3-2-1-60-01 · Riigikohus

3-2-1-60-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. oktoobril 2001. a

ERGO Kindlustuse AS hagi Sampo Eesti Varakindlustuse AS vastu 24 879 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 10. septembril 2001. a läbi Sampo Eesti

Varakindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai

2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/80/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Liiklusõnnetuses 28. oktoobril 1998. a Narva linnas Tallinna mnt 63a maja ees said vigastada

Vladimir Rogulski juhitud Hoiupanga Liisingu AS-le kuuluv sõiduauto Fiat Brava,

liikluskindlustusleping, samuti sõidukikindlustusleping oli sõlmitud Eesti Varakindlustuse AS-ga

(alates 15. detsember 1999. a AS Sampo Eesti Varakindlustus) ja Mihhail Sta"kevit"i juhitud Eesti

Tööstusliisingu AS-le kuuluv sõiduauto Nissan Almera, liikluskindlustusleping oli sõlmitud Salva

Kindlustuse AS-ga ja sõidukikindlustusleping Leks Kindlustuse AS-ga (alates 16. august 2001. a

ERGO Kindlustuse AS).

V. Rogulski juhitud sõiduauto parkimiskohast välja tagurdamisel lähenes sündmuskohale

M. Sta"kevit"i juhitud sõiduauto Nissan Almera. V. Rogulski pidurdas ning M. Sta"kevit", nähes

põlemas Fiat Brava piduritulesid, otsustas sellest mööduda. V. Rogulski jätkas aga tagurdamist.

Kokkpõrkes said mõlemad autod vigastusi. Liiklusõnnetuse teate kohaselt on liikluskahju eest

vastutav M. Sta"kevit".

Hagiavalduse kohaselt tunnistas M. Sta"kevit" end ekslikult liikluskahju põhjustamises vastutavaks.

Liikluskahju eest on vastutav V. Rogulski. Kuna V. Rogulski juhitud Hoiupanga Liisingu AS-le

kuulunud sõiduautol oli liikluskindlustuse leping Eesti Varakindlustuse AS-ga, tekkis liikluskahju

hüvitamise kohustus Eesti Varakindlustuse AS-l. Seetõttu palus hageja sõiduauto Nissan Almera

vigastustest tingitud ja tema väljamakstud sõidukikindlustuse hüvitise 23 759 krooni ja kantud

käsitluskulu 1121 krooni ja 46 senti välja mõista Eesti Varakindlustuse AS-lt.

Tallinna Linnakohus rahuldas 10. septembri 1999. a otsusega hagi osaliselt. Eesti Varakindlustuse

AS-lt mõisteti välja 11 879 krooni ja 50 senti. Otsuse motiividel on liiklusõnnetuses võrdselt süüdi

mõlemad juhid. LKS § 1 lg 2 kohaselt on liikluskindlustuse objektiks tsiviilvastutus ja sama seaduse

§ 27 lg 1 kohaselt hüvitatakse liikluskahju vaid isikule, kellel ei teki tsiviilvastutust seoses

liikluskahjuga. Liiklusõnnetuses osalenute hinnang vastutuse jagunemise osas ei ole

kindlustusandjale siduv. Tuginedes LKS § 1 lõikele 1 hüvitas hageja M. Sta"kevit"i juhitud sõidukile

põhjustatud liikluskahju ja jättis kindlustusandjate omavahelised lahkarvamused põhjendatult

lahendamiseks kokkuleppel või kohtus.

LKS § 27 lg 2 sätestab, et liikluskahju tekitamise eest vastutavale isikule hüvitatakse kahju

proportsionaalselt teiste isikute vastutusega. Kahju suuruseks on 23 759 krooni, millest juhtide võrdse

süü korral pidanuks kostja hüvitama 50%, s.o 11 879 krooni. Kuna hageja hüvitas kahju, on kostja

selle summa alusetult säästnud ning see tuleb TsK § 477 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis 10. mai 2000. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi ning

rahuldas hagi ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel.

Linnakohtu otsus on piisavalt motiveeritud segasüü osas. Kostjalt on põhjendatult välja mõistetud 11

879 krooni. Kuid hagi rahuldamise aluseks ei saa olla TsK § 477. Hageja täitis hüvitist välja makstes

sõidukikindlustuslepingust tulenevat kohustust. KS § 18 kohaselt kahjukindlustuse korral läheb

nõudeõigus varalist kahju tekitanu vastu kindlustushüvitust saanud isikult üle kindlustusandjale

väljamakstud hüvitise ulatuses. Kuivõrd hageja oli välja maksnud hüvitisena 23 759 krooni, siis

tekkis tal õigus esitada nõue kahju tekitanu, s.o V. Rogulski vastu. Kuna S. Rogulski tsiviilvastutus

oli kindlustatud Eesti Varakindlustuse AS-s, siis oli hageja õigustatud esitama nõude selle

kindlustusandja vastu.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu.

LKS § 38 lg 2 sätestab ammendavalt liikluskindlustuslepingu järgi kindlustatu vastu regressnõude

esitamise alused. Selle alusel ei saanud ei kindlustusandjal ega hagejal tekkida nõudeõigust

V. Rogulski vastu. LKS § 38 lg 2 on erinorm KS § 18 suhtes.

Hageja nõutav rahasumma ei ole liikluskahju LKS § 4 mõistes. Kostjalt saab nõuda üksnes

liikluskahju hüvitamist. LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju

hüvitamisest, kui kahju ei ole liikluskahju.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tegemist on regressnõudega. Regressnõue ei ole LKS § 1 lg 2

kohaselt kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusobjektiks. Samuti ei ole kostja KS §-s 18 märgitud

regressnõude kohustatud subjekt - kahju tekitanu.

Isik, kellel on õigus nõuda liikluskahju hüvitamist, on määratletud LKS §-s 27 lg 1 ja 2. Eeltoodust ja

LKS §-st 27 lg 5 tuleneb, et kostjalt kui liikluskindlustusandjalt õigus nõuda ainult LKS § 4

sätestatud liikluskahju hüvitamist.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse lahendamisel nii apellatsioonkaebuse kui hageja nõude

piire, leides, et hageja põhjendas oma nõuet regressnõudena. Apellatsioonikohtul ei ole õigust muuta

hagi aluse osas hageja nõude põhjendusi ega rajada otsust põhjendustele, millest hageja on loobunud

või mida ei ole varem esitatud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4 ja 6, jättes vastamata

apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele ning andmata neile õiguslikku hinnangut. Kostja

põhjendas apellatsioonkaebuses LKS § 38 lg 2 ja KS § 18 kohaldamise võimatust, seda, miks

liikluskindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmist saab nõuda üksnes liikluskahju kannatanu ning

et hagejal selline õigus puudub.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Liikluskindlustusandjana oli kostjal kohustus hüvitada

LKS § 27 lg 5 ja 27 lg 2 alusel V. Rogulski põhjustatud kahju 50% ulatuses.

LKS § 38 lg 2 ei ole erinorm KS § 18 suhtes. LKS § 38 lg 2 käsitleb neid aluseid, mis seonduvad

kindlustusvõtja poolt teatavate nõuete rikkumisega.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõigusnorme.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et hageja hüvitas sõidukikindlustuse lepingu alusel Eesti Tööstusliisingu AS-le

kuulunud sõidukile põhjustatud kahju. Sõidukikindlustusleping hõlmas riskina liiklusõnnetuse.

Kindlustusseaduse § 18 kohaselt läheb nõudeõigus kindlustushüvitist saanud isikult üle varalist kahju

tekitanu või tema eest vastutava isiku vastu üle kindlustusandjale viimase poolt väljamakstud

kindlustushüvitise ulatuses.

LKS § 4 kohaselt mõistetakse liikluskahjuna kahju, mis on tekkinud teeliikluses sõidukiga, mille

suhtes vastavalt liikluskindlustusseadusele on sõlmitud või tulnuks sõlmida liikluskindlustusleping,

kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel, sõiduki liikumise või paiknemise ja

tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, sõiduki omanikul või sõidukit juhtinud isikul on tekkinud

tsiviilvastutus. Kohus tuvastas, et tegemist on liikluskahjuga, mille põhjustamises on kumbki juht

süüdi 50%. Kuna V. Rogulski tsiviilvastutus oli kindlustatud, siis oli hageja õigustatud nõudma KS

§ 18 alusel tema kindlustusandjalt 50% osas kahju hüvitamist.

LKS § 27 lg 5 sätestab, et liikluskahju hüvitab käesolevas seaduses ning liikluskindlustuse

lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise

eest vastutava isiku kindlustusandja. Kostja pole väitnud, et temalt välja mõistetud hüvitus ületab

neid piirmäärasid.

LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on

vastutav kahju tekkimise eest või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS § 27 toodud liikluskahju

hüvitamise põhimõtetega. Kolleegium jääb tsiviilasjas 3-2-1-111-00 väljendatud seisukoha juurde, et

liikluskahju hüvitamise korrast mittekinnipidamine, sealhulgas LKS §-s 28 lg 3 kehtestatud tähtajal

liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale

liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu

liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks § 34 lg 1 järgi.

Selliseid asjaolusid kostja pole esitanud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eriarvamusele jäi kolleegiumi liige J. Luik.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Luige eriarvamus

Leian, et tuvastatud asjaoludel ei saanud hageja nõue KS § 18 alusel rahuldamisele kuuluda.

Ringkonnakohus põhjendas selle sätte kohaldamist asjaoluga, et V. Rogulski oli oma tsiviilvastutuse

kindlustanud kostja kindlustuses. Riigikohus lisas sellele põhjendusele asjaolu, et Tööstusliisingu AS

sõidukikindlustusleping hõlmas riskina liiklusõnnetust. Sellega ei ole ümber lükatud

liikluskindlustusest tulenevat: sõidukiga, mille suhtes tuleb sõlmida liikluskindlustusleping, tekitatud

kahju (liikluskahju) hüvitatakse liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepingus ettenähtud

alustel, tingimustel ja korras. Seega saab selle kahju tekitanu tsiviilvastutus tekkida üksnes nimetatud

seaduse ja lepingu järgi. Sõidukikindlustuslepingu alusel hüvitatakse aga liiklusõnnetuses tekkinud

kahju, mida ei hüvitata liikluskindlustuse kaudu.

Leides, et kohus tuvastas liikluskahju, on kolleegium jätnud tähelepanuta, et pooltel puudus vaidlus

selles, et liiklusõnnetuses 28. oktoobril 1998. a tekkis liikluskahju. Vaidluse põhiküsimus seisnes

selles, kas sõidukikindlustusandjal on õigus otsustada, kellel liiklusõnnetuses osalenutest tekkis

tsiviilvastutus liikluskahju tekitamise eest ning sellest tulenevalt lugeda sõidukikindlustuslepingu

alusel hüvitatud kahju liikluskahjuks. Kostja vastuväidetele, et liikluskahju hüvitamist on õigus

taotleda liikluskahju kannatanul, mitte tema sõidukikindlustusandjal, et sõidukikahju arvamine

liikluskahjuks ja sellest tuletatud sõidukikindlustusandja regressiõigus on vastuolus liikluskindlustuse

seadusega, on kohtud jätnud õigusliku hinnangu andmata.

KS § 10 lg 2 kohaselt sundkindlustuse (kohustusliku kindlustuse) liigid ja nende teostamise kord

kehtestatakse eraldi seadusega. (1. augustist 2000. a jõustunud kindlustustegevuse seaduses

nimetatakse liikluskindlustust kohustuslikuks kindlustuseks). Liikluskindlustus on tsiviilvastutuse

kindlustus (LKS § 1 lg 2). Liikluskahjuna mõistetakse kahju, mis on tekkinud teeliikluses sõidukiga,

mille suhtes vastavalt käesolevale seadusele on sõlmitud või tulnuks sõlmida liikluskindlustusleping,

kahju on tekkinud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel, esineb põhjuslik seos sõiduki

liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel, sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on

tekkinud tsiviilvastutus. Nimetatud tunnused peavad esinema samaaegselt (LKS § 4 lg 2). Kui kahju

on tekitatud muudel tingimustel kui käesolevas paragrahvis piiritletud liikluskahju, siis seda

käesoleva seaduse või liikluskindlustuslepingu alusel ei hüvitata (LKS § 4 lg 1). Liikluskahju

hüvitatakse Vabariigi Valitsuse poolt määratud ulatuses ja korras isikule (kannatanule), kellel ei teki

tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega (LKS § 27 lg 1). LKS § 27 lg 5 sätestab, et

liikluskahju hüvitab käesolevas seaduses ning liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras

ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja.

Hüvitatud kahju on käsitatav seega liikluskahjuna, kui see on tekkinud LKS § 4 lg 2 tunnustel, seda

on menetlenud ja selle on hüvitanud liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepingu

tingimustega ettenähtud korras liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja.

Kolleegiumi käsitatav seisukoht põhineb eeldusel, et liiklusõnnetuse teates väljendatud

liiklusõnnetuses osalenud isikute seisukoht liikluskahju eest vastutaja osas ei ole kindlustusandjatele

kohustuslik (siduv). Sellega ei ole võimalik nõustuda. Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad seaduses

sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest

(TsÜS § 58 lg 1). Varakahju liikluskindlusjuhtumi käsitlemise (menetluse) aluseks on liiklusõnnetuse

teade (LKS § 28). LKS § 28 lg 4 kohustab liiklusõnnetuse teate vastu võtnud kindlustusandjat välja

selgitama liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja ja edastama viimasele teate ühe

tööpäeva jooksul ning teatama kannatanule selle kindlustusandja nime ja aadressi. Seega on

liiklusõnnetuse teates väljendatud liiklusõnnetuses osalenud isikute seisukoht liikluskahju eest

vastutaja osas kindlustusandjatele kohustuslik. Seadusest tulenevalt on selle teatega määratud nii

liikluskindlustusjuhtumi ajalised piirid kui kindlustusjuhtumi menetleja, tema, samuti teiste

liikluskindlustusega tegelevate kindlustusandjate, kannatanu ja isiku, kellel tekkis liikluskahju eest

tsiviilvastutus, õigused ja kohustused. See seisukoht ei kohusta aga liikluskindlustusandjat taotlejale

liikluskahju hüvitama liiklusõnnetuse asjaolusid arvestamata (LKS § 34 lg 1 ja 2).

Liikluskahju (varakahju) kannatanul on LKS § 27 lg 8 kohaselt õigus nõuda selle hüvitamist ühe

aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetusest on teatatud käesoleva seaduse §-

s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sõidukikahju väljamaksu arvestus-otsuse nr 1 kohaselt hüvitas hageja

Tööstusliisingu AS-le kahju 2. detsembril 1998. a. Tuvastatud on, et Tööstusliisingu AS

(M. Sta"kevit") ei ole liikluskahju kannatanu. Ta on liikluskahju eest vastutav isik. Tema

liikluskindlustusandja oli Salva Kindlustuse AS. Liikluskindlustusjuhtumis on kannatanuks

Hoiupanga Liisingu AS (V. Rogulski). Hageja ei ole tõendanud, et liikluskindlustusjuhtum, milles

kannatanuks on Hoiupanga Liisingu AS on lõppenud kahju hüvitamisest keeldumisega. Kuna kohtud

sellele asjaolule mingit tähendust ei omistanud, pidanuksid nad viitama seadusele, mis andis hagejale

aluse otsustada, et Hoiupanga Liisingu AS-l (V. Rogulski) ei ole enam liikluskahju kannatanu, vaid

isik, kes liikluskahju eest vastutab. Kolleegiumi otsusest tulenevalt on sõidukikindlustusandja selline

otsustus kohustuslik tema arvates liikluskahju eest vastutava isiku liikluskindlustusandjale ja teistele

liikluskindlustusjuhtumi osalistele. Leian, et juba hagi taolise menetlemisega (sõidukikahju loetakse

liikluskahjuks, liikluskahju kannatanu selle kahju eest vastutavaks) on rikutud

liikluskindlustusjuhtumi osaliste õigusi. Liikluskahju kannatanule, samuti teistele

liikluskindlustusjuhtumi osalistele, peab minu arvates olema tingimusteta tagatud

liikluskindlusjuhtumi menetlemine seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ettenähtud alustel ja korras.

Seetõttu olen seisukohal, et kahju hüvitamine Tööstusliisingu AS-le ei lõpetanud Salva Kindlustuse

AS kohustust liikluskindlustusjuhtumit menetleda ning käsitleda Eesti Tööstusliisingu AS

(M. Sta"kevit"it) isikuna, kellel tekkis tsiviilvastutus.

Kolleegium märgib, et LKS § 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise

nõude esitamata jätmine võib olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise

põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks LKS § 34 lg 1 järgi, kuid sellist asjaolu

kostja pole esitanud. Asjaolu, et Tööstusliisingu AS liikluskahju hüvitamise taotlust esitanud ei ole,

on tuvastanud ringkonnakohus, märkides otsuses, et hageja hüvitas kahju sõidukikindlustuslepingu

alusel. Liikluskahju hüvitamise õigust Tööstusliisingu AS liikluskindlustuse seaduse ja

liikluskindlustuslepingu järgi ei olnud: tema sõidukit juhtinud isik tunnistas end liiklusõnnetuse teate

kohaselt liiklusõnnetuse põhjustamises täielikult süüdi (tekkis tsiviilvastutus). Ei hüvitata aga

liikluskahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi poolt juhitud sõiduki omanikule või valdajale

tekitatud liikluskahju (LKS § 27 lg 3 p 2).

Liikluskindlustusjuhtumit menetlema kohustatud kindlustusandjal on õigus kahju hüvitada või

keelduda selle hüvitamisest, kui ta leiab, et taotleja on ise vastutav kahju tekitamise eest või kui pole

tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus käesoleva seaduse §-s 27 toodud

liikluskahju hüvitamise põhimõtetega (LKS § 34 lg 1). Sellest on ta kohustatud kindlustushüvitise

taotlejale teatama, esitades otsuse motiivid (LKS § 36). Liikluskindlustusandja õigus keelduda

nimetatud põhjustel liikluskahju hüvitamisest, ei anna talle aga alust hüvitada liikluskahju isikule, kes

on ennast liikluskahju põhjustamises süüdi tunnistanud. Millel põhineb siis sõidukikindlustusandja

selline õigus? Arvan, et isikul, kes on liikluskindlustusjuhtumis, milles menetlus ei ole lõppenud,

kannatanuks, samuti tema liikluskindlustusandjal, on õigus nõuda ka kohtult, et liikluskahju

menetletaks liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ettenähtud korras. Miks peaks

lubama liikluskindlustuse objektiks oleva tsiviilvastutusega tegelda kindlustusandjal, kes ei ole

liikluskindlustusandja.

KS § 18 võikuks minu arvates kuuluda kohaldamisele, kui liiklusõnnetuse teadet ei oleks esitatud

(liikluskindlustusjuhtum puudub) või kui õnnetuses osalenud ei lahenda seaduses ettenähtud korras

küsimust, kes vastutab liikluskahju tekitamise eest. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole

liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt lahkumise järel ühel meelel, lahendavad

liiklusõnnetuses osalenud isikud omavahelise vaidluse seadusega ettenähtud korras (LKS § 4 lg 5).

Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud on sündmuskohalt lahkunud juhtunust politseile teatamata, kuid

kindlustusandjale teatamise järel selgub, et poolte hinnanud liiklusõnnetuse põhjuste ning vastutuse

jagunemise osas lähevad lahku, ei ole kindlustusandjal kohustusi (ilmselt mõeldakse seaduses kahju

hüvitamise kohustust) enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras. (LKS § 28 lg 5).

Nendel juhtudel on sõidukikindlustusandjal tagasinõude õigus isikult, keda ta peab kahju tekitajaks.

Vaidluse lahendab kohus. Ilmselt ei saa kahju tekitanu tugineda asjaolule, et tema on oma

tsiviilvastutuse kindlustanud, sest ta ei ole täitnud tingimusi, mis annavad talle õiguse nõuda, et

kindlustusandja hüvitaks tema tekitatud liikuskahju.

KS § 18 kohaldamist võiks õigustada ehk ka siis, kui on tekkinud olukord, kus liikluskahju

hüvitamine liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ei ole kannatanule tagatud. Kuid

ka sel juhul peab nimetatud sätte kohaldamise õigustus minu arvates lähtuma kannatanu, mitte

kindlustusandja huvidest.

J. Luik