3-1-1-90-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 2001. a

3-1-1-90-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 4. septembril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil tõlgi Lüüli Lombi juuresolekul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

G.K. süüdistuses KrK § 205 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu G.K., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kannatanu M.S. ja tema esindaja

Vladimir Kuznetsov, riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. G.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 11. oktoobril 2000. a kella 15.00 paiku juhtis Tallinnas Narva maanteel

marsruudil nr 1 trammi KT-4, registrinumbriga 72. Enne liikumise alustamist Pronksi trammipeatusest rikkus G.K. Liikluseeskirja (LE) p 72

nõudeid. Veendumata, kas kõik reisijad on vagunisse sisenenud, sulges ta trammiuksed hetkel, mil tagumisest vaguniuksest püüdis siseneda

M.S.. Kannatanu kukkus teele ja sai raskeid kehavigastusi.

2. Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsusega mõisteti G.K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Linnakohus leidis, et vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud LE-le (Üldsätted p 2) ja Liiklusseaduse (LS) § 10 lg-le 2, ei ole tramm

käsitatav mootorsõidukina KrK § 204 lg 1 mõttes. Samas tuli kohus järeldusele, et tramm ei ole ka raudteeliiklusvahend KrK § 83 või § 205

mõttes, sest liikluseeskiri mõistab raudteesõiduki all raudteerööbastel liikuvat sõidukit. Samuti välistas linnakohus G.K. vastutuse KrK § 108

järgi, sest pole tuvastatud tema tahtlus tekitada kannatanule raskeid kehavigastusi.

3. Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M.S. ja apellatsioonprotesti Tallinna

Linnaprokurör Inna Sepamägi, kes ei nõustunud linnakohtu otsuses toodud motiividega G.K. õigeksmõistmise kohta ning palusid kohtualuse

KrK § 204 lg 1 järgi süüdi mõista.

Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör apellatsioonprotesti osaliselt ning taotles G.K. kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 205 lg 1 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsus G.K.

õigeksmõistmises. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis G.K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi ja karistas teda 15 päevamäärase

rahatrahviga summas 690 krooni.

Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et tramm ei ole mootorsõiduk ja sellest tulenevalt puudub kohtualuse käitumises KrK

§ 204 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Samas leidis ringkonnakohus, et linnakohus eiras KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sisalduvat nõuet - kontrollida,

kas kohtualuse teos sisaldub üldse kuriteokoosseis ning millises kriminaalkoodeksi paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud.

Kriminaalkolleegium nõustus, et G.K. ei saa vastutada KrK §-de 83, 84, 205 või 2051 järgi, sest tramm ei ole rong. Küll on esimese astme

kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et KrK § 205 lg 1 näeb ette liiklejate vastutuse liiklusvahendi ohutu liiklemise või käituseeskirjade muude

rikkumiste eest, mis ei ole ette nähtud KrK §-des 83, 84, 204 või 2051. Kohus jõudis järeldusele, et G.K., kes juhtis trammi ja oli LE p 4

mõttes liikleja, kes on kohustatud täitma liikluseeskirjade nõudeid, pani toime KrK § 205 lg-s 1 ettenähtud kuriteo tunnustele vastava teo.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu G.K., kes taotleb

enda õigeksmõistmist.

5.1 Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on kohaldanud kohaldamisele mittekuulunud seadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes. Kuna

tramm ei ole raudtee-, õhu-, veeliiklusvahend ega mootorsõiduk, on kassaatori arvates tema süüdimõistmine KrK § 205 lg 1 järgi ebaõige.

Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu järeldusega, et ta rikkus LE p 72 ja trammijuhi tööjuhendi p 4.4 nõudeid. Kassaator väidab, et

liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu, kes rikkus ise LE p 31 nõudeid.

6. Kannatanu oma vastuväites palub jätta kassatsioonkaebusse rahuldamata.

7. Kohtuistungil G.K. toetas kassatsioonkaebust. Tema kaitsja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu, sest

G.K. ei ole antud kohtu alla selles süüdistuses, milles ta süüdi mõisteti. Muus osas toetas ta kassatsioonkaebust. Kannatanu ja tema esindaja

leidsid, et ringkonnakohtu otsus on õige ega kuulu tühistamisele. Ühtlasi taotles kannatanu esindaja, et riigikohtu kriminaalkolleegium

mõistaks kannatanu kasuks välja esindajatasu. Prokuröri seisukoha kohaselt on kaevatav kohtuotsus õige ega kuulu tühistamisele.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumise tõttu.

8.1 G.K-le oli esitatud süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi, kuid kohtu alla oli ta antud süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi (tl 57). KrMK § 215 lg 1

kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu

alla antud. Tallinna Linnakohus on G.K. süüdistusasja KrK § 204 lg 1 järgi arutanud kriminaalasja ilma teda selles süüdistuses kohtu alla

andmata, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes.

8.2 Peale selle puudub kohtuniku allkiri tunnistaja ja kannatanu hoiatuslehel (tl 67) ning tõlgi hoiatuslehel (tl 68). Kohtuistungi protokollis

puudub arutatava kriminaalasja nimetus ja kohtualuse sünniaeg (tl 70), protokolli lõpp ei kajasta tõepäraselt kohtu toiminguid pärast

kohtualuse viimase sõna ärakuulamist (tl 73).

8.3 Ülaltoodud kriminaalmenetluslikud puudused on takistanud Tallinna Linnakohtus kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset

uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus ei ole aga reageerinud linnakohtu poolt menetlusnormide

rikkumisele.

9. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest

nähtub, et G.K. rikkus LE p 72 sätteid, kuna enne sõidu alustamist ta ei veendunud selle ohutuses. Kannatanu M.S. poolt liikluseeskirjade

rikkumist tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et G.K. pani toime kuriteo, kuid ei nõustu

selle kvalifikatsiooniga.

9.1 Tunnistades G.K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi, ei ole ringkonnakohus arvestanud sellega, et KrK § 205 näeb ette vastutuse mootorsõiduki

liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest isiku suhtes, kes ei ole mootorsõiduki juht. Viimaste vastutus nähakse ette KrK § 204 lg-tes 1

ja 2.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest kohtukolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et G.K. vastutus on KrK § 205 järgi välistatud,

kuid samas mõistab G.K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi (tl 110 ja 112).

9.2 LE p 4 kohaselt peavad liikluseeskirja nõudeid täitma kõik liiklejad. Liikleja on isik, kes osaleb liikluses jalakäijana, sõitjana või juhina.

Juht on isik, kes juhib sõidukit. Tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk rööbashaagisega või ilma. Samas loetakse

trammi ühissõidukiks. Järelikult on trammijuht ühissõidukijuhina kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid ja väär on Tallinna Linnakohtu

seisukoht, et liikluseeskirju rikkunud trammijuhti ei saa kriminaalvastutusele võtta, kuna ta ei ole toime pannud ühtegi kuritegu. Samas teised

ühissõidukite (autobuss, trollibuss, takso) juhid vastutavad analoogiliste rikkumiste eest KrK § 204 lg 1 järgi.

9.3 LE üldsätete p-s 2 on märgitud, milliseid sõidukeid ei loeta mootorsõidukiteks - need on mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv

rööbassõiduk. Kuna tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk (st ei ole mootori jõul liikuv rööbassõiduk) siis saab

järeldada, et tramm kuulub üldmõiste - mootorsõiduk - alla.

9.4 23. märtsil 1992. a vastu võetud LS § 10 lg 2 kohaselt loeti mootorsõidukiks mootori jõul liikuvat sõidukit ja mootorsõidukiks ei loetud

üksnes mootorjalgratast. 14. detsembril 1994. a võeti vastu EV liiklusseaduse muutmise ja täiendamise seadus, millega muudeti eelmärgitud

§ 10 lg 2 ja mootorsõidukiks ei loetud mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit. Selle muudatuse sisuline

rõhuasetus on mootorsõidukite iseloomustamisel, et eraldada trammi tehnilist olemust teistest mootorsõidukitest (trammi näol on tegemist

kindlale liikumisre"iimile - rööbastele - paigutatud ja manööverdamisvõimalust mitteomava mootorsõidukiga, mis liigub elektriajami mõjul).

Mitte mingil juhul ei tahetud selle seaduse täiendusega aga vabastada trammijuhte kriminaalvastutusest liikluseeskirjade rikkumise eest.

Ka 6. juunil 2001. a vastuvõetud karistusseadustikus nähakse esimese liiklussüüteona ette teiste hulgas ka trammijuhi kriminaalvastutus

liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest (§ 422).

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a ja Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a kohtuotsus

G.K. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. G.K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista G.K-lt kaitsjatasu 1115,20 krooni riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 1. oktoobril 2001. a ega kuulu rahuldamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher