

põhiõigust riivab RelvS § 28 lg 1 p 6. Kohtu põhjenduste kohaselt on Relvaseaduse mainitud sättes

sisalduv piirang vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskohus märgib,

et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata

toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa taotleja isikut, on ebaproportsionaalne

eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Kaebuse esitaja T. Kikkas kirjutab halduskohtule

esitatud kaebuses, et RelvS § 28 lg 1 p 6 on demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ning PS §-des

19, 29 lg 1 ja 32 lg 2 sätestatud põhiõigusi moonutav piirang.

12. Riigikohus märgib kõigepealt, et Põhiseaduse § 11 mainib küll õigusi ja vabadusi, kuid ei nimeta

neist ühtki konkreetselt. See paragrahv on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab

põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise fundamentaalseid põhimõtteid.

Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Esiteks tohib õigusi ja

vabadusi piirata "ainult kooskõlas põhiseadusega", teiseks peavad piirangud olema "demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud" ja kolmandaks ei tohi piirangud "moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust". Nende põhimõtete järgimise kontrollimine eeldab seetõttu asjakohase põhiõiguse riive

kindlakstegemist. Kuigi halduskohus ei ole osutanud ühegi põhiõiguse rikkumisele, kontrollib

Riigikohus põhiõiguse piirangu vastavust Põhiseadusele T. Kikkase kaebuses viidatud normide

alusel.

13. Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll võib isiku

õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele või

mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 6. oktoobrist 2000 - RT 2000, 21, 233, p 12).

Kaebuses halduskohtule kirjutab T. Kikkas, et relvaloa pikendamisest keeldumine võtab temalt

võimaluse tegelda jahipidamise kui armastatuima harrastusega. Sellest selgitusest johtub, et kaebuse

esitaja vajab relvaluba relvaga jahilkäimiseks. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja

kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi poolt tunnustatud jahipidamise viise. Üldkogu leiab,

et jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis.

Relva, sealhulgas jahirelva, soetamist ja relvaloa väljastamist reguleerib Relvaseadus. Relvaseaduse

§ 26 lg 2 järgi annab füüsilise isiku relvaluba loa omanikule õiguse vastava laskemoona soetamiseks,

relva ja laskemoona hoidmiseks, edasitoimetamiseks ja kandmiseks Relvaseaduse ja muude

õigusaktidega kehtestatud korras ja tingimustel. Seaduse §-s 28 on aga loetletud need asjaolud, mis

välistavad füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmise. Seega on relvaga jahipidamine

võimalik vaid relvaloa omamise korral. Neil põhjusil leiab üldkogu, et relvaloa pikendamisest

keeldumine võttis T. Kikkaselt võimaluse osa võtta relvaga jahist, millega riigivõim sekkus kaebuse

esitaja PS § 19 1. lõikes sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse.

II

14. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 19 lg 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse ei

tähenda iseenesest, et õiguse piiramine nimetatud põhiõigust rikub. Põhiõiguse riive kujutab endast

põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusvastane. Juhised riive põhiseadusele

vastavuse kontrollimiseks annavad PS § 3 1. lõike esimene lause, mille järgi riigivõimu teostatakse

üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, §-s 11 nimetatud kolm õiguse

piirangut õigustavat tingimust (vt eespool p 12), § 13 lg 2, mille järgi kaitseb seadus igaühte

riigivõimu omavoli eest, ja § 19 lg 2, mis ütleb, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel

ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima

seadust.

15. Riigikohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 1. lõike esimesest lausest ja §-st 11

tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga.

Põhiseadus ei näe ette muid võimalusi põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamiseks. See

põhimõte on absoluutne ning välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid

seadusest allpool seisvate õigusaktidega (vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsus

12. jaanuarist 1994 - RT 1994, 45, 768). Käesoleval juhul on piirang kehtestatud seadusega ja vastab

seega ülalnimetatud tingimusele.

16. Relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti kahjustamiseks ning seetõttu on piiratud

relvade soetamine ja kehtestatud nende omandamiseks, käibeks ning järelevalveks konkreetsed

eeskirjad ja nõuded. Relvaseaduse § 28 lg 1 p-s 6 on sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda

relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isik

omab karistatust või mitte. Üldkogu leiab, et seadusandja järgis piirangu kehtestamisel legitiimset

eesmärki ennetada ohte inimeste elule ja tervisele.

III

17. Järgnevalt asub üldkogu lahkama, kas piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja

saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa

taotleja isikut, on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist.

18. Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtiv Relvaseadus jõustus 1. jaanuaril 1996. Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6

sõnastusest järeldub seadusandja tahe eristada kriminaalkorras karistamise fakti karistatusest kui

seisundist, millega isikule kaasnevad seaduses ettenähtud ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud

juriidilised tagajärjed. Karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni.

Seevastu karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Kui kehtiv seadus

näeb piirangu alusena kriminaalkorras karistamise fakti, siis varasem regulatsioon ja 2002. a

1. jaanuaril jõustuv uus Relvaseadus tunnistavad piirangu aluseks karistatuse seisundi.

Selle seaduse jõustumiseni reguleeris kõnesolevat valdkonda Vabariigi Valitsuse 27. augusti 1992

määrusega nr 256 kinnitatud "Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omamise, hoidmise ja

kandmise ajutised eeskirjad" (edaspidi Ajutised eeskirjad) [RT 1992, 39, 519]. Nende eeskirjade p 11

alap 5 järgi ei väljastatud tulirelva ja laskemoona omandamise, hoidmise ja kandmise luba isikule,

kes on karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ning kelle karistus ei ole kustunud. Seega ei

sidunud Ajutised eeskirjad relvaloa andmist kuriteo toimepanemise faktiga, vaid isiku karistatusega.

1. jaanuaril 2002 jõustuv uus Relvaseadus seob loa andmisest keeldumist karistusregistri kandega.

Nii sätestatakse § 36 lg-s 2, et relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld ei laiene isikule, kelle

karistusandmed on karistusregistrist kustutatud.

19. 1995. a Relvaseaduse eelnõu seletuskirjast ei leia vastust küsimusele, millistel kaalutlustel peeti

seaduse vastuvõtmisel vajalikuks siduda relvaloa andmist mitte karistatusega tahtliku kuriteo eest,

vaid karistamise faktiga ja kas relvaloa andmise tingimuste muutmine oli tingitud kriminogeense

olukorra muutumisest Eestis, julgeolekukaalutlustest või muudest asjaoludest. Seletuskirjas

märgitakse vaid, et isikule nõuete kehtestamise eesmärgiks on välistada enamohtlike relvade

sattumist isikute kätte, kes kujutavad endast ohtu ühiskonnale. Tahtliku kuriteo eest karistatud isikule

relvaloa andmise sidumist karistusregistri kandega 2001. a Relvaseaduses põhjendas Riigikogu

esindaja sellega, et Riigikogu jõudis järeldusele, et inimest kogu elu saatev keeld ei ole mõistlik.

20. Ajutiste eeskirjade ja 1995. a Relvaseaduse jõustumise ajal reguleeris karistatuse kustumist ja

kustutamist KrK § 58. Karistatus on määratletav kui isiku seisund, millega kaasnevad seaduses

ettenähtud ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud juriidilised tagajärjed. Muud juriidilised

tagajärjed mõningate õiguste piiramise näol kaasnevad karistatusega üksnes eriseaduste alusel. See

seisund tekib karistuse mõistmisega ja kestab kuni karistuse kustumise või kustutamiseni. Seisundi

kestus sõltus kuriteo raskusest. 1. jaanuaril 1998 jõustunud Karistusregistri seadus tunnistas KrK §-

i 58 kehtetuks. Sellest ajast ei anna Kriminaalkoodeks vastust küsimusele, milline kriminaalkorras

karistatud isik omab karistatust, kuigi Kriminaalkoodeksi mitmes paragrahvis osundatakse endiselt

karistatusele (nt KrK üldosa § 56 lg 5 p 2; eriosa § 164-1 lg 2 p 2). Karistusregistri seadus karistatuse

mõistet ei kasuta ega sätesta sõnaselgelt, et registrisse kantud isiku karistusandmetel on kuni nende

kustutamiseni isiku suhtes samasugune õiguslik tähendus kui kehtivuse kaotanud KrK § 58.

Karistusregistri seaduse § 2 järgi on karistusregistri eesmärgiks usaldusväärse teabe andmine isiku

karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud

ülesannete täitmiseks ja isiku teavitamine tema kohta registrisse kantud andmetest. Küll sätestatakse

seaduses, et pärast § 25 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist karistusandmed kustutatakse

karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi. 2001. a Relvaseaduse § 36 lg 6 lubab järeldada, et isikut

loetakse kriminaalkorras karistatuks ja tema õigust saada relva soetamisluba või relvaluba piiratakse

vaid ajal, mil tema karistusandmed on karistusregistris.

21. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse

riivet pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Põhiseaduse § 11

sätestab, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega

kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud

vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab

arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 5. märtsist 2001 - RT III 2001, 7, 75,

p 16).

22. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis varasemas RelvS § 28 lg 1 p-i 6 põhiseadusele

vastavust käsitlevas otsuses, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut

kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla

ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seetõttu peab seadusandja andma

seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo

asjaolusid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 6. oktoobrist 2000 - RT III,

2000, 21, 233, p 17). Üldkogu soostub kolleegiumi selle järeldusega.

23. Esiteks tunnistab kriminaalseadus kuritegudeks tahtlikke tegusid, mille ohtlikkus ühiskonnale on

erinev. Tahtlik tapmine ja solvamine on mõlemad tahtlikud kuriteod. Kuid solvamine pole võrreldav

ründega ühe olulisema väärtuse - elu - vastu. Teiseks, mitmed varem karistatavad teod ei ole enam

kuriteod kehtiva Kriminaalkoodeksi järgi. Näiteks ei näe kriminaalseadus enam ette vastutust

spekulatsiooni eest. Spekulatsiooni eest karistamise fakt iseloomustab karistatud isikut aga endiselt ja

talle ei saa anda relvaluba. Kolmandaks kustutatakse isiku karistusandmed pärast Karistusregistri

seaduse §-s 25 nimetatud tähtaja möödumist karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi. Isikud, kes

otsustavad relvaloa andmise, ei kuulu Karistusregistri seaduse § 22 järgi nende isikute ringi, kellel on

õigus saada karistusregistri arhiivis olevaid andmeid. Seega on tagamata tõhus kontroll isiku

karistamise tõiga tuvastamiseks. Neljandaks, 2002. a 1. jaanuaril jõustuv Relvaseadus loeb

kriminaalkorras karistatuks vaid isikut, kelle karistusandmed pole kustutatud karistusregistrist.

24. Neil põhjustel jõuab üldkogu järeldusele, et piirang, mis keelab andmast relvaluba isikule, keda

on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või

kustutatud, ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Üldkogu möönab, et

mitte kunagi anda relvaluba mõne ohtliku tahtliku kuriteo (nt terrorismi, tahtliku tapmise) eest

karistatud isikule võib olla põhjendatud. Kuriteo ohtlikkust võtab arvesse ka karistusregistri seadus,

sest karistusandmed kustutatakse registrist, kui kolme- kuni viieteistkümneaastase vabadusekaotuse

kandmisest on möödunud 15 aastat (§ 25 lg 1 p 7). Kui aga isikule on mõistetud karistusena

vabadusekaotus 15-30 aastani või eluaegne vabadusekaotus või surmanuhtlus või kui surmanuhtlus

on asendatud eluaegse vabadusekaotusega, siis tema karistusandmeid ei kustutata (§ 26 lg 2).

Järelikult ei saa neile isikutele kunagi relvaluba anda. Üldkogu arvestab otsuse tegemisel ka 2002. a

1. jaanuaril jõustuvas Relvaseaduses väljendatud Riigikogu tahet siduda relvaloa andmata jätmine

isiku karistatusega, sõltumata sellest, millise kuriteo eest on isikut kunagi karistatud. Relvaseaduse

§ 28 lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud" tuleb tunnistada

põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, sest see säte piirab ebaproportsionaalselt isiku PS § 19 lg-s 1

sätestatud vaba eneseteostuse õigust.

25. Ühtlasi peab üldkogu vajalikuks märkida, et RelvS § 28 lg 1 p 6 allesjäävat sõnastust

"soetamisluba või relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult

toimepandud kuriteo eest" tuleb mõista selliselt, et kriminaalkorras karistatud isik on see, kelle

karistusandmed ei ole kustutatud karistusregistrist vastavalt Karistusregistri seadusele. Ehk teisisõnu

isik, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest.

Juhindudes Põhiseaduse § 152 lg-st 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19

lg 1 p-st 2, üldkogu

otsustab:

tunnistada Relvaseaduse § 28 lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või

kustutatud" kehtetuks.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees

Uno Lõhmus