3-3-1-42-01 · Riigikohus

3-3-1-42-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 2001

Salme Laisaare kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa tagastamisega viivitamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

13. septembril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Salme Laisaare kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 27. aprilli 2001. a. otsuse peale haldusasjas nr. 2-3-31/2001.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Salme Laisaar, tema esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

ja Haljala Vallavalitsuse esindaja valla jurist Urmas Punga. Istungisekretär oli Tiiu Varend.

Salme Laisaar on ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 17. septembri 1993. a. otsusega nr. 4722

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Haljala vallas asuva Pihuvere 24 talu maa suhtes.

S. Laisaar on 17. oktoobril 1995 esitanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse oma

ema Helmi Laisaare kasuks ja samal päeval on H. Laisaar andnud ka avalduse maa tagastamiseks.

Lisaks on S. Laisaar ise esitanud 6. veebruaril 1997 avalduse maa tagastamiseks. Pihuvere 24 talu

maal asuvad ka Toom Saamotile kuuluvad hooned ning T. Saamot on esitanud avalduse hoonete

juurde maa erastamiseks. S. Laisaar ja T. Saamot on sõlminud 17. oktoobril 1995 kokkuleppe, mille

järgi S. Laisaarele jäetakse tagastamata 4 hektarit T. Saamoti kasuks. 12. jaanuaril 2000 pöördus

S. Laisaar kirjaga Haljala Vallavalitsuse poole ja palus nimetatud kokkulepet mitte arvestada, kuna ta

on sellest loobunud. 14. veebruaril 2000 teatas Haljala Vallavalitsus S. Laisaarele kirjaga, et ta peab

kokkuleppe tühistamiseks pöörduma T. Saamoti poole, kuna Haljala Vallavalitsusel puudub õiguslik

alus sõlmitud kokkuleppeid maa tagastamisel ja erastamisel mitte rakendada.

S. Laisaar esitas 2. märtsil 2000 Lääne-Viru Maakohtu halduskohtunikule kaebuse Haljala

Vallavalitsuse tegevusetuse peale temale maa tagastamisel. Kaebuse kohaselt on Haljala Vallavalitsus

alusetult viivitanud S. Laisaarele maade tagastamisega ja on sellega rikkunud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49.

Lääne-Viru Maakohtu halduskohtunik rahuldas oma 17. oktoobri 2000. a. otsusega haldusasjas

nr. 3-19/2000 S. Laisaare kaebuse ja tegi Haljala Vallavalitsusele ettekirjutuse S. Laisaarele

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingu sooritamiseks. Kohtuotsuse kohaselt on Haljala

Vallavalitsus rikkunud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatud

tähtaega ega ole õigustatud subjekti informeerinud tagastamisega viivitamise põhjustest. Kohus

leidis, et nõudeõiguse loovutamise avalduse maa tagastamise toimikusse võtmisel on toimitud

seadusevastaselt. S. Laisaarel ei olnud õigust oma emale maa tagastamise nõudeõigust loovutada,

kuna see ei tulenenud siis kehtinud MRS § 19 lg. 3 redaktsioonis sätestatud isikute ringist, kellele

üldse võis nõudeõigust loovutada. Ka T. Saamoti ja S. Laisaare vahel 17. oktoobril 1995 sõlmitud

kokkulepe on nii maa tagastamise kui ka erastamise toimikusse võetud seadusevastaselt, kuna sel ajal

ei olnud T. Saamot veel elamu omanik. Siis kehtinud Maareformiseaduse redaktsioon võimaldas aga

sõlmida kokkuleppeid maa suuruse osas üksnes elamu omanikul.

Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused T. Saamot ja Haljala Vallavalitsus.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma 27. aprilli 2001. a. otsusega apellatsioonkaebused, tühistas

Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis S. Laisaare kaebuse

täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik on põhjendamatult leidnud, et

S. Laisaare ja T. Saamoti vahel 17. oktoobril 1995 sõlmitud kokkulepe on maa tagastamise ja

erastamise toimikutesse võetud seadusevastaselt. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline hinnata

mitte niivõrd seda, kas nimetatud kokkulepe oli mingil põhjusel puudulik või seadusevastane, vaid

seda, milline oli asjaosaliste tahe. Vastavalt nimetatud kokkuleppele lepiti kokku, et S. Laisaarele

jäetakse talumaadest tagastamata T. Saamotile erastatav maa 4 ha. Nimetatud kokkulepet on

S. Laisaar tunnistanud ka hiljem. Põhjendatud ei ole esimese astme kohtu järeldus, et kuna

T. Saamotile ei kuulunud kokkuleppe sõlmimise momendil elamut, siis ei saanud kokkulepet sõlmida.

Olgugi, et kokkuleppe sõlmimise momendil oli tegemist jahimajaga, ei ole sellel käesoleval juhul

otsustavat tähtsust, sest 1997. aastal on ehitise kasutusotstarve muudetud eramuks. Ringkonnakohus

leidis, et vallavalitsus on alates kokkuleppe sõlmimisest vastu võtnud mitmeid korraldusi ja teinud

muid toiminguid seoses S. Laisaarele maa tagastamisega. Ringkonnakohus leidis, et vallavalitsus ei

ole rikkunud S. Laisaare õigusi maa tagastamisel. S. Laisaar on ise käitunud vastuoluliselt, olles

T. Saamotiga sõlminud 17. oktoobril 1995. a. kokkuleppe 4 ha maa osas, kuid ei ole samaaegselt

sisuliselt nõustunud T. Saamotile maa erastamisega 4 ha ulatuses põhjendusega, et kokkuleppe

sõlmimise ajal ei olnud T. Saamoti omanduses eramut. Väide, et kokkuleppele ei ole alla kirjutanud

S. Laisaar ise, ei tee olematuks kokkulepet ennast, isegi kui väide õige on, sest järgnevalt on

S. Laisaar mitmes dokumendis kinnitanud kokkuleppe olemasolu, väitmata selle võltsitust. Seega oli

vallavalitsus õigustatud toetuma nimetatud kokkuleppele.

S. Laisaare esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse

ja jätta jõusse Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt saab

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 49 sätestatud kuuekuulist tähtaega kohaldada

alates 30. jaanuarist 1998, mil nimetatud säte jõustus. Sellest ajast kuni kohtusse pöördumiseni ei ole

vallavalitsus maa tagastamist otsustanud ega informeerinud S. Laisaart ka maade tagastamisega

viivitamise põhjustest. Haljala Vallavalitsuse 20. aprilli 1999. a. korraldus nr. 166 ei ole vaadeldav

maa tagastamise otsustamisena, kuna selle korralduse tühistas Haljala Vallavalitsus ise oma

30. septembri 1999. a. korraldusega nr. 437. Juhul, kui 17. oktoobril 1995 sõlmitud kokkulepe oli

Haljala Vallavalitsusele siduv, siis oli tal võimalik tagastada maa Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise korra p. 49 sätestatud tähtaja jooksul, lahendades seejuures maa ostueesõigusega

erastamise küsimuse, kuid põhjendamatult ei ole seda tehtud. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS

§ 330 lg-t 4, kuna kohtuotsuses puuduvad igasugused viited seadustele, mida on kohaldatud.

Kassatsioonkaebusele on lisatud ekspertiisiakt, mille kohaselt ei ole 17. oktoobri 1995. a.

kokkuleppele alla kirjutanud S. Laisaar.

Vastustes kassatsioonkaebusele paluvad Haljala Vallavalitsus ja T. Saamot jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. S. Laisaar tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Pihuvere 24 talu maa suhtes

17. septembril 1993. Kuni käesoleva ajani ei ole maad talle tagastatud.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt

võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue

kuu jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ning kui valla- või

linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel nimetatud tähtajaks tagastamist otsustada, informeerib ta

õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab

küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud säte jõustus 30. jaanuaril 1998 ning sellest hetkest alates

tekkis valla- või linnavalitsustel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile

tagastamine või informeerida teda maa tagastamisega viivitamise põhjustest.

Asja materjalidest nähtuvalt andis Haljala Vallavalitsus 23. septembril 1997 korralduse nr. 329,

millega otsustati alustada Pihuvere 24 talumaa tagastamise menetlust, jättes tagastamata ca 4 ha

T. Saamoti hoonete juurde. Korralduse kohaselt kuulus tagastamisele mittekuuluv maa

ümberkruntimisele vabale piirnevale Saueaugu 15 talu maale. See korraldus tunnistati kehtetuks

Haljala Vallavalitsuse 20. aprilli 1999. a. korralduse nr. 166 punktiga 3. Korralduse nr. 166

punktidega 1 ja 2 otsustati alustada Pihuvere 24 talu maa tagastamist, jättes tagastamata ca 4 ha

maad. Tagastamata jääv maa otsustati kompenseerida. Selle korralduse punktid 1 ja 2 tunnistati

kehtetuks Haljala Vallavalitsuse 30. septembri 1999. a. korraldusega nr. 437.

Maa tagastamise otsustamise kuuekuulise tähtaja alguseks saaks lugeda alles 30. septembrit 1999, mil

Haljala Vallavalitsus andis korralduse nr. 437, millega tunnistas kehtetuks oma 20. aprilli 1999. a.

korralduse nr. 166 punktid 1 ja 2. Alates selle korralduse jõustumisest 4. oktoobril 1999 ei olnud

enam ühtegi kehtivat haldusakti, millega oleks otsustatud S. Laisaarele maa tagastamist. Kuid nagu

nähtub käesoleva haldusasja materjalidest ja kohtuotsustest, on S. Laisaar 6. oktoobril 1999

pöördunud avaldusega Haljala Vallavalitsuse poole ja palunud selgitust selle kohta, millises suuruses

erastatakse maad T. Saamotile ja millises staadiumis see erastamise protsess on. Haljala Vallavalitsus

on vastanud sellele avaldusele 27. oktoobril 1999 ja selgitanud, et otsust T. Saamotile maa

erastamiseks ei ole veel vastu võetud, kuna S. Laisaarele tagastamisele kuuluva maa piirinaaber on

pöördunud kohtusse ja Maa-ametisse seoses temale tagastatava maa piiride määramisega.

Vallavalitsus leidis, et oleks otstarbekas ära oodata kohtulahend ja Maa-ameti seisukoht ning peale

seda asuda S. Laisaarele maa tagastamise ja T. Saamotile ostueesõigusega maa erastamise küsimuse

lahendamisele.

Nagu eeltoodust ilmneb, on Haljala Vallavalitsus peale S. Laisaarele maa tagastamist puudutavate

korralduste kehtetuks tunnistamist informeerinud teda põhjustest, millest on tingitud viivitus maa

tagastamise otsustamisel, ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli

antud olukorras võimalik. Seega ei ole Haljala Vallavalitsus rikkunud Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra punktis 49 sätestatut.

S. Laisaar pöördus käesolevas asjas halduskohtusse kaebusega 2. märtsil 2000. Kuna kohtusse

pöördumisele ei eelnenud kuuekuulist ajavahemikku, kus S. Laisaarele maa tagastamise kohta ei

oleks olnud kehtivat haldusakti või teda ei oleks informeeritud maa tagastamisega viivitamise

põhjustest, siis ei ole alust Haljala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

Ülaltoodust tulenevalt tuleb Tartu Ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja S. Laisaare

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad ringkonnakohtu otsuses igasugused viited seadustele, mida

kohus kohaldas, kui ta tühistas põhjendatud ja motiveeritud Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku

otsuse. Kuna ringkonnakohus on aga sisuliselt kontrollinud Haljala Vallavalitsuse tegevuse vastavust

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktile 49 ja on teinud S. Laisaare kaebuse

rahuldamata jätmisel kokkuvõttes õige otsuse, siis ei pea Riigikohtu halduskolleegium

kassatsioonkaebuse seda väidet kohtuotsuse tühistamise aluseks.

3. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil selgitas S. Laisaare esindaja, et S. Laisaar on esitanud hagi

Lääne-Viru Maakohtusse S. Laisaare ja T. Saamoti vahel 17. oktoobril 1995 sõlmitud maa jagamise

kokkuleppe tühiseks tunnistamiseks. T. Saamot on sellele hagile esitanud vastuhagi ja istungi

toimumise ajal olid mõlemad hagid Lääne-Viru Maakohtu menetluses. Kuna nimetatud kokkulepe on

vaidlustatud üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras, siis Riigikohtu halduskolleegium käesolevas

asjas oma hinnangut selle kokkuleppe õiguspärasusele ei anna.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 1 ja § 90, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta S. Laisaare kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2001. a.

otsus haldusasjas nr. 2-3-31/2001 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 1. oktoobril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann