3-2-1-101-01 · Riigikohus

3-2-1-101-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. oktoobril 2001. a

OÜ Nautref hagi ja Valentin Maksimovi vastuhagi töövaidluses.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 27. augustil 2001. a OÜ Nautref kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-53/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

V. Maksimov töötas viieks aastaks sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s Nautref külmutuslaeva Katran

mehaanikuna alates 15. oktoobrist 1996. a.

OÜ Nautref andis laeva 27. märtsil 1998. a sõlmitud tähtajalise prahtimise lepingu alusel üheks

aastaks Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited (edaspidi prahtija) kasutusse. Prahtimise

lepingu lisa kohaselt pidi prahtija palkama meeskonna. Prahtija sõlmis 18. mail 1998. a

V. Maksimoviga tähtajalise töölepingu kuni 31. detsembrini 1998. a.

2. augustil 1998. a tegi OÜ Nautref V. Maksimovi tööraamatusse kande töölepingu lõpetamise kohta.

Tööraamatu järgmise kande kohaselt võttis OÜ Nautref 1. aprillil 1999. a V. Maksimovi uuesti tööle.

30. aprilli 1999. a käskkirjaga lõpetas OÜ Nautref töölepingu TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse

tõttu.

Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi töövaidluskomisjon) 15. juuni

1999. a otsusega rahuldati V. Maksimovi nõuded OÜ Nautref vastu: töölepingu lõpetamine tunnistati

ebaseaduslikuks, tööleping loeti lõpetatuks töötaja soovil TLS § 79 alusel 15. juunil 1999. a ning OÜ-

lt Nautref mõisteti välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena kuue kuu keskmine palk

34 422 kr 60 s, saamata jäänud palk 1998. a detsembrist kuni 1999. märtsini 19 229 kr, palga

maksmisega viivitamise eest viivis 4606 kr 60 s, kasutamata puhkuse eest hüvitis 6209 kr 80 s ja

lõpparve kinnipidamise eest hüvitis 5 737 kr 10 s, so kokku 70 205 kr 10 s.

OÜ Nautref ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus kohtule esitatud hagis tunnistada

seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotamisega töötaja suhtes

ning tunnustada OÜ Nautref õigust jätta rahuldamata V. Maksimovi rahalised nõuded. Nõudeid

põhjendas OÜ Nautref sellega, et 15. oktoobril 1996. a sõlmitud tööleping lõpetati 2. augustil

1998. aastal ja 1998. a detsembrist kuni 1999. a märtsini pidi V. Maksimovile palka maksma prahtija,

kes oli sel ajal V. Maksimovile tööandjaks. OÜ Nautrefi ja V. Maksimovi vahel 1. aprillil 1999. a

suuliselt sõlmitud tööleping lõpetati 30. aprillil 1999. a seoses töötaja vastu usalduse kaotamisega,

kuna V. Maksimov põhjustas OÜ Nautref vara puudujäägi, riknemise ja riisumise ning äripartneri

usaldamatuse OÜ Nautref vastu.

V. Maksimov esitas vastuhagi, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel

ebaseaduslikuks, kuna töölepingu lõpetamise alust kohaldati selleks kehtestatud protseduurireegleid

oluliselt rikkudes. Kirjalikus vastuses hagiavaldusele palus V. Maksimov käsitleda

töövaidluskomisjonis OÜ Nautref vastu esitatud ja töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõudeid

vastuhagi nõuetena. Töölepingu sõlmis OÜ Nautref V. Maksimoviga 15. oktoobril 1996. a ja seda

lepingut ei ole pooled töölepinguseaduse kohaselt lõpetanud. Tööandjaks oli kuni

töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni 15. juunil 1999. a OÜ Nautref. Laeva prahtija ja

V. Maksimovi vahel 18. mail 1998. a sõlmitud tööleping ei lõpetanud töölepingut OÜ-ga Nautref.

1. aprillil 1999. a sõlmitud suuline tööleping OÜ-ga Nautref oli näiline ja formaalne ning seetõttu

tühine.

Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus rahuldas vastuhagi ja

tunnistas ebaseaduslikuks V. Maksimoviga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel, luges

töölepingu lõppenuks 15. juunil 1999. a V. Maksimovi algatusel TLS § 79 alusel ning mõistis OÜ-lt

Nautref välja 70 205 kr 10 s V. Maksimovi kasuks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli V. Maksimovi tööandjaks alates 15. oktoobrist 1996. a kuni

30. aprillini 1999. a kogu aeg laeva omanik OÜ Nautref, sest TLS § 6, ÄS § 5 lg-te 1 ja 2 mõtte

kohaselt ei lõppenud senine tööleping OÜ-ga Nautref, kui OÜ Nautref laev kui äriühingu

majandusüksus läks 27. märtsi 1998. a prahtimise lepingu alusel prahtija kasutusse. Töölepingu

lõpetas OÜ Nautref 30. aprillil 1999. a V. Maksimovi vastu usalduse kaotuse tõttu.

Kanne tööraamatus 2. augustil 1998. a OÜ-ga Nautref töölepingu lõpetamise kohta ei oma tähendust,

sest V. Maksimov töötas laeval edasi. Kanne tööraamatus, millel puudub seaduslik alus, ei lõpeta

iseenesest töösuhet. Kanne tööraamatus 1. aprillil 1999. a V. Maksimovi uuesti tööle võtmise kohta ei

oma tähendust, sest puudub kirjalik tööleping, mis oleks pidanud olema kande tegemise aluseks. OÜ-

l Nautref ei ole õiguslikku alust keelduda V. Maksimovi rahaliste nõuete rahuldamisest, mis on seotud

saamata jäänud palga ja lõpparvega.

V. Maksimoviga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel oli ebaseaduslik, kuna see toimus

kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kohus luges töötaja töölt lahkunuks TLS § 79

alusel omal soovil alates 15. juunist 1999. a ja OÜ-l Nautref ei ole alust keelduda V. Maksimovi

rahalise nõude rahuldamisest seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega jäeti muutmata linnakohtu otsus osas, millega

OÜ Nautref hagi jäeti rahuldamata, kuid muudeti selles osas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus

tühistas linnakohtu otsuse osas, millega V. Maksimovi vastuhagi rahuldati ja tegi selles osas uue

otsuse, millega vastuhagi jäeti rahuldamata ning otsustati, et ringkonnakohtu otsuse teatavaks

tegemisel jõustub Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 15. juuni 1999. a

otsus nr 12-1-3/597/99, millega V. Maksimovi nõuded OÜ Nautrefi vastu rahuldati.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti jätnud rahuldamata OÜ Nautref nõude

tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine V. Maksimoviga ja nõude tunnistada OÜ Nautref

õigust keelduda V. Maksimovi rahaliste nõuete rahuldamisest. Hagiavalduses esitatud ülejäänud

nõuded olid esitatud asjaolude tuvastamiseks, millega OÜ Nautref soovis põhjendada hagiavaldust,

mille esitamise tingis töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumine.

TLS § 6 põhimõtetega on kooskõlas ja tõendatud, et V. Maksimov töötas OÜ Nautref laeval Katran

alates 15. oktoobrist 1996. a kuni 30. aprillini1999. a, mil temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 7

alusel. Ka juhul, kui laeva andmist prahtija kasutusse saaks vaadelda tööandja muutumisena, ei ole

see käsitletav töölepingu lõpetamise alusena. OÜ Nautref väidet töölepingu suulise sõlmimise kohta

1. aprillil 1999.a ei ole kinnitatud ühegi tõendiga. Sellest tulenevalt on õige töövaidluskomisjoni ja

linnakohtu järeldus, et OÜ-l Nautref lasub kohustus tasuda töötajale nii saamata jäänud palk kui ka

täita ülejäänud kohustused.

Töövaidluskomisjonile esitati palgaarvestuslehelt V. Maksimovi töötasu kohta, milles näidatud

summasid hageja sisuliselt ei vaidlustanud. Töötaja kuupalk oli kokku lepitud töölepingus (põhipalk

merel 6 902 krooni, rannas 2 600 krooni). Keskmise palga arvutamisel lähtuti põhjendatult tegelikult

väljateenitud palgast.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus jättis õigesti rahuldamata OÜ Nautref nõude tunnistada

seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ning vastates apellatsioonkaebuse väidetele,

põhjendas apellatsioonikohus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust.

Käsitledes vastuhagi, leidis apellatsioonikohus, et linnakohtu otsus, millega vastuhagi rahuldati, ei ole

õige. Vastuhagi nõuded olid esitatud ebatäpselt ja raskesti mõistetavalt ega vastanud seetõttu

hagiavalduse vorminõuetele. Nõudeid, mida linnakohus vastuhagi käsitlemisel rahuldas, kostja

kohtule esitanud ei olnud. Linnakohtul ei olnud õigust rahuldada töötaja nõudeid, mis olid

töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, kuid mida vastuhagis ei olnud.

II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus jättis osa hageja nõuetest lahendamata. Hageja vaidlustas kohustuse maksta

kostjale mistahes summat. Vaidlus on selles, kas hageja pidi maksma kostjale palka ajavahemikus

1998. a detsembrist kuni 1999. a märtsini.

Apellatsioonikohus on asja arutamisel jätnud tähelepanuta olulised tõendid. Hageja esitas

linnakohtule laeva prahtimise lepingu, kinnitamaks, et alates lepingu sõlmimise päevast läksid kõik

tööandja kohustused, sealhulgas ka meeskonnale palga maksmise kohustus, üle prahtijale. Vastavale

apellatsioonkaebuse väitele apellatsioonikohus ei vastanud, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6.

Asjaolu, et kostja töötas laeval prahtijaga sõlmitud töölepingu alusel, välistab võimaluse, et samal

ajal töötas kostja ka hagejaga sõlmitud töölepingu alusel.

Kohtute järeldus töötaja palga suuruse kohta on meelevaldne. Töötaja poolt esitatud palgaarvestus ei

vasta dokumentaalse tõendi nõuetele TsMS § 117 lg 1 mõttes. Apellatsioonikohus ei põhjendanud,

miks ta käsitles arvestuslehes olevaid summasid töötaja poolt väljateenitud palgana. Sellega rikuti

TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõudeid. Asjakohatu on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei ole

sisuliselt vaidlustanud arvestuses näidatud summasid.

III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele

Kostja pidas apellatsioonikohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti rahuldamata

OÜ Nautref hagi tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse

kaotamisega V. Maksimovi vastu. Selles osas ei ole kassatsioonkaebust esitatud ja tulenevalt TsMS §-

st 353 lg 1 puudub kolleegiumil alus selles osas apellatsioonikohtu otsuse käsitlemiseks.

Ülejäänud osas tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise

tõttu.

TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab apellatsioonikohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse

põhjendustele. Apellatsioonikohus jättis vastuseta OÜ Nautref väite, et laeva prahtimise lepinguga

läksid tööandja kohustused üle prahtijale, kes pidi maksma V. Maksimovile palka 1998. a detsembrist

kuni 1999. a märtsini ja OÜ Nautref ei ole kohustatud maksma V. Maksimovile saamata jäänud palka

ning sellest tingitud viivist.

Apellatsioonikohus tuvastas, et V. Maksimov töötas laeval Katran OÜ-ga Nautref sõlmitud

töölepingu alusel alates 15. oktoobrist 1996. a kuni 30. aprillini 1999. a, sest tööleping OÜ-ga

Nautref ei lõppenud: ei laeva tähtajalise prahtimise lepinguga 27. aprillil 1998. a; ei töölepingu

sõlmimisega 18. mail 1998. a V. Maksimovi ja prahtija vahel; ei tööraamatusse tehtud kandega

töölepingu lõpetamise kohta OÜ-ga Nautref 2. augustil 1998. a ega tööraamatusse tehtud kandega

V. Maksimovi uuesti tööle võtmise kohta OÜ-sse Nautref 1. aprillil 1999. a. Apellatsioonikohtu

eeltoodud järeldus on kooskõlas TLS §-s 71 sätestatuga, mille kohaselt tööleping lõpeb poolte

kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel

või pooltest sõltumatutel asjaoludel. Pooltevahelises töösuhtes ühtegi neist töölepingu lõppemise

alustest ei tuvastatud. Kuna poolte vahel oli kehtiv 15. oktoobril 1996. a sõlmitud tööleping, pidi

kohus vaidluse lahendamiseks põhjendama selle lepingu järgi tööandja kohustuste ülemineku

võimalikkust 27. märtsil 1998. a OÜ Nautref ja Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited vahel

sõlmitud laeva tähtajalise prahtimise lepingu alusel prahtijale ja kas see üleminek on kooskõlas TLS

§-s 18 sätestatuga, mille kohaselt töölepingu ühepoolne muutmine, peatamine, lõpetamine ja

tühistamine on lubatud ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras.

Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus määratles kostja palga meelevaldselt kostja esitatud

arvestuslehe alusel, ei ole põhjendatud. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbi pool tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja leidis, et kostja esitatud

arvestusleht tema ja temaga koos töötanud meremeeste palgaarvestusega ei ole kooskõlas tegelikult

tehtud tööga (töötatud ajaga merel ja rannas), siis pidi hageja oma väiteid tõendama.

Apellatsioonikohus märkis õigesti, et palgaarvestuslehe sisu hageja ei vaidlustanud ja seetõttu jäi

arvestusleht põhjendatult aluseks kostjale väljamõistetud summadele.

TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus

käsitles otsuse põhjendavas osas OÜ Nautref nõuet tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine

TLS § 86 p 7 alusel ja märkis otsuse resolutsioonis, et OÜ Nautref nõue tuleb jätta rahuldamata.

V. Maksimovi vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jättis

apellatsioonikohus samuti rahuldamata. Sellisena oli kohtuotsuse resolutsioon iseendaga vastuolus.

Kuigi apellatsioonikohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega loeti apellatsioonikohtu otsuse

teatavaks tegemisega jõustunuks töövaidluskomisjoni otsus, millega V. Maksimovi nõuded OÜ

Nautrefi vastu rahuldati, peab kolleegium ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada

järgmist. Töövaidluse lahendamise asjades, kus ITLS § 24 lg 1 alusel on kohtusse pöördunud

töövaidluse pool, kelle vastu nõue töövaidluskomisjonile oli esitatud, tuleb lähtuda sellest, et ITLS

§ 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda

sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab

pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja

esemega. Sellest johtuvalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt,

kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. ITLS §-s 24 lg 2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise

vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, kehtestab kohtusse

pöördumise vormi, ei saa aga muuta vaidluse poolte protsessuaalset seisundit. Kuna ITLS § 25 lg 1

tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus vaidluse poole kohtusse pöördumisel ei jõustu, siis võib

vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus

jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse

töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a otsus muutmata osas,

millega jäeti rahuldamata OÜ Nautref nõue tunnistada seaduslikuks Valentin Maksimoviga

töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel.

Muus osas otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada OÜ-le Nautref 6. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 702 (seitsesada kaks) krooni 10

senti.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik