3-1-1-94-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. oktoobril 2001. a

3-1-1-94-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher vaatas 11. septembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Kalju Dubro süüdistuses KrK § 101 p-de 7,8 järgi ja

Marek Pihlakase süüdistuses KrK § 113 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. Dubro kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland,

M. Pihlakase kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalju Dubro anti kohtu alla järgmistes süüdistustes:

KrK § 1243 lg 1 järgi teiselt isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise eest;

KrK § 17 lg 5 ja § 114 järgi piinavatele tegudele kihutamise eest;

KrK § 128 lg 1 järgi tapmisega ähvardamise eest;

KrK § 101 punktide 7 ja 8 järgi varem tahtliku tapmise toime pannud isikuna teise isiku eriti julmal ja

piinaval viisil tapmise eest.

Marek Pihlakas anti kohtu alla järgmistes süüdistustes:

KrK § 114 järgi teise isiku pika aja kestel, s.o piinaval viisil peksmise eest;

KrK § 101 p-de 2 ja 7 järgi teise isiku tahtlikult huligaansel ajendil eriti piinaval ja julmal viisil

tapmise eest.

2. Lääne-Viru Maakohus mõistis 5. aprillil 2001. a M. Pihlakase KrK § 114 ja § 101 p-de 2, 7 ja

K. Dubro KrK § 17 ja § 114 ning KrK §-de 1243 ja 128 lg 1 järgi esitatud süüdistustes õigeks kuriteo

koosseisu puudumise ja süü tõendamatuse tõttu.

Kohus mõistis K. Dubro süüdi KrK § 101 p-de 7, 8 järgi ja karistas teda 14-aastase

vabadusekaotusega, millele liitis eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse, lugedes

lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust. Kohus luges kantuks eelvangistuses viibitud

aja 11. juunist 1999. a kuni 5. aprillini 2001. a, s.o 1 aasta 9 kuud ja 25 päeva. Seega kuulub

ärakandmisele 13 aastat 2 kuud ja 5 päeva vabadusekaotust.

Maakohus leidis, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et M. Pihlakas oleks Lääne-Virumaal

Tamsalus Vasara 1a-10 6.juunil 1999. a kannatanu Svetlana Pavlovat K. Dubro käsul peksnud, ja et

K. Dubro oleks võtnud S. Pavlovalt vabaduse ning teda tappa ähvardanud. Tunnistajate ütlustest

nähtuvalt oli kannatanu kogu aeg pekstud väljanägemisega. Kuna ta pöördus politseisse alles 9. juunil

1999. a ja arsti poole 10. juunil 1999. a, kuigi tunnistaja Ljubov Tänavots soovitas tal seda teha juba

7. juunil 1999. a, ei ole tõendatud, et S. Pavlovat peksis M. Pihlakas. Kogutud tõendite kohaselt oli

S. Pavloval võimalik K. Dubro korterist lahkuda ja abi paluda, kui sinna tuli tunnistaja Gennadi

Kut"erov. S. Pavlova jäi aga K. Dubro korterisse, ning tema edasine käitumine näitab, et S. Pavlova

on süüdistused K. Dubro ja M. Pihlakase vastu välja mõelnud.

Asjas kogutud tõendeid arvesse võttes leidis kohus, et tõendatud on K. Dubro süü KrK § 101 p-de 7

ja 8 järgi varem tahtliku tapmise toime pannud isikuna Oiva Matvejevi eriti julmal ja piinaval viisil

tapmises 7. juunil 1999. a Tamsalus O. Matvejevile kuuluvas korteris Tööstuse 14-4.

3. Apellatsioonkaebuses leidis K. Dubro, et teda on alusetult tunnistatud süüdi O. Matvejevi tahtlikus

tapmises raskendavatel asjaoludel ning palus saata kriminaalasi täiendavale uurimisele.

4. Apellatsioonprotestis vaidlustas prokurör maakohtu otsuse osaliselt M. Pihlakase õigeksmõistmises

KrK § 114 järgi ja K. Dubro õigeksmõistmises KrK § 17 lg 5 ja § 114 järgi. Prokurör leidis, et kohtu

järeldused K. Dubro ja M. Pihlakase õigeksmõistmises kannatanu S. Pavlova suhtes toimepandud

kuriteos ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Prokurör taotles M. Pihlakase süüditunnistamist

KrK § 114 järgi ja K. Dubro süüditunnistamist KrK § 17 lg 5 ja § 114 järgi.

5. Viru Ringkonnakohtu 5. juuni 2001. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu otsus M. Pihlakase

õigeksmõistmises KrK § 114 järgi S. Pavlova episoodis. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt,

M. Pihlakas tunnistati süüdi KrK § 113 järgi ning karistuseks mõisteti rahatrahv 1500 päevamäära.

KrK § 43 lg 4 alusel võeti arvesse M. Pihlakase vahi all viibitud aeg (500 päeva) ja loeti karistus

kantuks. K. Dubro apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt on Lääne Viru-Maakohus uurinud kõiki antud

kriminaalasjas kogutud tõendeid, hinnanud neid kogumis kooskõlas KrMK §-s 50 sätestatud

nõuetega ning tulnud põhistatud järeldusele K. Dubro süüs O. Matvejevi tahtlikus tapmises

raskendavatel asjaoludel.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et tunnistajate ütlustega ning eksperdi arvamusega on leidnud

tõendamist, et M. Pihlakas peksis 6. juunil 1999. a K. Dubro korteris S. Pavlovat. Samas ei nõustunud

kriminaalkolleegium protestis avaldatud seisukohaga, et M. Pihlakase tegu on hinnatav piinamisena

KrK § 114 järgi. Ringkonnakohus leidis, et iga löömine, peksmine ja muu vägivallategu, ka

kehavigastus, põhjustab füüsilist valu, kuid piinamine tekitab tavaliselt suuremat valu või füüsilisi

kannatusi. Asja materjalidest ei nähtu, et S. Pavlovat oleks pekstud väga pika aja kestel või siis erilisi

piinu tekitaval viisil. Lisaks eeldab piinamine subjektiivsest küljest tahtlust. Antud asjas puuduvad

tõendid selle kohta, et M. Pihlakasel oleks olnud tahtlus panna kuritegu toime eeltoodud viisil. Seega

puudub alus kuriteo kvalifitseerimiseks piinamisena ning M. Pihlakase poolt toimepandud kuritegu

tuleb kvalifitseerida kerge

kehavigastuse tahtliku tekitamisena KrK § 113 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonkaebuse esitasid M. Pihlakase kaitsja Jüri Landberg ja K. Dubro.

K. Dubro leiab kassatsioonkaebuses, et teda on KrK § 101 p-de 7, 8 järgi alusetult süüdi mõistetud,

kuna kohtud on põhjendamatult uskunud M. Pihlakase ütlusi ja jätnud tähelepanuta tema ütlused,

jättes seega tõendid igakülgselt hindamata.

M. Pihlakase kaitsja J. Landberg taotleb Viru Ringkonnakohtu 5. juuni 2001. a otsuse tühistamist ja

M. Pihlakase õigeksmõistmist KrK § 113 järgi.

J. Landberg leiab kassatsioonkaebuses, et Viru Ringkonnakohtu otsuses on hinnatud tõendeid

valikuliselt ja kohus on võtnud otsuse tegemisel aluseks apellatsioonprotestis toodud faktid.

Tähelepanuta on jäänud kaitsja kirjalikus vastuses ja kaitseteesides viidatud tõendid. Ringkonnakohus

ei ole oma otsuses ümber lükanud Lääne-Viru Maakohtu otsuses toodud M. Pihlakase

õigeksmõistmist põhistavaid asjaolusid.

7. Esitatud vastuses K. Dubro kassatsioonkaebusele leiab J. Landberg, et kaebus ei vasta nõuetele,

kuna selles ei ole ära toodud, kas vaidlustatakse tervet otsust või osa sellest, samuti pole näidatud

nõude sisu ja otsuse vaidlustamise motiive. Lääne-Viru Maakohus ja Viru Ringkonnakohus on

põhjalikult uurinud antud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja tulnud põhistatud järeldusele

M. Pihlakase suhtes õigeksmõistva otsuse tegemisel.

Vastustes M. Pihlakase kaitsja J. Landbergi kassatsioonkaebusele ja tema seisukohale K. Dubro

kassatsioonkaebuse suhtes leiab K. Dubro, et kuna tal puuduvad juriidilised teadmised, ei ole

põhjendatud märkused puuduste kohta tema kassatsioonkaebuses ning ta kordab oma seisukohti

toimunu suhtes.

8. Riigikohtu istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebusi ja taotlesid ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ning kaitsealuste õigeksmõistmist.

Riigiprokuröri arvates kassatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele, kuid eksitud on M. Pihkasele

karistuse mõistmisel, sest kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt võis mõista

rahatrahvi maksimaalselt 900 päevamäära.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri seisukoht on õige ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kuulub tühistamisele M. Pihlakasele mõistetud karistuse osas.

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega K. Dubro ja M. Pihlakase

süüküsimuse lahendamisel ning märgib, et kohtuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud ja

kassatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

9.2 Viru Ringkonnakohus on aga eksinud M. Pihlakasele karistuse mõistmisel KrK § 113 järgi.

M. Pihlakas pani kuriteo toime 6. juunil 1999. a ja sel ajal kehtinud KrK § 28 lg 1 kohaselt võis

kohus mõista rahatrahvi kuni 900 päevamäärani. 22. märtsil 2000. a vastu võetud kriminaalkoodeksi

ja kriminaalmenetluse koodeksi muutmise ja täiendamise seaduse (RT I 2000, 29, 173) § 1 kohaselt

võidi rahatrahvi mõista kuni 4000 päevamäärani.

Kuna kriminaalkaristust kohaldatakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse alusel, võis

ringkonnakohus karistada M. Pihlakast maksimaalselt rahatrahviga 900 päevamäära. Tegemist on

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega ja M. Pihlakasele mõistetud karistus tuleb viia kooskõlla

seadusega. Sealjuures ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid ja Riigikohtu kriminaalkolleegium ise

saab muuta mõistetud karistust, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2001. a kohtuotsus Marek

Pihlakasele mõistetud karistuse osas.

2. Mõista Marek Pihlakasele karistuseks KrK § 113 järgi rahatrahv 900 päevamäära ja

arvestades tema vahi all viibitud aega lugeda karistus kantuks.

3. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2001. a kohtuotsus

muutmata.

4. Kalju Dubro ja Marek Pihlakase kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

5. Välja mõista Kalju Dubrolt 1734,60 krooni ja Marek Pihlakaselt 1115,10 krooni kohtukulu

kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 8. oktoobril 2001. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher